Uuringu tulemuseks on senisest selgem ülevaade, mil moel sobituvad siinsete julgeoleku- ja kaitseekspertide hinnangud Eesti julgeolekuprioriteetide kohta nii globaalse nägemusega maailma ohustavatest riskidest kui ka konkreetselt Eesti julgeolekupoliitilise diskursuse ja julgeolekupoliitilise käitumisega. Analüüs näitab huvitavaid tulemusi eeskätt selle kohta, kuidas Eestis seatakse prioriteediks konkreetsed ohud (ehk Venemaa), mida teatakse ja tuntakse, ning kuidas sellest lähtuvalt konstrueeritakse ka riigi julgeolekukontseptsioon.

1. Eesti julgeolekuohte ning strateegilisi partnerlussuhteid käsitleva uuringu tulemuste kokkuvõte 
Uuring „Security Perceptions, Threats and Priorities of the EU member states“ on Euroopa Välissuhete Nõukogu (European Council on Foreign Relations) algatusel korraldatud üle-euroopaline küsitlus, kus uuriti Euroopa Liidu liikmesriikide julgeolekuekspertide arusaama riiklikest julgeolekuohtudest ja strateegilistest partnerlussuhetest. Küsimustik sisaldas kokku paarikümmet küsimust kolmest valdkonnast: 1) ELi liikmesriikide julgeolekuohud ja -ootused; 2) Euroopa Liidu liikmesriikide prioriteedid vastusena julgeolekuohtudele ning valmisolek valdkondlike initsiatiividega ühinemiseks; 3) Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitiline koostöö ning selle kooskõla liikmesriikides tunnetatavate julgeolekuohtudega. Eestist vastasid ankeetküsimustikule riigiametnikud, kaitseväe esindajad, tunnustatud julgeolekueksperdid ja teadlased. Uuringu läbiviijatele laekus kokku 12 vastusankeeti (uuringu osalusmäär oli 60%), mille põhjal on koostatud ka järgnev kokkuvõte.


Eesti ekspertide hinnangud riigi peamistele julgeolekuohtudele 

Selgitamaks välja Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitikaekspertide arusaama riigi julgeolekuohtudest ja nende dünaamikast, uuriti küsitluses osalejate hinnanguid selle kohta, kui olulised on eri julgeolekuohud Eestile 2018. aastal, kui olulised olid need tagasiulatuvalt 2008. aastal ning kui oluliseks võiksid saada 2028. aastal. Sama põhimõtet kasutades uuriti, millised riigid ohustavad Eesti riiklikku julgeolekut. Lisaks paluti küsitluses osalejatel riigi strateegiadokumentidele tuginedes hinnata, kui haavatavaks peetakse Eestit seoses eri tüüpi rünnakute ja mõjutustega. Uuringu esimese osa lõpetuseks küsiti ekspertide hinnangut Brexiti mõju kohta Eestile. 

Ekspertide hinnangutest Eesti julgeolekuohtude dünaamikale aastatel 2008–2028 selgus, et ohtude seas domineerivad eelkõige välise sekkumise oht riigi siseasjadesse (tõusva trendina) ning küberrünnakute oht (pigem langustrendis) (vt joonis 1). Võrreldes 2008. aastaga on praegu peamiste ohtude hulka lisandunud rahvusvahelise julgeolekukorralduse õõnestamisest tulenevad ohud ning neid hinnatakse suureks ka kümne aasta pärast. Võrreldes 2008. aastaga on nüüdseks samuti kasvanud ohuhinnang riigi või ühiskonna vastupidavuse puudumisele, kuid järgneva kümne aasta vaates see hinnanguliselt mõneti väheneb. Ekspertide hinnangul on Eestile nii täna kui ka järgneva kümne aasta vaates kasvamas konventsionaalsest sõjategevusest tulenevad ohud. Energiavarustuse katkestusest tulenevaid ohte peetakse seevastu praegu väiksemaks kui 2008. aastal ning praegusest veelgi väiksemaks ohuks 2028. aastal. Suhteliselt väheseks hindavad eksperdid Eesti jaoks tuumavõimekuste kasutamise ohtu, ning ohtu, et riik variseb kokku.
Joonis 1. Eesti ekspertide hinnangud Eesti julgeolekuohtudele 2008., 2018. ja 2028. aastal (1 – pole üldse ohuks; 5 – prioriteetne julgeolekuoht)
Hinnates praeguses päevapoliitikas olulisi teemasid ja nendega seonduvaid ohte Eesti julgeolekule, pidasid siinsed eksperdid suureks Euroopa Liidu lagunemise ohtu, terrorirünnakute võimalust ning kontrollimatust migratsioonist tulenevaid ohte (vt joonis 2). Hinnanguliselt tõusevad kahe viimasega seonduvad ohud Eestile järgmise kümne aasta jooksul tuntavalt ning ka Euroopa Liidu lagunemisega seonduv julgeolekuoht jääb Eestile suureks. Finantskriisist tulenevaid ohte hinnatakse täna väiksemaks kui 2008. aastal, mis on selleaegsele sügavale majanduskriisi perioodile tagasi vaadates ka mõistetav. Järgmise kümnendi vaates hindavad Eesti eksperdid aga finantskriisist tulenevaid ohte taas kasvavat. Kuigi kliimaprobleemidest tulenevaid julgeolekuohte peetakse Eesti jaoks oluliselt väiksemaks, on need siinsete ekspertide arvates järgmise kümne aasta vaates samuti oluliselt kasvamas.

Joonis 2. Eesti ekspertide hinnangud päevapoliitiliste teemadega seonduvale julgeolekuohule Eesti jaoks 2008., 2018. ja 2028. aastal (1 – pole üldse ohuks; 5 – prioriteetne julgeolekuoht)




Riikide võrdluses näevad uuringu raames küsitletud Eesti eksperdid läbi aastate järjepidevalt suurimat julgeolekuohtu Venemaas, keda on kahe kümnendi vältel hinnatud märkimisväärselt suuremaks ohuks kui kõiki teisi vaatlusaluseid riike ning kes praegusi julgeolekuohte hinnates teenis ära maksimumskoori (vt joonis 3). Venemaast lähtuvad julgeolekuohud Eestile jäävad hinnanguliselt kõrgele tasemele ka edaspidi. Samuti on ekspertide arvates järgmisel kümnendil hinnanguliselt kasvamas Türgist ja Hiinast lähtuvad julgeolekuohud. Ohuhinnang Põhja-Koreale on praegu võrreldes kümne aasta taguse ajaga kasvanud, kuid järgmise kümnendi jooksul see hinnanguliselt veidi väheneb. Iraanist lähtuvad ohud on Eesti ekspertide arvates vähenemas. On mõneti üllatuslik, et Ameerika Ühendriikidest lähtuvat julgeolekuohtu Eestile hinnatakse hoolimata Donald Trumpi hektilisest käitumisest praegu väiksemaks kui 2008. aastal. Järgneva kümne aasta jooksul hindavad Eesti eksperdid neid ohte aga taas mõõdukalt kasvavat.

Riikide kõrval küsiti vastajate hinnangut ka julgeolekuohtudele, mis lähtuvad Eestile ISISest ning rahvusvahelisest kuritegevusest. Esimest peeti siinsetes kaitseringkondades Eestile tähtsuselt teiseks julgeolekuohuks Venemaa järel, kuid järgneva kümne aasta vaates see hinnanguliselt väheneb. Rahvusvahelisest kuritegevusest tulenevad julgeolekuohud Eestile on järgmisel aastakümnel hinnanguliselt aga pigem kasvamas (vt joonis 3).


Joonis 3. Eesti ekspertide hinnangud valitud riikide, ISISe ja rahvusvahelise kuritegevuse poolt põhjustatud Eesti julgeolekuohtudele 2008., 2018. ja 2028. aastal (1 – pole üldse ohuks; 5 – prioriteetne julgeolekuoht)
Uurides Eesti haavatavust eri tüüpi rünnakute suhtes(1), paluti küsitletutel tugineda riigi strateegiadokumentidele ehk tuua välja riiklikul tasandil määratletud strateegilised ohud. Vähemalt kolmveerand küsitlusele vastanutest pidasid riiki haavatavaks seoses territoriaalrünnaku, raketirünnaku, küberrünnaku, terrorirünnaku, energiajulgeolekut ja -stabiilsust ohustava rünnakuga ning välise sekkumisega sisepoliitikasse. Ainsana ei määratletud ohuna finantsvaldkonna destabiliseerimist, mille puhul kolmveerand küsitlusele vastanutest andis eitava vastuse. Brexiti mõju Eestile hinnati valdavalt neutraalseks. Ainult üks vastaja pidas selle mõju pigem negatiivseks.

Eesti ekspertide hinnangud riigi julgeolekuprioriteetidest tulenevatele partnerlussuhetele ning riigi valmidusele ühineda valdkondlike initsiatiividega

Eesti julgeolekuprioriteetidest tulenevate partnerlussuhete mõistmiseks küsiti uuringus siinsete ekspertide hinnangut sellele, milles väljendub Ameerika Ühendriikide panus Eesti julgeoleku kindlustamisse ning milline valik langetataks riiklikul tasandil olukorras, kus Ameerika Ühendriikide administratsiooni rakendatavate poliitikameetmete tulemusena võiks eeldada Eesti haavatavuse suurenemist. Samuti uuriti seda, kes on siinsete ekspertide hinnangul Eesti olulisimad partnerid julgeolekuohtude vastu seismisel Euroopa Liidus ning kui tõenäoliselt ja millistes valdkondades võiks Venemaa ära kasutada Euroopa Liidu haavatavust. Lõpetuseks küsiti Eesti ekspertide arvamust selle kohta, kui reaalseks peetakse siseriiklikes avalikes debattides sõjalise sekkumise võimalust (nii osana NATO või ELi missioonidest kui ka ad hoc koostööna teiste ELi liikmesriikidega), seismaks vastu riiki ähvardavatele julgeolekuohtudele, ning millised võiksid olla ELi ja Suurbritannia riikliku koostöö võtmevaldkonnad tulevikus lähtuvalt Eesti julgeolekuhuvidest.

Hinnates Ameerika Ühendriikide panust Eesti julgeoleku kindlustamisse(2) nõustusid kõik eksperdid, et Ameerika Ühendriikide roll Eesti julgeoleku tagamisel on kriitilise tähtsusega. Seejuures nimetasid kõik eksperdid kolme aspekti: Ameerika Ühendriikide sõjaline kohalolek regioonis, kõrgetasemeline poliitikameetmete koordineerimine ning tehniline koostöö militaar- ja luurevaldkonnas. Kolmveerand vastanutest tõi samuti välja pädevuse tehnoloogilise ja oskusteabe vallas ning ligi pool uuringus osalenutest nimetasid Ameerika Ühendriikide tuumavõimekusest tulenevat julgeolekugarantiid. Arutledes selle üle, milline valik langetataks riiklikul tasandil olukorras, kus Ameerika Ühendriikide administratsiooni rakendatavate poliitikameetmete tulemusena võiks eeldada Eesti haavatavuse suurenemist(3), olid kõik eksperdid seisukohal, et Eesti oleks valmis tegema järeleandmisi, kui see aitaks säilitada Ameerika Ühendriikide „kohalolu Euroopas“. Samuti oli enamik uuringus osalenutest veendunud, et sel juhul suurendatakse Eestis kaitsekulutusi, et moderniseerida ja parandada riigi kaitsevõimet. Ühe eksperdi hinnangul tuleks kõne alla ka see, et Eestis hakatakse senisest enam huvi tundma julgeoleku- ja kaitsekoostöö edendamise vastu Euroopa Liidu suunal.

Uurides ekspertide hinnangut sellele, kes on Eesti olulisimad partnerid julgeolekuohtude vastu seismisel Euroopa Liidus (kokku sai uuringus osaleja nimetada kuni neli riiki), tõid uuringus osalejad välja kokku kuus riiki, kusjuures kolmveerand küsitlusele vastanutest pidas Eesti olulisimaks partneriks Suurbritanniat ja nimetas olulisuselt teisena Prantsusmaad. Saksamaad pidas Eesti peamiseks partneriks veerand küsitlusele vastanutest, kes samuti pidasid olulisuselt teiseks riigiks Poolat. Lisaks eelnimetatud riikidele toodi Eesti olulisimate partneritena julgeolekuvaldkonnas välja Euroopa Liidu liikmesmaadest Soome ja Taani.

Eesti ekspertide hinnangud sellele, kui tõenäoliselt ja millistes valdkondades võiks Venemaa ära kasutada Euroopa Liidu haavatavust(4), ühtisid selles osas, et kõik vastanutest pidasid väga tõenäoliseks, et Venemaa kasutab ära diplomaatilisest koordinatsioonist, energiajulgeolekust, korruptsioonist, Venemaaga aetavatest majandussuhetest, avaliku arvamuse mõjutatavusest ning kübervaldkonnast tulenevat haavatavust. Samuti arvati, et Venemaa kasutab väga tõenäoliselt oma võimekust sekkuda sisepoliitikasse ning võimekust osaleda infosõjas. Üldiselt pigem tõenäoliseks hinnati seda, et Venemaa kasutab ära Euroopa Liidu haavatavust merevägede osas (kolmveerand vastanutest pidas seda tõenäoliseks, veerand ei pidanud tõenäoliseks). Küsitletute hinnangud jagunesid pooleks küsimuses, kas Venemaa kasutab ära ELi haavatavust maavägede ning õhujõudude osas (pool vastanutest pidasid seda tõenäoliseks, pool ebatõenäoliseks). Euroopa Liidu haavatavuse ärakasutamist Venemaa poolt tuumavõimekuse vallas pidasid vastanud valdavalt ebatõenäoliseks (seda pidas tõenäoliseks ainult üks küsitluses osalenu). Kõige rohkem erinesid siinsete ekspertide arvamused küsimuses, kui tõenäoliselt kasutab Venemaa ära ELi haavatavust sõjalise koordineerimise alal – osa eksperte pidas seda väga tõenäoliseks, osa tõenäoliseks ning osa üldse mitte tõenäoliseks.

Hollandi kaitseministeeriumi poolt 4. oktoobril 2018. aastal avaldatud fotol on Haagis Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW) hoone juures tabatud Vene luureohvitserid, kes valmistusid autos paiknenud eriaparatuuri abil organisatsiooni arvutivõrkudesse häkkima. Hollandi luure poolt tabatud neli GRU agenti saadeti riigist välja. Foto: Scanpix/AFP

Ekspertide arvamused erinesid mõningal määral ka selles küsimuses, kui reaalseks peetakse siseriiklikes avalikes debattides sõjalise sekkumise võimalust (nii osana NATO või ELi missioonidest kui ka ad hoc koostööna teiste ELi liikmesriikidega), võttes aluseks skaala „väga realistlik“, „pigem realistlik“, „ei ole realistlik“. Kui valdavalt pidasid küsitluses osalenud sõjalise sekkumise võimalust pigem realistlikuks, siis küsitluses osalenud kaitsejõudude esindajad pidasid seda võimalust väga realistlikuks. Samas pidas üks vastanutest seda ka ebarealistlikuks.

Hinnates riikliku tasandi vaadet ELi ja Suurbritannia vahelise koostöö võtmevaldkondadele tulevikus Eesti julgeolekuhuvidest lähtuvalt, leidsid kõik uuringus osalenud eksperdid, et koostöö kesksed valdkonnad on diplomaatia ja välispoliitiline koostöö ning küberkaitse ja küberturvalisus. Enamik vastanutest pidas väga oluliseks ka terrorismivastast võitlust ning koostööd sanktsioonide alal. Pool vastanutest pidas tulevikuvaates oluliseks koostööd kaitsetööstuse arendamisel ning sõjalistel välismissioonidel. Olulistena ei nimetatud koostööd välistsiviilmissioonidel, välisabi valdkonnas ning migratsiooni valdkonnas.

Eesti ekspertide vaade Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitikaalasele koostööle ning selle kooskõlale liikmesriikide poolt tunnetatavate julgeolekuohtudega

Uurimaks Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonna ekspertide nägemust Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitikaalasest koostööst küsiti uuringus osalejate hinnangut sellele, kui olulist rolli mängib alalise struktureeritud kaitsekoostöö initsiatiiv (ametliku lühendina PESCO) Eesti julgeolekuohtude vastu seismisel, milline on Euroopa Liidu panus pikaajalises vaates Eesti julgeoleku tagamisse ning millises maailma regioonis ELi aktiivsel osalemisel läbiviidavaid initsiatiive oleks Eesti valmis toetama. 

Eesti ekspertide arvamused alalise struktureeritud kaitsekoostöö initsiatiivi PESCO osas(5) jagunesid selgelt kaheks: pool vastanutest pidas seda suhteliselt oluliseks, samas kui pool ei pidanud seda Eesti julgeoleku tagamise seisukohast oluliseks. Hinnates Euroopa Liidu pikaajalist panust Eesti julgeoleku tagamisel(6) nimetas kaks kolmandikku vastanutest Euroopa Liitu peamiselt majanduskoostöö projektiks, mis toetab liikmesriikide julgeolekut üksnes sel määral, et stabiliseerib riikide majandust ning edendab kontinendil riikidevahelisi rahumeelseid suhteid, samas kui muud koostöövormid (nt NATO) on olulised riigi julgeoleku üldisel tagamisel. Üks kolmandik vastanutest määratles Euroopa Liitu kui transatlantilist geopoliitilist projekti, kus Euroopa Liit seisab üha suurema vajaduse eest hoolitseda ise oma julgeoleku ja turvalisuse eest, kuid selle keskmesse jääb alati NATO sekkumise võimalus. Ükski vastanutest ei nõustunud väitega, et Euroopa Liit on „julgeolekuühendus“ – nii nagu seda nähakse ELi globaalses strateegias –, mille ülim eesmärk peaks olema välja arendada tugevalt vastastikku seotud, kui isegi mitte ühtsed Euroopa relvajõud, mis oleksid võimelised toimima autonoomse julgeolekupakkujana nii ELi naabruses kui ka globaalselt. Uurides seda, millises maailma regioonis ELi aktiivsel osalemisel läbiviidavaid initsiatiive oleks Eesti valmis toetama(7), nimetasid Eesti eksperdid eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopa regiooni (vastuste seas domineeris „jah“), Lähis-Ida (vastuste seas domineeris „pigem jah“) ning Lääne-Balkani regiooni (vastuste seas domineeris „pigem jah“). Eesti toetust Euroopa Liidu initsiatiividele Kesk-Aasia regioonis peeti pigem vähetõenäoliseks (vastuste seas domineeris „pigem ei“) ning Sahara regiooni puhul selget vastust välja ei tulnud (vastused jagunesid pooleks „pigem jah“ ja „pigem ei“ vahel).

2. Millest räägivad käesoleva uuringu tulemused võrdluses globaalseid riske hindava uuringuga?
Siinsete julgeoleku- ja kaitseekspertide hinnangud riiklikele julgeolekuohtudele ja partnerlussuhetele on teatud määral võrreldavad sarnaste globaalsete uuringute tulemustega. Käesolevas analüüsis on võrdlusaluseks valitud Maailma Majandusfoorumi poolt 2018. aastal avaldatud globaalseid riske käsitlev raport „The Global Risks Report“.

Raporti kohaselt on praegused viis kõige tõenäolisemat globaalset julgeolekuohtu ekstreemsed ilmastikusündmused, looduskatastroofid, küberrünnakud, andmevargused ja -pettused ning suutmatus kohaneda kliimamuutustega või neid ära hoida. Samas võrreldes varasemate aastatega on viie tõenäolisima ohu hulgast kadunud suuremahulised migratsioonivood, ulatuslikud terrorirünnakud ning riikidevahelised regionaalsete tagajärgedega konfliktid. Kõige suurema mõjuga globaalseteks riskideks peetakse 2018. aastal avaldatud Maailma Majandusfoorumi raporti kohaselt aga massihävitusrelvi (ohtudest esikohal ka 2017. aastal), ekstreemseid ilmastikusündmusi, looduskatastroofe, suutmatust kohaneda kliimamuutustega või neid ära hoida ning veekriisi (The Global … 2018, lk 6). Seega nii suurima tõenäosusega kui ka suurima mõjuga globaalsete riskide seas domineerivad rahvusvahelise raporti kohaselt ennekõike kliimaprobleemid ja nendest tulenevad ohud. Varasematel aastatel peamiste prioriteetide all figureerinud majandus- ja sotsiaalteemad (näiteks struktuurne tööpuudus, fiskaalne tasakaalustamatus, ulatuslikud finantstõrked, energiahindade šokk, sissetulekute ebavõrdsus jm) praegu globaalses plaanis prioriteetsete riskide hulka ei kuulu.

Võrreldes Eesti uuringus hinnatud riiklikke julgeolekuriske peamiste globaalsete riskidega hakkab Eesti puhul eelkõige silma, et nii kliimaprobleemidest tulenevaid ohte ja nende mõju kui ka tuumavõimekuse kasutamisest tulenevaid ohte peetakse siin teisejärguliseks. Samas tähtsustatakse Eestis rohkem välisest sekkumisest tulenevaid ohte.

Geopoliitilisest olukorrast tulenevaid riske on põgusalt käsitletud ka Maailma Majandusfoorumi poolt 2018. aastal avaldatud raportis „The Global Risks Report“, kus rõhutatakse laiemalt üle maailma natsionalismiidee tugevnemisest ja nn tugeva riigi narratiivist lähtuvaid riske. Näiteks tuuakse siinkohal mitte üksnes Hiina ja Ameerika Ühendriigid, vaid ka Prantsusmaa ja Emmanuel Macron („Emmanuel Macron’s effort to restore France’s standing with his “Jupiterian” presidency“), Venemaa („Vladimir Putin’s focus on rebuilding Russia’s international status from the rubble of the Soviet Union“), Suurbritannia („the United Kingdom’s desire to “take back control” by leaving the European Union“), Jaapan („stronger nationalism in Japan under Shinzo Abe“) ja Türgi („the erosion of pluralism in Turkey as Recep Tayyip Erdogan bridles at his domestic and international opponents“) (The Global … 2018, lk 37). Samas kontekstis leiavad äramärkimist ka Saudi Araabia ja Filipiinid (The Global … 2018, lk 10). Ehkki raporti kohaselt on riskid riikide puhul erinevad, on nendest rahvusvahelisel areenil olulisemad selgete reeglite ja võimutasakaalu puudumisest tulenevad võimalikud arusaamatused ja eksiarvamused riikide vahel ning võimalik oht sekkuda teise riigi siseasjadesse (The Global … 2018, lk 37). Konkreetselt väikeriikide puhul tuuakse raportis välja, et väikeriigid võivad sattuda ohtu olukorras, kus rahvusvahelised reeglid ei kehti ning suurvõimud võitlevad oma positsiooni pärast, mistõttu väikeriigid võivad olla sunnitud rakendama poliitikaid või strateegiaid, mis järgivad suurriikide või regionaalsete hegemoonide huve (The Global … 2018, lk 39).

See ühtib üldiselt ka Eesti ekspertide arvamusega sellest vaatenurgast, et hinnatakse suureks ohte seoses välise sekkumisega riigi siseasjadesse. Teatud mööndustel ollakse selleks koguni valmis ja aktsepteeritakse seda, nagu annavad tunnistust ekspertide vastused küsimusele, milline valik langetataks riiklikul tasandil olukorras, kus Ameerika Ühendriikide administratsiooni rakendatavate poliitikameetmete tulemusena võiks eeldada Eesti haavatavuse suurenemist. Nagu eelnevalt öeldud, olid kõik siinsed eksperdid seisukohal, et Eesti oleks valmis tegema järeleandmisi, kui see aitaks säilitada Ameerika Ühendriikide „kohalolu Euroopas“.

Samuti nähti Eesti peamise partnerina julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas Suurbritanniat ja Prantsusmaad, mida on aga globaalseid riske käsitlevas raportis toodud välja kui nn tugeva riigi narratiivi järgijaid. Seega eksisteerib reaalne oht, et Eesti võib sattuda olukorda, kus suurvõimude võitluse tõttu oma positsiooni pärast ollakse sunnitud rakendama poliitikaid või strateegiaid, mis järgivad suurriikide huve. Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika ekspertide küsitlusest otseselt selle ohu tunnetust siiski ei ilmne ning pigem nähakse ohuolukorrana Euroopa Liidu lagunemist tervikuna.

Lõpetuseks tuleb mainida, et Venemaast lähtuvad ohud on rahvusvahelises raportis pigem taustal, mitte esiplaanil, nagu ilmnes Eesti ekspertide küsitlusest. Kindlasti on selles oma roll asjaolul, et Venemaa naaberriigina tuntaksegi Eestis ennast otseselt ohustatuna naabri geopoliitilistest ambitsioonidest ja katsetest destabiliseerida rahvusvahelist julgeolekuolukorda, isegi kui konkreetsed ambitsioonid ei ole otseselt suunatud Eesti vastu. Ajaloolisele kogemusele tuginedes on see igati mõistetav.

Venemaast lähtuva julgeolekuohu ning naaberriigis suurima vastase nägemine praegu ja tulevikus on juba a priori Eesti praegusesse julgeolekudiskursusesse olemuslikult „sisse kirjutatud“. Sellest annab teatud määral tunnistust ka käesolev uuring, kus Venemaad peeti Eesti ekspertide arvates kahe kümnendi vältel märkimisväärselt suuremaks ohuks kui kõiki teisi uuringus vaatluse all olnud riike ja ohuallikaid (sh terrorirühmitus ISIS ja rahvusvaheline kuritegevus). Omaette roll võib Venemaa-suunalises ohutunnetuses olla ka sellel, et Eesti silmis on tegemist ohuga, mida „teatakse ja tuntakse“, ning sellest lähtuvalt keskendutakse ka võimalikele stsenaariumidele, kuidas oht võiks ilmneda ja kuidas sellele tuleks vastu seista. Mingil määral on selle tõendus ka see, et – nagu eespool mainitud – Eesti julgeolekualastes aruteludes domineerivad sellised küsimused nagu kes tuleb Eestile appi reaalse kallaletungi korral või kust suunalt Venemaa võiks rünnata.

Eesti julgeolekuekspertide küsitlus annab tunnistust ka sellest, et mingil määral opereeritakse jätkuvalt nn traditsioonilise julgeolekunägemuse raamides, kus nähakse kõige olulisema ohuna riigile sõjalist ohtu ja väliseid lõhestamiskatseid (nt surve riigi sise- või välispoliitika muutmiseks väljastpoolt). Selle lähenemise kohaselt on põhiväärtused, mida peab kaitsma, riigi suveräänsus (iseotsustamisõigus) ning territooriumi puutumatus.

Omaette arutlusteemaks on see, miks peavad Eesti eksperdid suurenevate julgeolekuriskide valguses Euroopa Liidu panust Eesti julgeolekusse pikaajalises vaates pigem tagasihoidlikuks ning on pigem väheentusiastlikud ka Euroopa Liidu vastavate algatuste, näiteks PESCO suhtes. Esmapilgul paistab PESCO näol olevat tegu keskse liikumapaneva jõuga ühiste väärtuste ja koostöö edendamisel. Samas on aga selge, et lähemal vaatlusel võib PESCO üldine väärtus kujuneda pigem abstraktseks stiilis „räägime kõik koos ühiskaitsest ja selle käigus tunneme end veelgi rohkem ühtsena“. Seega seisneb PESCO esmane suur väärtus pigem selles, et Euroopa Liidu liikmesriikidel on üks uus ühine tegevus, mis võimaldab liikmesriikidel teha ühiseid ambitsioonikaid tulevikuplaane. Keskendumisest liidusisestele ühistele väärtustele ja mitte liiduväliste vastaste vastu kaitse pakkumisele annab tunnistust ka asjaolu, et kuigi olemuslikult võiks kaitse olla suunatud kellegi vastu, siis selle suuna (ja eriti Venemaa kui võimaliku vastase) mainimisest on seni PESCO raames hoidutud. Üldistatult võikski öelda, et hetkel on PESCO näol loomisel ühisidentiteedi toel pigem midagi protsessi- kui reaalse sõjalise ressursi laadset, ning sedagi seni veel suhteliselt ebamäärase funktsionaalse eesmärgiga ja ilma sisulise strateegiata. Kui üldse, siis üldisemas plaanis kaldutakse pigem kaitse, mitte heidutuse poole, mis tänases julgeolekuolukorras Euroopa Liidule Venemaa vastu trumpe kätte ei mängi (vt ka Veebel 2017). Selles valguses on mõistetav Eesti ekspertide mõningane kahtlus Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsealastes initsiatiivides.

Kokkuvõte

Julgeolekuprioriteetide ja nende toimimisalade määratlemine ei ole kindlasti kerge ülesanne, sest need muutuvad koos ühiskonna arenguga. Viimase paarikümne aasta jooksul on Eestis endas ja suuremas julgeolekukeskkonnas toimunud muutused andnud kindlasti märkimisväärse panuse siinse turvatunde suurenemiseks, sest Eesti on ühest küljest osa rahvusvahelisest julgeolekuvõrgustikust ja teisest küljest panustanud tuntavalt riigi iseseisva kaitsevõime ja valmiduse arendamisse. Samas on kiiresti muutuvad julgeolekuolud ja partnerlussuhted näidanud seda, et garantiid ei ole kunagi absoluutsed ning globaalsel tasandil toimuvate protsesside mõistmiseks ja mõtestamiseks on tarvis näha pikaajalist vaadet ja strateegilisi seoseid. Eesti julgeoleku- ja kaitseringkondade esindajate seas tehtud küsitlus näitabki, mil moel sobituvad siinsete ekspertide hinnangud Eesti julgeolekuprioriteetide kohta nii globaalse nägemusega maailma ohustavatest riskidest kui ka konkreetselt Eesti julgeolekupoliitilise diskursuse ja julgeolekupoliitilise käitumisega.

Üldise järeldusena võib küsitluse põhjal öelda, et Eesti eksperdid on oma hinnangutes väga selgelt orienteeritud Venemaa suunalt lähtuvatele ohtudele. See on ühest küljest positiivne, kuna aitab piiratud ressursside tingimustes selgemalt määratleda peamise ohuallika ja sellest lähtuvalt ka valdkonnad, millele tuleks keskenduda, et ohtu vältida. Samas võib see osutuda negatiivseks, kui juhtub nii, et Venemaa kõrval ei peeta oluliseks enam globaalseid julgeolekuohte ja -riske, mille vastu seismisele saaks Eesti oma võimete piires samuti panustada (nt küberturvalisuse ja andmevarguste teemad, kliimaküsimused).
 
Teatud määral on teiseks ohuallikaks Eesti praegune keskendumine valdavalt nn traditsioonilisele julgeolekunägemusele, mis näeb kõige olulisema ohuna riigile sõjalist ohtu ja väliseid lõhestamiskatseid ning välist survet riigi sise- või välispoliitika muutmiseks. Pikaajalises vaates on oluline aga tegeleda ka nn asümmeetriliste ohtudega, mis lähtuvad indiviididelt või indiviidide gruppidelt ja ohustavad inimõigusi, demokraatiat, inimeste heaolu, õigusriigi jätkusuutlikku arengut jms. Sellest tulenevalt on vaja tegeleda ka näiteks keskkonnaohtudega, põgenikevoogudega, korruptsiooni ja muude teemadega.
 
Uuringu tulemuste põhjal võib väita, et kolmandaks ohuallikaks võib Eestile kujuneda see, kui jäädakse lootma liigselt oma senistele strateegilistele partneritele, mistõttu võidakse leida end hiljem olukorras, kus suurvõimude võitluse tõttu ollakse sunnitud rakendama poliitikaid või strateegiaid, mis järgivad suurriikide huve.

Viited:
(1)  Küsimus sisaldas valikvastuseid, millele paluti vastata jah-ei-skaalal
(2)  Küsimus sisaldas valikvastuseid, mille seast võis valida mitu varianti
(3)  Küsimus sisaldas taas valikvastuseid, mille seast võis valida mitu varianti.
(4)  Küsimus sisaldas valikvastuseid, mille seast võis valida mitu varianti. Küsitletutel tuli anda hinnang skaalal „väga tõenäoline“, „tõenäoline“ või „pole tõenäoline“.
(5)  Küsimus sisaldas valikvastuseid, mille seast võis valida ühe variandi, andes hinnangu skaalal „keskne ja oluline riigi julgeoleku tagamisel“, „suhteliselt oluline riigi julgeoleku tagamisel“ või „ei ole oluline riigi julgeoleku tagamisel“.
(6)  Küsimus sisaldas valikvastuseid, mille seast võis valida ühe variandi.
(7)  Küsimus sisaldas valikvastuseid regioonide osas, andes hinnangu skaalal „ja“, „pigem ja“, „pigem ei“ või „ei“.

Kasutatud kirjandus
Eesti Venemaa-poliitika lähtealused (2004). Ekspertiis koostatud Eesti Välispoliitika Instituudi ja Eesti Vabariigi Riigikogu väliskomisjoni tellimisel Akadeemilise Balti ja Vene Uuringute Keskuse poolt. Taru 2004. https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2014/11/Eesti-Venemaa-poliitika-l.pdf
Kivirähk, J. (2018). Avalik arvamus ja riigikaitse. Kevad 2018. 
http://www.kaitseministeerium.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/avalik_arvamus_ja_riigikaitse_marts_2018.pdf
The Global Risks Report 2018. https://www.weforum.org/reports/the-global-risks-report-2018
Veebel, V. (2017). PESCO kui Eesti eesistumise leidlaps. Vikerkaar, nr 10–11, 2017. http://www.academia.edu/35342011/PESCO_KUI_EESTI_EESISTUMISE_LEIDLAPS

Viljar Veebel on Balti Kaitsekolledži teadur ja Eesti Diplomaatide kooli lektor. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli politoloogia ning rahvusvaheliste suhete eraiala ning kaitsnud 2012. aastal politoloogias doktorikraadi. Veebel on olnud Vabariigi Valitsuse nõunik Euroopa Tulevikukonvendis, töötanud pikalt Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria ja Euroopa uuringute lektorina, viimastel aastatel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste dotsendi ning Eesti Välispoliitika Instituudi vanemuurijana. Eesti Diplomaatide kooli lektor alates 2008. aastast.