Eestis on viimasel ajal tekkinud vahva mood ehitada uusi kirikuid. Kuidas siis nõnda? Euroopa üks kõige sekulaarsemaid ühiskondi, kirikutes käib igapäevastel teenistustel väga vähe inimesi, aga korraga rajatakse uusi kirikuid? Kirikud on tühjad, aga rajatakse uusi kirikuid? Jõgevale tahetakse, Mustamäele rajatakse. Ma arvan, et see on sümbol. See ei ole küsimus mitte religioonist, vaid sellest, et inimesed tahavad oma identiteeti Eestis kinnistada ja see väljendub pühakodade rajamise mõtteis. See ei ole kitsalt usuline küsimus, vaid midagi muud. Inimesed tahavad oma vaimset pärandit säilitada, tunda kuuluvusest uhkust. Euroopa on õigusriiklus, humanism, vaimupärand ja religioosne pärand. Me peame neid hoidma. Aga Euroopa identiteedist kõneledes on selge, et Euroopa identiteet on rahvusriikide summa ja ühisosa lisaks vaimsele, Ateena, Jeruusalemma ja Rooma õiguse kiirgusele, mis meid saadab.

Täna hommikul lugesin artiklit, mis ilmus 2012. aastal ajalehes The Guardian. Artikli autorid olid Peter Sutherland ja praegune Euroopa Komisjoni volinik Cecilia Malmström, liberaal. Ma tsiteerin inglise keeles: European countries must finally and honestly acknowledge that like US, Canada and Australia, they are lands of immigrants. The percentage of foreign-born residents in several European countries like Spain, UK, Germany, Netherlands and Greece is similar to that in the US. („Euroopa riigid peavad lõpuks ja ausalt tunnistama, et nagu USA, Kanada ja Austraalia, on nad sisserändajate maad. Välisriigis sündinud elanike osakaal on mitmes Euroopa riigis, näiteks Hispaanias, Suurbritannias, Saksamaas, Hollandis ja Kreekas sarnane USA omaga“). Väga põhimõtteline kreedo. Kreedo sellest, et tegelikkuses me oleme muutunud või muutumas migrantide ühiskonnaks nagu Ameerika Ühendriigid. Ameerika Ühendriigid teatavasti ei ole rahvusriik. Miks on see praegu väga oluline? Mitte sellepärast, et meil on Eestis 2/3 põlisrahvast eestlasi ja 1/3 teiste rahvuste esindajaid, vaid sellepärast, et Peter Sutherland, kes on meie hulgast lahkunud selle aasta alul, kandis tegelikult vastutust ÜROs kui kõrge volinik migratsiooniküsimustes. Tema oli see ideoloog, kes kujundas ÜRO migratsioonipakti. Tema püstitas sellele pakti ideoloogia. Migratsioon kui jõukuse ja heaolu allikas, kui ennekõike majanduslik kategooria – see on Sutherlandi filosoofia, mida ta koos Cecilia Malmströmiga siin selgelt välja toob. Selleks et me saaksime tagada majandusliku heaolu, peame olema immigrantide ühiskond – kuna Euroopa rahvad vananevad, kuna meil teisiti ei ole võimalik tagada sellist heaolutaset. Moodustades ainult 10% maailma rahvastikust, kannab Euroopa 50% kogu maailma sotsiaalhoolekande kuludest, nii on öelnud pr Merkel. See ei ole jätkusuutlik. Küsimus on selles, kas jätkusuutlik on heaolu tagada läbi migratsiooni. Ma arvan, et see on väga põhimõtteline, filosoofiline debatt identiteedi üle.

Viimasel ajal on kõlanud väiteid, et migratsioonipakt ei ole õiguslikult siduv. Eesti poliitikud, selle pakti apologeedid, võttes kuskilt õhust oma kompetentsi rahvusvahelise õiguse segastes normides, väljendavad seda väga ühemõtteliselt. Täna hommikul sain kätte Saksamaa kõige kaalukama rahvusvahelise õiguse institutsiooni, Heidelbergi Max Plancki rahvusvahelise õiguse instituudi direktori analüüsi rändeleppe kohta. Võib öelda, et kui Saksamaal on üldse keegi, kelle sõna maksab rahvusvahelise õiguse eksperdina, siis on see inimene dr Anne Peters. Ma tsiteerin tema analüüsi, mille lasin tõlkida eesti keelde (tõlge on korrektne, juriidiline tõlge, mitte nagu Orwelli uulitsas tehtud, kus sõna „kohustus“ on asendatud sõnaga „pühendumus“): „Rändekokkuleppe õiguslikke funktsioone võiks käsitleda nn õiguseelsete (pre-law), paraõiguse (para-law) ja õiguslisa (law-plus) funktsioonidega. Kokkuleppes esitatud tekst saab olla õiguseelne tekst, mis käitub tugeva õiguse eelkäijana ehk sillutab teed ametlikule lepingule. Samuti võib see kaasa tuua rahvusvahelise tavaõiguse väljakujunemise“. Teine tsitaat: „Samuti võivad pehme õiguse tekstid, nagu rändekokkulepe, olla suuniseks tugeva õiguse tõlgendamisel, tugeva õigusega hõlmatud kohustuste täpsustamisel ja konkreetsemaks muutmisel. Näiteks võib kokkulepe lisada mõningaid üksikasju kohustustele, mis tulenevad konventsioonidest kodakondsuse kohta ja ÜRO konventsioonist rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise kohta. Kokkulepet kasutavad ka riigisisesed asutused ja kohtud riigi sees õiguse tõlgendamiseks. Samuti võib see toimida kui parameeter kaalutlusõiguse rakendamisel riiklike haldusasutuste poolt.“ Seega üldiselt ütleb Saksamaa kõige autoriteetsema rahvusvahelise õiguse institutsiooni juht eksperdina: „Rändekokkuleppe allkirjastamine ei ole õiguslikust seisukohast ebaoluline“. Ja nii ongi. Ja seda ei maksa häbeneda.

Selle rändeleppe eesmärk on lahendada globaalseid probleeme, mis puudutavad inimkonna majandusliku heaolu küsimusi. Migratsioon kui majanduskasvu üks võimalikke selgeid, legitiimseid allikaid, see ongi selle raamistiku keskne sõnum. Migratsioon on olnud läbi aegade inimkonna jõukuse ja heaolu loomise üks platvorme. Küsimus on selles, millised on tagajärjed Eesti perspektiivist vaadates ja kas me peame seda mõistlikuks või mitte. Siin lähevad seisukohad lahku. See ei tähenda, et me ei jagaks vastutust, mis puudutab ebaseadusliku rände korraldamist, mis puudutab humanitaarkatastroofide vältimist, mis puudutab seda, et inimõigused ja inimväärikus peavad olema võõrandamatud ja et inimkannatusi tuleb vähendada kristlikust ja üldinimlikust halastusest tulenevalt. Eelmisel kolmapäeval võttis Riigikogu hääletusel vastu 11 sõjalist missiooni, mille me maailma välja saadame. Me saadame oma sõdurid vajadusel surema, et lahendada maailmas olulisi probleeme ja et leevendada inimkannatusi konfliktipiirkondades. Mitte keegi ei saa öelda, et see ei ole osa meie väikese riigi vastutusest inimkonna kannatuste leevendamise vallas.

Arvestades meie nii keerulist demograafilist olukorda ja ajalooliselt suurt, okupatsiooniaja põhjustest tulenevat migratsiooni osakaalu, peame selgelt aru saama, et meie vastus nendes küsimustes on üks ja selge: rahvusriik on meile ainumõeldav riiklik olemise vorm ja selleks, et Eesti rahvusriik püsiks, peavad eestlased olema siin maal enamuses. Nii lihtne see ongi. Euroopa Liidu liikmesriigid on teinud oma legitiimsed poliitilised valikud: Gastarbeiter’id Saksamaal, majanduskasvu võimestamine pärast Teist maailmasõda majandusmigratsiooni võimestamise teel. Aga kui me oleksime kas või kahe inimpõlve jooksul lisaks nendele tagajärgedele, mida oleme kogunud okupatsiooniaegse migratsiooni tõttu, rakendanud seda tüüpi migratsioonipoliitikat nagu mõned Euroopa liikmesriigid, oleksime täna vähemuses. See on puhtal kujul mehaaniliste numbrite teema. Öelda, et rändeleppega mitteühinemine tähendab meie välispoliitilistest põhimõtetest lahtiütlemist, on jamps. Meie esmane välispoliitiline põhimõte, meie ülim väärtus on see, et Eesti riiklik iseseisvus jääb püsima ja meie rahvusriik jääb kestma. Kõik poliitilised, praktilised otsused peavad olema allutatud sellele eesmärgile. On öeldud, et kui me rändeleppele vastu oleme – seda on öelnud ametnikud ja poliitikud –, siis tabab meid kuri saatus. Aga sellest räägime lähemalt.
Aitäh.

Rahvusvaheline konverents "Euroopa hing 3" toimus 23. novembril 2018 Tallinnas.

Eesti Vabariigi justiitsminister Urmas Reinsalu on endine Isamaa erakonna esimees ja hariduselt jurist. Teda on kolmel korral valitud Riigikokku, kus ta on olnud nii sotsiaal- kui ka põhiseaduskomisjoni esimees. Ta on töötanud president Lennart Meri kantselei direktorina. Urmas Reinsalu on kaitseliitlane, Eesti Omanike Keskliidu ja Eesti Juristide Liidu liige.