- Läänemaailm on täiesti avatud Kremli propagandarünnakutele ehk desinformatsiooni laviinile. Mõned üksikud riigid on sulgenud oma inforuumi Venemaa teatud propagandakanalitele, kuid üldiselt tolereeritakse Kremli infooperatsioone läbi nn alternatiivinfokanalite (RT, Sputnik jne), sest meediavabadus on Euroopa ja Põhja-Ameerika üks kõige olulisemaid väärtusi. Samas saadakse suurepäraselt aru Venemaa nn alternatiivinfo olemusest ja eesmärgist ning isegi sellest, et enamikku Vene ajakirjanikest võib sama hästi pidada infospetsnaz’i ohvitserideks. Venemaa ise on sisuliselt sulgenud oma inforuumi, eeskätt televisiooni, mis on venemaalaste peamine infokanal. Seega on pea kõik telekanalid Kremli kindla kontrolli all.
- Läänes ei võeta ikka veel päris tõsiselt Venemaa-poolseid inforünnakuid. Samal ajal kui Venemaa on loonud väga suure masinavärgi ehk võrgustiku, mis on hästi mehitatud ja rahastatud, on meie enda enesekaitse alles lapsekingades. Venemaa propagandavalede paljastamine toimub paljuski väikeste vabatahtlike gruppide poolt, mis on selgelt alamehitatud ja -finantseeritud. Teatud ajakirjandusväljaannete juures (Saksamaal, Prantsusmaal jm) asutatud faktikontrollimeeskondade töö on selgelt raskendatud. Esiteks on desinformatsiooni hulk suur, see levib kiiresti ja kontrollimatult ning seda on pea võimatu takistada. Teiseks võtab faktide kontrollimine oma aja, mille jooksul valed on juba levinud ja oma laastava mõju saavutanud. Valeinformatsiooni ümberlükkamine jääb enamasti hiljaks ning see ei avalda levitajale märkimisväärset mõju.
Kremli propaganda on muutunud lausa hüsteeriliseks. Venemaal tuntud ajakirjandustoimetaja Irina Prohorova on võrrelnud seda 1940. aastate lõpu stalinistliku režiimi läänevastasusega külma sõja ägenemise tingimustes. Kremli meetodid on meile hästi tuntud, kuivõrd igasugune informatsioon või sündmus on muudetud relvaks – poolikute tõdede, täielike valede, konteksti-väliste tõdede, meelevaldsete ja tendentslike liialduste, konspiratsiooniteooriate jne näol.
Venemaa tegutseb inforuumis kolmel teljel: kopeerimine ehk matkimine, vastutegevused ning uuendustegevus ehk innovatsioon. Putini propagandamasin mitte ainult ei järgi nõukogude-aegse mudeli põhijooni, vaid on mitmes aspektis saavutanud ka märkimisväärse edenemise:
- erinevalt Nõukogude Liidust panustab praegune Venemaa täielikult läänemaailma avatusele, kasutades ära mitte ainult vasakäärmuslikke (kommunistlikke) poliitilisi liikumisi ja nende väljaandeid/infokanaleid, vaid praktiliselt kõiki ja kõike, mis võib Kremlile kasu tuua – poliitilised ja arvamusliidrid, valitsusvälised organisatsioonid ja teadusasutused, lobigrupid, erineva tähtsuse ja tuntusega „kasulikud idioodid“ jne.
- suured eelarved – välismaale suunatud RT-le, Sputnikule jt-le eraldatud sajad miljonid eurod ületavad isegi nt BBC eelarvet;
- nüüdisaegsed tehnilised vahendid, võtted ehk oskusteave ja professionaalsed töötajad (isegi n-ö trollide maailmas käib tähelepanelikum värbamine ja selekteerimine – rõhku pannakse trollide patriotismile ja lojaalsusele, et vältida ärahüppamist ja trollivabrikute tegevuse paljastamist);
- psühholoogiline ja kontekstiline oskusteave on teinud suure hüppe – desinformatsiooni levitatakse eri viisidel, vastavalt riigile või sihtgrupile;
Aastaid tagasi Pariisis töötades tundsin huvi Prantsuse-Vene suhete ja selle vastu, kuidas Prantsuse mõttekojad neid käsitlevad. Prantsuse Välissuhete Instituudil (IFRI) oli Venemaale pühendatud uurimusprogramm, mida kuuldu põhjal toetas ehk rahastas Gazprom. Ma rohkem selle vastu huvi ei tundnud, sest „tulemused“ olid vägagi etteaimatavad.
On selge, et Venemaa on huvitatud oma kuulajaskonna laiendamisest läänemaailmas, pommitades üha rohkemaid infotarbijaid lugematute nn infokanalite kaudu. Kremli „tõed“ loovad üksnes segadust, mis lõpuks viib inimeste usalduse kaotuseni nii meedia kui ka riiklike ja rahvusvaheliste institutsioonide vastu. Valeinfot levitatakse pea kontrollimatult suure hulga kanalite kaudu, mis jätab petliku mulje, et tegemist oleks justkui usaldusväärsete faktidega ja tõdedega, sest neid on ometi nii palju refereeritud ja jagatud.
Venemaa salateenistused ja organisatsioonid kasutavad laialdaselt ka läänemaailma lobigruppe, muutes need sisuliselt Kremli mõjuagentideks, kuigi seda nad loomulikult eitavad. Enamjaolt on selgitus seotud lobigruppide lepingulise kohustusega edendada Venemaa imidžit investeeringute meelitamiseks, mis oleks täiesti tavapärane lobitegevus. Paraku on Venemaa kasutatavate lobigruppide tegevus vältimatult ja varjamatult politiseeritud ning toetab igati Kremli poliitiliste eesmärkide saavutamist.
***
Euroopa ei ole olnud kahjuks võimeline eksportima liberaalse demokraatia väärtusi Venemaale. Samas on Venemaa edukalt suutnud Euroopasse eksportida oma korruptsiooni, mille mõõtmed on arvatavasti palju suuremad – välja paistab vaid jäämäe tipp. Venemaa on muutunud maffiasarnaseks kleptokraatiaks, kus igaühel on õigus varastada, kuid mitte rohkem kui ametikohaga seotud võim ette näeb, st mitte üle „ettenähtud piiride“. Hea näide on FSB-d tabanud skandaal. Nimelt: selle korruptsiooni- ja majanduskuritegude vastase võitlusega tegeleva osakonna asejuht oli paigutanud oma abikaasa korterisse 1,4 tonni sularaha 100-dollarilistes kupüürides (vähemal määral teiste valuutade vastavates ekvivalentides). Üks selline kupüür kaalub 1 grammi. Igaüks võib rehkendada, kui suure rahasummaga oli tegemist.
Analüütikud on kokku arvestanud, et Putini valitsemisaja jooksul on Venemaalt Lääne pankadesse, varifirmadesse, kinnisvarasse jne paigutatud sajad miljardid eurod. Enamjaolt on see must raha, mida üritatakse keeruliste skeemidega peita ja puhtaks pesta. Ei ole midagi imestada, sest Venemaa oligarhid ja ka väiksemad tegelased ei soovi oma raha Venemaal hoida või Venemaale tagasi tuua, vaatamata Putini korduvatele üleskutsetele ning nn kapitaliamnestia lubadustele. Kes saab Putinit uskuda või usaldada, kui tema sõbra, tšellist Sergei Roldugini arvel on (nn Panama paberite põhjal) ligi miljardit dollarit? Telekanal Rossija selgitas justkui tõsisel moel, et Roldugin „toetab“ (sellest rahast) sadu muusikuid …
Vene kapital on imbunud läänemaailmas pea kõikjale. Need, kes sellest suurt kasu lõikavad, ei ole huvitatud raha päritolu ja paigutamise skeemide avalikustamisest. Vene musta raha pestakse Küprosest Kaimanisaarteni ning Vanuatust Venezuelani. CSIS (Center for Strategic and International Studies) pakkus välja, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas tegutseb umbes 200 kriminaalset organisatsiooni nn Euraasia Liidu maadest, peamiselt mõistagi Venemaalt. Euroopa Parlamendi tellitud raporti (2016) põhjal selgub, et korruptsioon (millele Venemaa tegevus suuresti kaasa aitab) maksab Euroopa Liidule (riikide SKP-le) aastas kuni 1 triljon eurot. Aga see on ainult rahaline kahju, poliitiline laastamistöö on peale selle.
***
Venemaa sekkub aktiivselt lääneriikide sisepoliitikasse, eeskätt võtmetähtsusega valimistesse. Ilmselt loodab Putini režiim, et Venemaa suhted Läänega paranevad siis, kui suurtes lääneriikides pääsevad võimule „õiged“ liidrid, kusjuures selleks peab ise aktiivselt „kaasa aitama“. See nähtus on muutunud eriti silmapaistvaks alates 2007. aastast, mil Putin oma läänevastast retoorikat järsult teravdas. Me oleme seda näinud ka Eestis, kui Venemaa püüdis salaja rahastada Keskerakonda, kelle endine juht oli (on) ilmselgelt Kremli-sõbralik.
Venemaa sekkumine USA presidendivalimistesse on nähtavasti Kremli seda laadi operatsioonide apogee. Ei ole kahtlust, et Venemaa tegi kõik mis võimalik Donald Trumpi võimule upitamiseks, kuigi Kremli jõupingutuste tegelik mõju USA valijate otsusele jääb alati mõistatuseks.
Venemaa püüdis rünnata ka Emmanuel Macroni, eelistades Prantsusmaa presidendivalimistel selgelt Rahvusrinde kandidaati Marine Le Peni. Macroni mustati pidevalt Vene meedias kui Saksamaa kantsleri Angela Merkeli „nukukest“, tema kampaaniameeskonna serverit rünnati nähtavasti Vene häkkerite poolt. Artikli kirjutamise ajaks on selgunud, et Le Penile tehtud panus ei toonud Venemaale edu. See muidugi ei tähenda, et Kreml otsustab edaspidi loobuda lääneriikide valimistesse sekkumast. Kes käivad kasiinodes mängimas (mina ei käi!), need teavad, et ühes lauas võib kaotada, kuid järgmises võib võita ning elu läheb edasi.
***
Läänemaailm, iseäranis Euroopa, ei pea endale üksnes teadvustama, et Venemaa tegutseb pidevalt, avalikult ja varjatult eesmärgiga kahjustada meie ühiskondi ja demokraatlikku elukorraldust, vaid Kremli poliitikale ka aktiivselt vastu hakkama. Vene must raha ja propaganda panevad läänemaailma proovile: kas liberaalne demokraatia suudab meelekindlalt seista oma põhiväärtuste eest või on tõepoolest kõik müügiks?
***
* WMCESi konverentsil NET@WORK 2017 Brüsselis 26.04.2017 peetud ettekande märkmete põhjal.
Kalev Stoicescu on Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur.
Autorist lähemalt: https://www.icds.ee/et/tutvustus/meeskond/kalev-stoicescu/
