Nii pöördusid Venemaa katsed luua liit katoliikliku Euroopaga XVII sajandil pärast Boriss Godunovi surma segadusteajaks võimukaose ja Moskva langemisega Poola vägede surve all. Troonile tõusis Romanovite dünastia, kes taastas traditsioonilise elukorralduse. Peamine Venemaa läänepärastaja oli aga muidugi Peeter Esimene. Ta suutis lüüa lahti värava Euroopasse, ehitades Peterburi, ja sealtkaudu paiskus Venemaale Euroopa kaupade ja tööstustehnoloogiate laviin ning terve armee saksa õpetlasi, itaalia arhitekte ja prantsuse muusateenreid. Just nemad, need ootamatult Euroopast saabunud külalised, ehitasid valmis kuulsad vene lossid ja pargid. Nemad lõid ka vene balleti, ooperi, teatri ja maalikunsti, ning panid aluse vene haridusele ja tööstusele. See läänepärastamise etapp oli aga vägivald nii Vene bojaaride suhtes, kes kaotasid oma privileegid, nii õigeusu kiriku suhtes, kes kaotas oma patriarhi, kui ka lihtrahva suhtes, kes kaotas elu. Nii oli suremus Peterburi ehitustel lausa kohutav: igast kümnest töömehest oli aasta pärast elus ainult üks. Kuulus vene kirjanik Lev Tolstoi, kes oli kavandanud romaani Peeter Esimesest, loobus ideest, kui oli tutvunud arhiivides kaasaegsete mälestustega esimesest Vene imperaatorist, tema julmusest ja hirmutegudest. Ning see suhtumine kandus üle kogu Euroopale, kellest sai ühiskondliku arvamuse silmis Venemaa ajalooliste traditsioonide lõhkuja, mis juba XIX sajandil viis niinimetatud „slavofiilide“ läänevastase rinde kujunemisele. Veel varem olid keiser Paul I katsed kujundada Vene armeed preisi eeskujul lõppenud Vene isevalitseja tapmisega – talle löödi tubakatoosiga pähe. Šveitslase Frédéric-César de La Harpe’i kasvandiku Aleksander I aegsed reformikatsed päädisid dekabristide ülestõusuga 1825. aastal. Pärisorjuse kaotamine ja teised baltisakslaste kasvandiku Aleksander II reformid viisid talupoegade massiliste protestideni ja päädisid keisri tapmisega narodnikutest terroristide poolt. Vene keisri Nikolai II 1905. aasta 17. oktoobri manifestiga kingitud poliitilised vabadused panid aga Vene impeeriumi ajaloole lausa punkti ning viisid selleni, et bolševikud hävitasid kogu tsaari perekonna Ipatjevi maja keldris 1918. aastal. Eraomandi taastamine „uue majanduspoliitika“ aastatel NSV Liidus lõppes vaenlaste vastu võitlemise kampaaniaga ning selle poliitika kavandajad lasti maha, nende seas ka Nikolai Buhharin, kes oli kutsunud nõukogude talupoegi üles rikastuma. Hruštšovi „sula“ – katse juurutada Lääne demokraatia elemente nõukogude poliitilisse tegelikkusse – lõppes vabadust maitsta saanud streikijate mahalaskmisega Novotšerkasskis 1962. aastal. Katsed Läänt jäljendada tõid NSV Liidule ainult õnnetust, Euroopa eeskujul tehtud muutused Gorbatšovi valitsemisajal viisid NSV Liidu lagunemisele 1991. aastal. Jegor Gaidari liberaalsed reformid ja vaba turg viisid elatustaseme järsule langusele ja tekitasid rahvamassides raevu liberaalide kui „neetud Lääne“ käsilaste vastu. Niisugune on üldine ajalooline taust, kus kulgeb Lääne ja Venemaa suhete uus etapp.

Olgu ka öeldud, et praeguse kuju võttis „Ida-Lääne“ mudel aastatel 2004–2008, president Vladimir Putini teisel valitsemisajal. Just selleks ajaks oli Putini ümber kujunenud oligarhide klikk, kes esindas Rotenbergide, Kovaltšukkide, Timtšenko, Setšini ja mõne teise suurkuju perekondi, kelle kontrolli alla oli läinud kuni 80% Venemaa SKTst. Säärase konstruktsiooni arhitektiks peetakse Vladislav Surkovi, kes on olnud Vene presidendi administratsiooni juhi asetäitja ja esimese asetäitja ametis Boriss Jeltsini, Vladimir Putini ja Dmitri Medvedevi ajal. Haritud ja valgustatud mehena tegi Vladislav Surkov Putinile ettepaneku luua süsteem, mis garanteeriks võimu maksimaalse püsivuse. Süsteem nägi ette, et Venemaal säilivad turumehhanismid ja teatud valik kodanikuvabadusi, ning võetakse jäik kurss Venemaa domineerimisele rahvusvahelistes suhetes. Võim vajas ühiskonnalt julgeolekugarantiisid, seetõttu pakuti ühiskonnale leping: meie võtame teilt osa vabadusi, näiteks vabad valimised, konkureeriva poliitika ja õiguse teostada ühiskondlikku kontrolli jõustruktuuride üle. Vastu aga anname talutava elatustaseme ning säilitame liikumis- ja loominguvabaduse. Kõrge naftatulu tagas nende lubaduste täitmise. Ning ühiskond jäigi selle operatsiooniga nõusse, sest vabadus on Venemaal traditsiooniliselt assotsieerunud häda ja murega, ning seda pole kunagi hinnatud kõrgemalt kui materiaalset heaolu. Sealjuures usurpeeris võim täielikult Venemaa esindamise funktsiooni välispoliitika vallas. Kõik ühiskondlikud organisatsioonid, kellel olid vabad kontaktid lääneriikidega, kuulutati välisagentideks, ja nende tegevus praktiliselt lõpetati. Venemaa uue läänepoliitika deklaratsiooniks sai Vladimir Putini kõne Münchenis 2007. aastal. Just siis tegi Vene liider Euroopa riikidele ja USA-le sisuliselt peapesu Venemaaga halva käitumise pärast ning tegi teatavaks Venemaa strateegilised huvid nõukogudejärgses ruumis. Paraku ei kuulnud Lääne demokraatia liidrid selles kõnes selgeid ähvardusi. Aga asjata. Sest aasta pärast järgnes Venemaa agressioon Gruusia vastu ning vasallrežiimide loomine Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Lääs oli jälle vait. 2014. aastal aga toimus Kremli Krimmi-Donbassi avantüür. Ning alles siis hakati Euroopas ja USAs mõistma Vladimir Putini loodud režiimist lähtuvat ohtu.

Venemaa presidendi nõunik Vladislav Surkov (paremal) ja Venemaa majandusarengu minister Maksim Oreškin 2. mail 2017 Sotšis. Foto: Mihhail Metzel/TASS/Scanpix

Kremli välispoliitika paradigma on täiesti ilmne ning põhineb Venemaa majandushuvide kaitsmisel ja edendamisel. Tegelikult ei ole selles midagi kuritegelikku – iga riik on kohustatud oma rahvuslikke huve, sealhulgas majandushuve kaitsma. Iseküsimus on, milliseid vahendeid selleks kasutada. Putini režiimi viga on selles, et ta rakendab pisisulide ja viimaste petiste arsenalist laenatud keelatud võtteid: valetamine, hirmutamine, omaenda sõnadest taganemine, äraostmine, katse vabaneda vastutusest ja noahoop selga – nii näeb välja tänapäeva Vene välispoliitika tööriistakast. Ja seda kõike saadab täielik veendumus oma karistamatuses. Seetõttu põhjustab Lääne mis tahes vastupanu Kremlis šoki. Nii juhtus, kui Euroopa Liidu riigid leppisid kokku, et kehtestavad mõnele Vene kompaniile, juriidilisele ja füüsilisele isikule sanktsioonid. Nii juhtus aprillis, kui USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia andsid löögi sõjaliste objektide pihta Süüria territooriumil. Vastuseks Lääne sanktsioonidele kehtestas Moskva sanktsioonid oma kodanike vastu, piirates toiduainete importi. Vastuseks löökidele Süürias teatas Vene kaitseministeerium, et Süüria õhukaitsejõud hävitasid 100 väljatulistatud raketist 105. Või midagi selles vaimus.

Miks Putin seda teeb: peab sõda Süürias, sekkub valimistesse USAs ja Brexiti kampaaniasse Suurbritannias, spondeerib Venemaaga sõbrustamise pooldajaid Euroopas, sokutab mõjuagente Lääne erakondadesse ja meediasse? Vastus on lihtne: Vene president täidab lihtsalt oma oligarhidest sõprade tellimust, kes kardavad normaalset ja ausat konkurentsi Lääne kompaniidega nagu tuld. Vene bisnis, mis rajaneb põhimõttel „sina mulle, mina sulle“, eeldab Kremliga seotud isikute täielikku tegevusvabadust rahandus- ja majandussfääris. Vene riigieelarvet kasutatakse oligarhide projektide finantseerimiseks vastavalt skeemile, mille järgi kuni 50% eelarverahadest laekub ärimeeste isiklikele arvetele ning jaotatakse ümber kõikide huvitatud poolte – prokuratuuri, föderaalse julgeolekuteenistuse, siseministeeriumi, juurdluskomitee ja valitsusametnike vahel. Pidevad skandaalid neis struktuurides ja nende omavahelised sõjad näitavad vaid Vene majanduse alusmüüriks muutunud korruptsioonijäämäe veepealset osa. Riigivarguse mastaabid on rabavad: nii leiti 2016. aastal altkäemaksu võtmises kahtlustatuna arreteeritud politseipolkovnik Zahhartšenkolt 150 miljonit dollarit (jooksva kursi järgi). Olukorrale lisab pikantsust asjaolu, et ametiülesannete järgi pidi too polkovnik võitlema just korruptsiooniga.

Neis tingimustes on Venemaa jaoks kõige hukatuslikum avatud turg ja poliitiline konkurents. Kremli ja tema valvurite jaoks on see sulaselge mürk. Teisest küljest on just Lääs Vene bisnise jaoks peamine odavate laenude, kõrgtehnoloogia ja strateegilistesse majandussektoritesse tehtavate investeeringute allikas, aga ka turg, kus realiseerida Venemaa ressursse ja kus omandada vene oligarhidele kinnisvara. Seetõttu elab Venemaa praegu üle ägedat poliitskisofreenia hoogu, kus on segunenud armastus ja vihkamine. Kindlustades oma välispiire ja luues Euroopas oma poliitilise mõju puhvertsoone, üritab Venemaa sel kombel välistada igasugused kallalekippumised oma suveräänsusele. Viimast mõistab Vene juhtkond kui tegevusvabadust endale ja Lääne aktiivsuse piiramist rahvusvahelistes suhetes. Sealjuures veenab Venemaa Läänt, et ta on valmis dialoogiks, kuid oma tingimustel, kutsub üles poliitilise mängu uuele ringile, kuid oma reeglite järgi, mis võivad mängu ajal pealegi mitu korda muutuda.

Siinkohal värske näide. Viimase kahe nädala suundumus on olnud järsk muutus Kremli ametlikus suhtumises Euroopa Liitu ja tohutud jõupingutused, et süvendada USA ja Euroopa konflikti pärast seda, kui Donald Trump väljus Iraani tuumaleppest. Suisa kõikides Venemaa juhtivates telekanalites, mis näitavad poliitilisi vestlussaateid – „Õhtut Vladimir Solovjoviga“, „Hääleõigust“, „Postskriptumit“ ja teisi, lõi lõkkele uskumatu armastus Euroopa vastu, ja kõik nad tormasid teda USA alanduse eest kaitsma. Vene režiimi propagandistid, kes olid alles eile nimetanud Euroopa Liitu „Ameerika jalamatiks“, kuulutavad täna, et Euroopa on Trumpi alatu väljapressimise ohver, ning et Trumpiga võrreldes on Harvey Weinstein süütu talleke. Putini siht on selge – kasutada ära USA ja Euroopa vahelise liidu nõrgenemist selleks, et kaotataks Vene kompaniidele kehtestatud sanktsioonid. Kusjuures selles operetlikus lavastuses löövad kaasa nii Itaalia uus valitsus, kui ka need Eesti ühiskonnategelased, kes üksmeelselt, nagu käskluse peale, kutsuvad üles taastama rahu ja sõprust Venemaaga.

Kas saab selles kiiresti muutuvas maailmas rääkida Lääne ja Venemaa suhete edasisest halvenemisest? Kahju küll, aga saab. Siin on kohane rääkida kahest põhjusest. Esiteks, Venemaa välispoliitikat genereerivad seniajani KGB ja FSB kaadritöötajad, kellele vastumeelsus Lääne suhtes on üks ametiomadusi. Näiteks juhib Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi Põhja-Euroopa ja Balti uuringute keskust – Vene välisministeeriumi tsitadelli – endine välissõjaväeluure (GRU) töötaja Nikolai Gribin. See ei ole aga kaugeltki ainus juhtum. Teiseks, Venemaa kulgeb endiselt vastuvoolu üleilmastumisele, ning püüab kasu saada mitte integratsioonist, vaid konfliktidest ja lõhestamisest. Ainuüksi nende kahe faktori kombinatsioon tõotab vaid ühte: lähitulevikus ei anna Venemaa rahu ei Atlandi kummalegi kaldale ega ka Lähis- ja Kaug-Idale. Kas säärane tegutsemisalgoritm on tänapäeva rahvusvaheliste suhete jaoks vastuvõetav? Muidugi mitte. Ning olemegi jõudnud iga venelase jaoks kultusküsimusteni: „Kes on süüdi?“ ja „Mida teha?“ Püüan neile vastata käesoleva ettekande teemaga seostuvalt.

1. Muidugi on kujunenud olukorras süüdi mõlemad pooled, nii Lääs kui ka Venemaa. Venemaa kannab vastutust pinge põhjendamatu eskaleerimise ja olukorra destabiliseerimise eest nii Euroopas kui ka Lähis-Idas. Totaalselt rahvusvahelist õigust rikkudes, teiste riikide siseasjadesse sekkudes ja oma sõjalist potentsiaali suurendades mängib Moskva pidevalt tulega. Sealjuures on rahvusvahelise kogukonna jaoks mitte enam ebameeldivad, vaid lausa vastikud Venemaa juhtkonna pidevad katsed distantseerida end Litvinenko mürgitamisest, Skripalide tapmiskatsest, katsed eitada oma osalemist Donbassi konfliktis mässuliste poolel, ning omaenda kodanike vastu keemiarelva kasutava Asadi režiimi mahitamine. Kuid ka Lääs peab võtma enda peale osa süüd. Üks asi on, et Euroopa ja Ameerika eksperdid ei suutnud õigeaegselt hinnata Vladimir Putinist rahvusvahelisele julgeolekule lähtuva ohu tegelikku suurust. Kuigi Vene liider ei ole oma kavatsusi eriti varjanudki. Teine asi on, et Euroopa ja Ameerika bisnishuvid lähevad vastuollu poliitiliste põhimõtetega. Kuni USA ja Euroopa politoloogid ning sõja- ja meediaeksperdid üritavad üksmeelselt seista vastu hübriidsõjale, mille Kreml on Lääne vastu valla päästnud, lähtub tegelik oht Lääne demokraatiale „hübriidrahust“ Putiniga. Ajakirja Forbes andmetel tegutseb täna Venemaal üle saja suure Lääne kompanii, mis esindavad Saksamaad, USAd, Prantsusmaad, Rootsit, Suurbritanniat ja tervet rida teisi maid. Edetabeli tipus on Auchan (Prantsusmaa, sissetulek Venemaal 2016. aastal 5,7 miljardit dollarit), Metro Group (Saksamaa, 4,3 miljardit), Philip Morris International (Šveits, 3,9 miljardit), IKEA (Rootsi, 3 miljardit), Volkswagen (Saksamaa, 2,7 miljardit), Leroy Merlin (Prantsusmaa, 2,7 miljardit), Pepsico (USA, 2,6 miljardit). Selles Kremli „sponsorite“ nimekirjas on ka Jaapani ja Lõuna-Korea kompaniisid. Lisaks on veel tohutud Lääne investeeringud Venemaa naftatootmisse, gaasileiukohtade ekspluateerimisse, väetisetootmisse ja Vene väärtpaberitesse. Ma saan muidugi kõigest aru: juba teadusliku kommunismi rajaja Karl Marx kirjutas, et „100-protsendilise kasumi nimel tallab kapital jalge alla kõik inimõigused, aga 300-protsendilise kasumi puhul ei ole roima, mida ta ei julgeks, isegi võlla hädaohus“. Huvitav, kui suur on Venemaal nende Lääne korporatsioonide kasumiprotsent, kes teevad koostööd režiimiga, mida lääneriikide valitsused üksmeelselt kritiseerivad? Peale selle istub Euroopa kindlalt Venemaa nafta- ja gaasinõela otsas. Nii teenis Venemaa 2017. aastal naftaekspordist „kaugvälismaale“ 88 miljardit dollarit, gaasiekspordist aga üle 30 miljardi. Aastaga kasvas müük 6–8 protsenti. Kusjuures gaasijuhtme Nord Stream-2 ehitamine suurendab Euroopa sõltuvust Venemaa gaasist 37 protsendilt 45 protsendini, ja Gazpromist saab ainus kompanii Euroopas, mis on samal ajal nii tootja, torujuhtme omanik kui ka gaasi tarnija. Seetõttu seni, kuni Euroopa, USA, Jaapan ja teised lääneriigid ühelt poolt saadavad välja Vene diplomaate, teiselt poolt aga investeerivad Putini režiimi, saab Vene president nautida säärase „hübriidrahu“ vilju. Selles on tema tulevaste võitude pant ja globaalse kriisiohu allikas.

2. Mida siis teha? On arusaadav, mida tahab Putin Läänelt: teie laske meil vallatleda Süürias ja Ukrainas, ärge toppige oma nina meie asjadesse, andke raha ja tehnoloogiaid, meie aga vastutasuks ei pommita teid oma uute suurepäraste ülehelikiiruste rakettidega. Mida aga Lääs ootab Venemaalt? Vahel on mul tunne, et Lääne demokraatiate liidrid ei tea seda isegi. Seda enam on mul tekkinud selge arusaam, et Lääs tunneb seniajani Venemaad halvasti. Nende vähestegi teadmiste allikaks on tavaliselt hulga Venemaa-ekspertide ettekanded. Kuid on suur vahe, kas sa tunned Venemaad, või sa tead ainult ekspertide nimesid ja nende ettekannete sisu. Venemaa elab oma sügavat siseelu, kus on omad probleemid, aga ka omad rõõmud. Kui lugeda Andrei Illarionovi prognoose, siis jääb Venemaast mulje kui hoogsalt vaesuvast maast, mis on kokkuvarisemise äärel. Võib-olla makromajandusliku statistika ja SKT dünaamika analüüsi tasandil kõik niisuguse mulje jätabki. Ainult et venemaalased seda ei märka: poeriiulid on kaupu täis, apteekides ravimipõuda ei ole, tööpuudus püsib 5 protsendi juures, palga ja pensioni maksmisel häireid ei esine. Sama lugu on demokraatia ahistamise kohta käivate kaebuste tulvaga. Tegelikkuses on Vene opositsioon peaaegu täielikult hävitatud. Kuid opositsiooni toetus ei ületa Venemaal 10 protsenti, sellepärast ei pane suurem osa rahvast opositsiooni olemasolu või puudumist lihtsalt tähele. Teatrites ja kinodes on esietenduste ja -linastuste uputus, raamatupoodides on müügil kirjanduse bestsellerid, sealhulgas juhtivate vene opositsionääride teosed. Sellepärast ignoreeriski rahvas enne presidendivalimisi hoiatavaid hääli ning hääletas solidaarselt Vladimir Putini poolt. Putini võim on hulga kavalam, kui paljud arvavad, vene ühiskond aga hulga keerulisem, kui paljudele paistab.

Niisiis, et pakkuda välja õige Lääne ja Venemaa suhete valem, on kõigepealt tarvis Venemaad tundma õppida. Sellel konverentsil me üritame leida Läänt ja Venemaad ühendavaid väärtusi. Võiks arvata, et see on praktiliselt võimatu. Euroopa peamised väärtused ei ole Venemaal krossigi väärt. Vabadust võetakse seal kui õnnetust, „liiga tarka“ peetakse sõimunimeks, seadusesse ja õiglasse kohtusse ei usu keegi, rikkust peetakse patu sümboliks. Pealegi on Levada Keskuse andmetel (jaanuar 2018) 66 protsenti venemaalastest veendunud, et Venemaal on vaenlased ja et neist peamine on USA (68 protsenti küsitletutest). Hämmastav, et Euroopa Liitu peab vaenlaseks ainult 14 protsenti vastanutest. Sealjuures suhtub Euroopasse negatiivselt üle poole küsitletutest.

Ma olen kaugel mõttest muuta Venemaa leprosooriumiks ning suruda vene rahvas ja tema juhtkond isolatsiooni. „Ümberpiiratud kindluse“ sündroom ainult liidab rahvast ja võimu, tõstab agressiivsuse taset ning tekitab soovi maksta kätte kõigile, kes on teisel pool „müüri“. Maksta kätte koguni oma elu hinnaga. Uskuge mind, vene rahval on olemas omadus, mille nimi on eneseohverdus. Sellepärast on mul Lääne ja Venemaa suhete kooskõlla viimiseks üks nõuanne: venemaalasi tuleb valgustada ja harida, murda nende eelarvamusi Euroopa ja Ameerika suhtes. Ja ei maksa venelastele rääkida, kui halvasti nad elavad – see tõukab eemale ja ärritab. Parem on rääkida, kui hea on elada Euroopas ja USAs, Kanadas ja Austraalias, sest tegelik demokraatia ja efektiivne majandus on iga kodaniku ja kogu riigi edu pant. Miks NSV Liit laskis alla „raudse eesriide“? Sellepärast, et Nõukogude juhtkond mitte ei varjanud niivõrd tõde enda kohta (kuigi tegi ka seda), vaid kartis rohkem, et nõukogude kodanikud jooksevad kadedusest Läände teksapükste ja magnetofonide järele. Kadedus on antud juhul hea tunne, mis peaks panema venemaalased mitte tahtma põgeneda, vaid nõudma muutusi omaenese maal. Kuid sealjuures peab „NATO soomusrong“ seisma tagavarateel, ja Moskva peab alatiseks kaotama kindlustunde, et tema tembud ja vallatused jäävad karistamata. Maailmarahu on liiga kallis asi, et usaldada see Kremli huligaanide hoolde.

Vene keelest tõlkinud Toomas Kall.

* Ülemisel fotol: Alexei Navalnõi Moskvas Puškini väljakul opositsiooni omavolilisel meeleavaldusel. Tekst plakatil: Olen korruptsiooni vastu. 5. mai 2018. Foto: Jevgeni Odinokov/Sputnik/Scanpix

Artiklis avaldatud mõtted kõlasid 25. mail 2018 Tallinnas toimunud rahvusvahelisel konverentsil „Eetika versus reaalpoliitika“.
Artikli originaali vene keeles leiate siit >>

Andrei Kuzitškin on 2014. aastast Eestis resideeruv Vene poliitpõgenik ja Postimehe kaasautor. Ta on õppinud Tomski Riiklikus Ülikoolis bioloogiat ja rahvusvahelisi suhteid, täiendanud end Rootsis Fojo Meediainstituudis. 1998 liitus parteiga Paremjõudude Liit ning oli partei häälekandja Paremkallas toimetaja. Kuzitškin on töötanud muuhulgas Tomski oblasti administratsioonis ning erinevatel akadeemilistel ametikohtadel.