Võrreldes lähiminevikuga on mitmed ohutegurid siiski taandumas, seda eelkõige kodusõja rahunemisega Süürias ja Islamiriigi kadumisega poliitiliselt areenilt, kuid see mulje võib osutuda ka petlikuks, sest kestvat lahendust ka neile probleemidele ei ole suudetud leida. Islamiriigi terrorirühmitus, kes kuulutas 2014. aastal välja islami kalifaadi ja haldas veel hiljuti ulatuslikke maa-alasid Iraagis ja Süürias, on nüüdseks suurelt areenilt taandunud ning tegutseb terrorirühmitusele omaselt kusagil varjus. Oktoobris 2019 õnnestus Ameerika Ühendriikide eriüksustel opositsiooni kontrollitavas piirkonnas Türgi piiri vahetus läheduses tabada ja surmata rühmituse liider kaliif Ibrahim ehk Abu Bakr al-Baghdadi (kodanikunimega Ibrahim Awad Ibrahim Ali al-Badri al-Samarrai) ning tema saabastesse astus uus juht Abu Ibrahim al-Hashimi al-Qurashi (kodanikunimega Amir Mohammed Abdul Rahman al-Mawli al-Salbi). Al-Qurashi on päritolult Iraagi türklane (turkoman), kes on Mosuli ülikoolis õppinud šariaadi õigust ning teenis Saddam Husseini režiimi ajal ohvitserina Iraagi relvajõududes. Ikkagi ei saa välistada, et Islamiriik võiks olude muutudes mõnes kriisipiirkonnas taas fööniksina tuhast tõusta (nagu ta juba tegi seda 2014. aastal) ja kontrollimatu toimijana taas piirkondlikke võimumänge mõjutada. Bashar al-Assad on Venemaa ja Iraani toel kindlustanud positsioone Süürias ja kontrollib nüüd suuremat osa riigi territooriumist. Süüria opositsioon kontrollib veel alasid Idlibi provintsis, kus on end kehtestanud sunniidi fundamentalistide Tahrir al-Sham (varem tuntud kui Nusra rinne), ja Türgi vägede toel ka alasid Põhja-Süürias vastu Türgi piiri. Kurdide autonoomne piirkond Rojava, sh Islamiriigi hävitamises peamist rolli mänginud Süüria Demokraatlikud Jõud, kontrollivad varem Islamiriigi kantsi moodustanud Ida-Süüria alasid, sh endist Islamiriigi pealinna Raqqat, kuid nad teevad koostööd ka Assadi režiimiga.
Afganistani tulevik sõltub sellest, kuidas omavahel pikalt sõdinud keskvalitsus ja islamistlikud rühmitused suudavad relvavõitluse lõpetamises kokku leppida. Vastavalt Donald Trumpi ja Afganistani tugevaima islamistliku rühmituse Talibani vahelisele kokkuleppele viivad Ameerika Ühendriigid välja oma viimased väeüksused Afganistanist ning seda teevad ka teised lääneriigid, sh Eesti. Aprillis 2021 otsustas uus president Joe Biden väljaviimise tähtaja lükata 11. septembrini, kuid kaks aastakümmet kestnud välisriikide sõjaline kohalolek on lõppemas. Sellegipoolest kontrollib Taliban ÜRO andmetel üle poole Afganistani territooriumist ning mitmel pool riigi idaosas on aktiivsed ka Islamiriigile truudust vandunud rühmitused ning kodusõda ei paista vaibuvat. Kolmas mastaapsem konflikt Jeemenis on samuti lahendusest kaugel. Kuigi peamine võitlus toimub Põhja-Jeemenit haldava šiiitliku Houthi liikumise ja Saudi Araabia toetatud endise presidendi Abdrabbuh Mansur Hadi relvajõudude vahel, kelle toetusbaas on Lõuna-Jeemenis, siis lisaks neile tegutsevad seal veel Araabia Ühendemiraatide poolt toetatud ja Adenit kontrolliv Lõuna Üleminekunõukogu rühmitus ja Tariq Salehi (kunagise presidendi Ali Abdullah Salehi vennapoeg) poolt juhitavad Rahvuslikud Vastupanujõud. Oma võimalust ootavad ka Al Qaeda ja Islamiriigiga liitunud rühmitused. Arvestades fundamentaalseid vastasseise, kus Jeemeni konflikt on kujunenud Saudi Araabia ja Iraani vahelise käsilassõja võitlusareeniks, pole kestva rahu saabumist piirkonnas vähemalt lähitulevikku küll võimalik prognoosida.
Ameerika Ühendriigid
Donald Trumpi Lähis-Ida poliitika oli üles ehitatud kahele vaalale ehk Iisraeli ja Saudi Araabia toetamisele. Mõlemad riigid on seisnud vastamisi kolmanda tugeva piirkondliku jõu ehk Iraaniga. Seetõttu oli Ühendriikide suhete halvenemine Iraaniga Trumpi ametisoleku ajal Iraaniga otsekui programmeeritud, mis tipnes Obama administratsiooni eestvõttel sõlmitud rahvusvahelise tuumaleppe tühistamisega ning mõjuka Iraani sõjaväejuhi kindral Qasem Soleimani tapmisega Iraagis 3. jaanuaril 2020. Trumpi administratsioon viis saatkonna Iisraelis Tel Avivist Jeruusalemma, mis oli Iisraeli võimuringkondade ammune soov. Kindlasti on Bideni administratsiooni käed seotud eelneva administratsiooni otsustega, kuid ilmselt hakkab Washingtonist kostma ka suuremat kriitikat Iisraeli ja Saudi Araabia suunal. Uueks asevälisministriks sai Wendy Sherman, kes oli 2015. aastal Ameerika Ühendriikide pealäbirääkija Iraani tuumaleppe läbirääkimistel, mis lubab eeldada ka mõnevõrra tasakaalustatumat poliitikat Iraani suunal. Iisraeli uus välisminister Yair Lapid tunnistas, et Iisrael peab tõsiselt arvestama uue tuumakokkuleppe võimalusega. Vägede väljaviimine Afganistanist otsustati juba Donald Trumpi ajal. Vabariiklikus parteis on tugevad libertaarse ja isolatsionistlikuma suuna esindajad (nagu Kentucky senaator Rand Paul ja Utah senaator Mike Lee), kes on olnud vastu Ühendriikide rahvusvahelistele sõjalistele sekkumistele ning maailmapolitseiniku rollile. Mõlemad nimetatud senaatorid on üsna järjekindlalt toetanud ka Donald Trumpi, kes on olnud sunnitud nende toetuse säilitamiseks ka Ameerika Ühendriikide sõjalist kohalolekut mitmel pool maailmas vähendama. Ka vägede väljaviimine Afganistanist oli üks selliseid lubadusi. Kindel võib olla, et ka Bideni administratsioon pigem hoidub edasisest sõjalisest sekkumisest piirkonnas, kuid suureneva ebastabiilsuse taustal on neil raske ellu kutsuda kestvaid rahualgatusi, mistõttu status quo säilib arvatavasti veel pikema perioodi jooksul.
Venemaa
Venemaa on saanud piirkonna võtmemõjutajaks, kes on suutnud hoida häid suhteid peaaegu kõigi sealsete oluliste jõukeskustega, nii Iisraeli (kus on suur venekeelne kogukond), Iraani, Türgi, Katari kui ka Saudi Araabiaga. Venemaa välispoliitilist aktiivsust piirkonnas näitab ka välisminister Lavrovi Lähis-Ida visiit märtsis 2021, kui ta külastas Araabia Ühendemiraate, Saudi Araabiat ja Katari ning viimases neist kohtus ka oma Türgi kolleegiga. Kuigi Venemaa ja Türgi strateegilised huvid põrkuvad nii mõneski piirkonnas, kas või Mägi-Karabahhias või Süürias, näib presidentide Putini ja Erdogani vahel valitsevat vastastikune austus ja üksteisemõistmine. Samal kuul kohtus Lavrov veel Iisraeli välisministri Gaby Askhenaziga ja võttis vastu Liibanoni šiiitliku rühmituse Hezbollah delegatsiooni, mis viitab Venemaa Lähis-Ida poliitika laiahaardelisusele. Samas on Venemaal laiaulatuslikud äriplaanid nii mitmeski araabia riigis, näiteks Venemaa tööstustsooni rajamine Port Saidis Egiptuses ja mereväe logistikakeskuse rajamine Port Sudanis Sudaanis. Kindlasti on Venemaa (nagu ka Hiina) mugav koostööpartner paljudele piirkonna riikidele, kuna sealt pole karta demokraatia eksporti, mis paljusid piirkonna liidreid hirmutab Araabia kevadest saadik.
15. juuni 2021. Türgi president Tayyp Erdogan ning Aserbaidžaani president Ilham Alijev abikaasadega külastamas Šušas, Aserbaidžaani Mägi-Karabahhi regioonis korraldatud festivali. Foto: Murat Cetinmuhurdar/ Handout via Reuters / ScanpixIraan
Iraanis toimusid 18. juunil presidendivalimised. Senine mõõdukas president Hassan Rouhani enam kolmandaks tähtajaks kandideerida ei saanud ning uueks presidendiks valiti mõjukas konservatiiv, praegune Iraani ülemkohtunik Ebrahim Raisi, keda on peetud ka usujuht Ali Khamenei tõenäoliseks mantlipärijaks. See võib tähendada, et valitsusest lahkuvad kokkulepetele avatud pragmaatilised poliitikud nagu välisminister Mohammad Javad Sharif. Iraanis valib kandidaadid välja 12-liikmeline Põhiseaduslik Nõukogu, kes lükkas muude kandidaatide hulgas tagasi ka endise presidendi Mahmoud Ahmadinejadi kandidatuuri. Seekordsest valikust võis vaid kahte – majandusteadlast ning Iraani Keskpanga juhti Abolnaser Hemmatit ja endist Isfahani kuberneri Mohsen Mehraklizadehi – pidada mõõdukateks või reformistlikeks poliitikuteks, kuid võiduväljavaateid neile ei ennustatud.
Iisrael
Benjamin Netanyahu 12 aastat järjest kestnud võimuperiood Iisraeli peaministrina on lõppenud. Viimastel aastatel on Netanyahu poliitilist karjääri mõjutanud kohtusse jõudnud korruptsioonisüüdistused altkäemaksu võtmises, usalduse kuritarvitamises ja pettuses. Iisraeli seadused lubavad korruptsioonisüüdistuse saanud peaministril ametis jätkata, kuid poliitikute sattumine vanglasse pole just haruldane. Endisele peaministrile Ehud Olmertile mõisteti korruptiivse tegevuse eest 2015. aastal 18-kuune vanglakaristus, millest ta kandis ära kaks kolmandikku. 2. juunil sõlmiti koalitsioonikokkulepe kaheksa erakonna vahel, keda ühendab küll soov Netanyahu peaministri kohalt välja vahetada, kuid erakonnad on ideoloogiliselt tugevasti polariseerunud. Iisraeli Parlament Knesset kinnitas uue valitsuse häälteenamusega 60 : 59 ametisse, kuid Iisraeli sisepoliitiline olukord on jätkuvalt äärmiselt ebastabiilne.
Uue koalitsiooni tuumiku moodustavad rahvusradikaalne Yamina koalitsioon eesotsas Naftali Bennettiga ja liberaalne Yesh Atid eesotsas kunagise tuntud ajakirjaniku Yair Lapidiga, kes jagavad omavahel peaministriportfelli – esimesed kaks aastat on peaminister endine Netanyahu abi, ortodoksset juudikogukonda esindav Bennett, kelle esialgu välisministrina jätkav Lapid koalitsiooni püsimisel kahe aasta pärast välja vahetab. Yamina teisest liidrist, sekulaarsest Ayelet Shakedist saab siseminister. Hi-tech-miljonärist Bennett on vastu Palestiina iseseisvusele ja toetab asunduste rajamist Jordani jõe läänekaldal, kuid teda peetakse ühtlasi väga pragmaatiliseks poliitikuks, kes on suuteline koos hoidma ideoloogiliselt seinast seina ulatuvat koalitsiooni, kuhu kuuluvad veel liberaalne Sinise ja Valge koalitsioon eesotsas uue kaitseministri Benny Gantziga, vasakpoolsed Tööerakond ja Meretz, parempoolsed Iisraeli venekeelset kogukonda esindav Yisrael Beiteinu eesotsas uue rahandusministri Avigdor Liebermaniga ja Likudist eraldunud Uus Lootus eesotsas uue justiitsministri Gideon Saariga, kuid koalitsioonis on ka araablaste Ühinenud Araablaste Nimekiri, millega Iisraeli araablasi esindav erakond pääseb esmakordselt valitsuskoalitsiooni ning tema juhist Mansour Abbasist saab araabia asjade aseminister. Kokkuvõttes tähendab see aga väga nappi enamust 120-kohalises parlamendis. Välisminister Lapid avaldas soovi parandada Netanyahu võimuperioodil kahjustada saanud suhteid USA Demokraatliku parteiga, kuid ka Jordaaniaga ning pidada dialoogi palestiinlaste liidritega.
Türgi, Saudi Araabia ja Katar
Tundub, et president Recep Tayyp Erdogan on üsna putinlikke traditsioone järgides võimu kindlustanud ja demokraatlikke reforme Türgis on lähemas tulevikus raske ette näha. Sisepoliitilise võimu stabiliseerides üritab Erdogan ilmselt suurendada haaret nii Lähis-Idas kui ka Kesk-Aasias. Integreerumine Euroopasse, mis oli veel paarkümmend aastat tagasi aktuaalne, on nüüdseks päevakorrast maha võetud ja rohkem võib ette näha arenguid Suur-Türgi idee suunas. Saudi Araabia mõju sunniitlikus araabia ja islamimaailmas on ühelt poolt pühapaikade haldajana, kuid ühtlasi ka naftadollarite toetusel tõusuteel. Riigi tegelik valitseja, noor ja ambitsioonikas kroonprints ja peaminister Mohammed bin Salman on ühest küljest püüdnud luua endast uuendusmeelse tulevikujuhi kuvandit, kes on murdmas traditsioonilisi dogmasid, kuid samal ajal on ta tugevdanud siseriiklikku haaret, mida iseloomustab ka opositsioonilise ajakirjaniku Adnan Khashoggi kurikuulus mõrvamine Türgis. Surve alla on sattunud Saudi Araabia šiiitlik kogukond riigi lääneosas, kus see moodustab umbes 20% elanikkonnast. Katar on püüdnud arendada iseseisvat poliitikat, mis viis 2017. aastal isegi pingete eskaleerumiseni Saudi Araabiaga. Kahe riigi vaheline blokaad lõpetati alles 2021 jaanuaris. Katar kontrollib Lähis-Ida rahvusvaheliselt mõjukaimat meediakanalit Al-Jazeera ning on tugevasti panustanud konservatiivsete salafistlike organisatsioonide mõju laienemisele islamimaades. Katar on püüdnud hoida häid suhteid Türgi ja Iraaniga, kuid ta on ka Palestiina araablaste islamistliku tiiva ehk Hamasi peamisi rahastajaid.
Kokkuvõttes ei näita konflikt Lähis-Idas vaibumise märke. Ebastabiilne poliitiline olukord Iisraelis teeb raskeks murrangu saavutamise kahe riigi (Iisraeli ja Palestiina) poliitika suunal ja kõigi poolt tunnustatud Palestiina araabia riigi lõplikule ilmumisele maailmakaardile. Iraanis tulevad presidendivalimiste järel võimule konservatiivsemad jõud, kellega tuumaleppe läbirääkimised saavad arvatavasti olema keerulisemad ning Iraani poolt on raske oodata kompromisse. Saudi Araabia on tõusnud sunniitlike araabia maade liidriks, kuid iseseisvad ambitsioonid piirkonnas on nii Türgil kui ka Kataril, pikemas perspektiivis ilmselt ka Araabia Ühendemiraatidel.
| Holger Mölder on Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete dotsent |
