Mina olen pärit riigist, mis jõuab maailma heaoluvõistlustel pidevalt kõrgetele kohtadele. Isegi maailma õnneindeks ütleb, et Soome on planeedi üks õnnelikumaid riike. Ise soomlane olles pean tunnistama, et kui ma vaatan teistele soomlastele silma (eriti talvel) või riikliku tervishoiu, alkoholi tarbimise, uimastite kuritarvitamise, kuritegevuse, sotsiaalhoolekande kulude, laste heaolu ning abielude ja lahutuste statistikat, ei ole ma nii kindel. Nõndanimetatud sotsiaalse heaolu või õnne pilt tekitab üpris vastuolulisi tundeid.

Näiteks kuritegevuse üldine tase on praegu kolm korda kõrgem kui 1960. aastate alguses, kui heaoluriiklus alles hakkas arenema. Sellele jahmatavale tõsiasjale on teadusel üsna valgustav selgitus. Varavastaseid kuritegusid on rohkem siis, kui nende toimepanekuks on rohkem võimalusi – nii et kui inimesed on rikkamad ja elavad linnades paremates materiaalsetes oludes ja üksteisele lähemal, on ka kuritegevust arvuliselt rohkem. Teine kuritegevuse põhiliik on vägivallakuriteod ja nende statistika käib sama sammu alkoholi tarbimise arenguga, mis on praegu kolm või neli korda kõrgem kui 1960. aastate alguses. Seega: mida rohkem on heaolu ja mida rohkem tarbitakse alkoholi, seda kõrgem on üldine kuritegevuse tase. See tähendab, et heaolu loob pahaolu. Või teisisõnu, mis pidi looma head elu, loob hoopis paha elu – või veel teistmoodi väljendades: vabast hedonismist saab orjastav sõltuvus.

Tahaksin märkida, et Põhjamaade heaolumudel või heaoluühiskond ei tule nende probleemidega toime, sest nende heaoluriikluse filosoofilised alused põhinevad valel või iganenud vabadusekäsitlusel. See probleem puudutab tegelikult iga liberaalse demokraatia poliitilist filosoofiat. Niisiis on minu põhiargument, et me vajame uut vabadusekontseptsiooni. Kui seda laadi reform on kord tehtud, saab liberaalne ühiskond teha hüppe järgmisele tasemele ja meie kultuur muutub taas selliseks, nagu ta peabki olemas – vitaalseks, paljutõotavaks ja tulevikule orienteerituks –, ega käi alla, nagu Spengler ennustas juba sada aastat tagasi.

*   *   *

Vabadus on teisejärguline süsteem. Liberaalses demokraatias pole mõtet oodata ühe või teise väärtussüsteemi või eluviisi võitu. Õigesti toimivas liberaalses ühiskonnas on erinevad väärtussüsteemid ja eluviisid omavahel konkurentsis ja täiendavad üksteist. Peaaegu kõik erakonnad tunnustavad seda reeglit ja see on ka kooskõlas filosoofilise koolkonnaga, mis püüab endale leida võimalikult palju järgijaid. Mis aga sageli puudub, on põhjalikult lahti mõtestatud vabadusväärtuste süsteem, mis minu arvates on kõige tähtsam eeltingimus progressiivsele poliitikale, mida me just praegu nii ilmselt oma ühiskondades vajame. Vabadus peaks olema poliitika nii mõeldud kui ka väljendatud eesmärk, mitte mingi asi, mis on meie olemuses juba olemas. Kui me võtame seda piisavalt tõsiselt, võib inimvabaduse täiusest saada dünaamilise ajaloo lõpp – selline, mida ihaldatakse lõpmatult, kuna see on saavutamatu. Kui võetud eesmärk – näiteks vabaduse ja õigluse lootus – on saavutamatu, jääme seda igavesti taga ajama.

Mina näen Lääne kultuuris kaht konkureerivat moraalitraditsiooni, mis näevad ülimat hüve ja kultuurilise arengu lõppeesmärki erinevalt:

- eudaimonism (hea käekäik, heaolu, õnnelikkus; kreeka ja rooma filosoofia). Seda filosoofiat võiks tänapäeval – pärast seda, kui Ida on Läände jõudnud – väljendada rahuloleva Buddha pilt. 

Rahulolev buda välistab inimolemuse vastuolulisuse (looduslik/põhjuslik ettemääratus vs. kultuur/valikuvabadus); ja

- monoteism (eetiline täius, heaolu, õigemeelsus; judaism). Seda filosoofiat võiks väljendada kahe näoga kannatava Kristuse pilt (nagu nt Siinai mäe jalamil asuvas Püha Katariina kloostris hoitaval 6. sajandi ikoonil). Kannatav Kristus tunnistab inimolemuse vastuolulisust (loomus/kannatus vs. eetika/vabatahtlik healoomulisus).

Fotod: Wikipedia

Neid traditsioone saab osaliselt kombineerida, kuid kindlasti mitte ühitada. Pärast 20. sajandi traumeerivaid sündmusi, nagu näiteks kommunism, natsionaalsotsialism, Teine maailmasõda, holokaust ja Gulag, on Lääne kultuur üha enam keskendunud hea- ja rahulolule, mida on lihtne saavutada ja mida tõendavad piisavalt ka uurimused ja ühiskonna ideoloogilisest mälust kogutud andmed. See tähendab, et meie kultuur liigub sammhaaval lähemale stagnatsioonile ja tühjusele, kus ei ole suuri väljakutseid. Spengleri õhtumaa allakäigu laadi seisukohast vaadates võiks isegi väita, et raskelt haavatud Lääne tsivilisatsioon on käed üles tõstnud ja ootab mingit muud tugevat väärtussüsteemi (näiteks Hiina konfutsiaan-kommunistlikku kollektivismi).

*   *   *

Elu seisneb pidevas võitlemises, lõpmatus muutumises ja energia raiskamises (mitte ainult enese alalhoius, keskkonnaga kohanemises ja energia säästmises). See tähtis ja äraunustatud mõte on Nietzsche võimuiha kontseptsiooni alus. Utilitarism ja teised heaoluideoloogiat toetavad koolkonnad näevad elu Darwini vaimus, tõlgendades elava looduse vorme selle eeskujul ökonoomiliselt. Nietzsche võimuiha idee on selle eeldusega vastuolus ja kui me vaatame inimkonna ajalugu, siis on see minu arvates Darwini käsitlusest isegi usutavam. Vähemalt ei põhine Lääne kultuuri areng kohanemisel, ellujäämisinstinktil ja energia säästmisel. Vastupidi, inimesed kui kultuuriolevused ei pea neist piiridest sugugi lugu: me püüdleme hoopis saavutamatute eesmärkide poole ja püüame alati saavutada rohkem kui parasjagu võimalik. See jõud, mis meis põleb ja meid tegutsema paneb, on võib-olla elu enda osa – Nagu Nietzsche arvas –, kuid igal juhul väljendub see selgelt inimkonna ajaloos, millele ei tule iial õnnelikku lõppu või pööret.

Minu arvates võib seda tärkavat „võimuiha“ märgata ka üksikute inimeste elus. Pärast jumala surma, nagu seda esimesena täheldas Hegel ja tema järel Nietzsche, ei ole lunastus ja igavene elu enam Lääne kultuuri ülimad eesmärgid. Kuid ülestõusmine kui selline ei saanud surma, vaid liikus inimeste sisse. Tahaksin märkida, et just selline inimene täna ongi: ta püüab oma elus leida mõtet või lootust. Elu mõttest võib aimu saada ainult läbi sisemise ärkamise, mis tähendab enda pidevat ületamist. Kultuuri vastuolulisus on nüüd meie sees ja me tunnetame selle survet. See ongi põhjus, miks me tahame võimaluse korral alati piire ületada, saavutamatut saavutada. Mõned heaoluterapeudid ja teised ravitsejad võivad arvata, et see ei ole tervisele hea, kuid minu arvates on see lõpmatu „saavutamatuse dialektika“ – nagu ma seda ise nimetan – ainus lõpmatult dünaamiline viis realiseerida elu sügavaimad potentsiaalid, mida me vabade üksikisikutena enda sees tunnetame.

Seega järeldan, et kirglik sisemine ärkamine on nüüdisaegse inimese suurim voorus. On ilmne, et mõõdukat heaolu on vaja, kuid see ei ole inimkonna eesmärk, vaid ainult tema kultuurilise ja moraalse arengu üks põhitingimus.

*   *   *

Nagu juba märkisin, ei saa me vabadust võtta millegi sellisena, mis on homo sapiens’ile kaasa sündinud. Vastupidi, me peaksime vabadust võtma meie kõige tähtsama eesmärgina, mis on saavutatav ainult järk-järgult ja teatavas ulatuses.

Liberaalse demokraatia juured on aga 18.–19. sajandi John Locke’i ja selle kaasaegsete filosoofias, millest sündis nüüdisaegne ühiskond ja vaba kodanikuühiskond. Need mehed olid üpris kindlad, et inimese on loonud jumalik looja, kes andis meile mõistuse ja vaba tahte. Nagu me nüüdseks pärast Darwinit ja evolutsiooniteooriat teame, on nüüdisaegne vaba teadus maalinud meist hoopis proosalisema pildi. Ei ole olemas ühtki muud tähtsat inimloomust kui vaid kahejalgse homo sapiens’i oma. Kõik ülejäänu meis on kultuur, mis on inimajaloo saadus.

Meie vabadus sünnib ja püsib igas aspektis ainult tänu meie moraalivalikutele, mis tõepoolest nõuab vaba tahet kui oskust valida erinevate võimaluste vahel – alguses mõttes, siis tegudes. Viimase puhul on tegelikult vaja ka oskust murda meie elukeskkonnaks oleva maailma põhjuslikkust ja see võib olla kõigest illusioon. Inimese vaba tahe on igatahes kindlasti illusioon.

*   *   *

Võin nüüd oma mõtet pisut üldistada. Loomuliku vabaduse illusioon on muutunud üha atraktiivsemaks, nagu ka meie tavapärase liberaalse mõtlemise – meie aja juhtiva ismi – kindlaks peetavad eeldused. Kõik eluviiside, ühiskondliku moraali ja poliitika rasked probleemid on selle illusiooni saadused. Kui me tahame neist probleemidest jagu saada, peaksime kõigepealt teadlikult ümber mõtlema vabaduse mõiste ja seejärel muutma oma perspektiivi tervishoiuteenustele ja sotsiaalpoliitikale.

Liberaalse riigi põhiseaduses peaksime vabaduse seostama vabade kodanike vastutusega. See tähendaks ka põhiõiguste ja kohustuste ümbermõtestamist. Näiteks vaba kodaniku tervis ja heaolu ei ole niivõrd riigi kohus, kuivõrd selle kodaniku enda vabadest valikutest sündiv tulemus. Riik saab nõuda tervislikke eluviise. See oleks tegelikult loogiline kindlustuslepingute puhul, kui nende eesmärk on kaitsta kindlustatud isiku tervist.

Et kanda seda mõtet üle üldisesse poliitikasse, väidan, et riiklik sotsiaalpoliitika peaks muutuma heaolupoliitikast hea käekäigu poliitikaks, mis praktikas tähendaks seda, et me anname ressursse vabade ja tervete kodanike käsutusse ainult juhul, kui nad võtavad endale selle eest vastutasuks kohustusi. Sellega kaasneks liberaalses sotsiaalpoliitikas ajalooline pööre, mis peaks kodanike vabadust suurendama seeläbi, et nad hakkavad oma sõltumatust nägema oma otsuste kõige tähtsama tegurina.

Tänan teid, et kuulasite ära mu üleskutse vabaduse reformimisele, ning õnnitlen juubeli puhul. Teie, eestlased, tunnete vabaduse väärtust ja oskate seda tõeliselt hinnata.

Inglise keelest tõlkinud Margus Enno.

Jari Ehrnrooth on Soome kirjanik ja filosoof. Ta on kultuuriajaloo dotsent Turu Ülikoolis ja sotsioloogia dotsent Helsingi Ülikoolis, samuti YLE kolumnist. Ta on avaldanud romaane, esseid, proosakirjandust ja teaduslikke uurimusi alates 1980. aastatest. Tema viimane teos „Hyvintoimintayhteiskunta“ (2016) on äratanud rahvusvahelist tähelepanu ja see on ilmunud ka eesti keeles („Hästi toimiv ühiskond“, 2017). Ehrnrooth on saanud muu hulgas Kalevi Jänti auhinna, Valopilkku auhinna ja Soome Akadeemia auhinna.