2017. aastal on olukord selline, et tähtsatele maailma julgeolekuküsimustele praktiliste lahenduste leidmisel ei kasutata peaaegu üldse enam ÜRO mehhanisme. Lisaks on raske mitte nõustuda Bisleyga, kes väitis, et USA ja endise NSVLi vahelised suhted pärast Teist maailmasõda – „kõige tähtsamad suhted sõjajärgses rahvusvahelises julgeolekus“2 – ei kuulu ÜRO Julgeolekunõukogu tegevusvaldkonda. ÜRO ilmne võimetus reageerida õigesti väljakutsetele, mille on „loonud“ Vene-Ukraina sõda, Boko Haram, Euroopa pagulaskriis ja Põhja-Korea (rääkimata ISISest/Daeshist), on pannud rahvusvaheliste suhete tudengeid õigusega kahtlema ÜRO-l põhineva maailmakorra kestlikkuses. Kuid ehk on maailmas tekkimas mõni uus rahvusvaheline korraldus? Kui nii, siis mis on selle alles kujuneva süsteemi kõige tähtsamad tunnused? Käesolevas artiklis väidan, et kuidas täpselt see uus maailmakord ka välja nägema ei hakka, on selle kaks põhiomadust järgmised – NATO jõulisem strateegiline koostöö oma „partneritega kogu maailmas“ ning Hiina tihedam läbikäimine tema „Uue siiditee“ („One Belt, One Road“) projekti kaasatud riikidega.

John J. Maresca meenutas 2015. aasta novembris Seoulis toimunud rahvusvahelise konverentsi peaesinejana auditooriumile, et just NATO oli see, kes tegi esimesena katse alustada Nõukogude Liiduga diskreetseid läbirääkimisi, mis viisid hiljem põhjapanevate Helsingi lepete sõlmimiseni.3  Sellest katsest ei tulnud küll midagi välja, kuna NSVL ei olnud „mitte mingil juhul“ nõus suhtlema NATOga kolme raske probleemistiku lahendamiseks otse, kuid see läks ikkagi ajalukku. Oli selge, et NATO oli 1970. aastatel organisatsioonina valmis täitma maailma ühe tähtsama jõu rolli, rääkides ausalt geostrateegia keeles. Seda tasub meeles pidada, kui jutt on hulgast – osalt tavapärase, osalt mitte nii tavapärase taustaga uutest tegijatest, kes on ÜRO praeguse versiooni „trumlis“ võtnud järjekorda, et astuda otsustajate ringi. Kuuludes Euroopa Liiduga (EL) ja võib-olla ka Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooniga (ASEAN) sellesse mitte nii tavapärase gruppi, mida 1945. aastal Jalta konverentsi ajal veel olemas polnud, on NATO neist väidetavalt kõige tugevam. Sellega seoses võiks väita, et NATO seoseid tema „partneritega kogu maailmas“ tuleks täpsemalt analüüsida, pidades silmas tema võimalikku (juba teostunud?) tõusu maailma jõuks ning tema kiiresti arenevaid suhteid Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega.

NATO teeb kõigi oma partneritega üks ühele koostööd ja püüab seejuures käsitleda nii traditsioonilisi kui ka ebaharilikke julgeolekuohte koostööpõhise julgeoleku põhiprintsiibi raames. NATO 2010. aastal Lissabonis toimunud tippkohtumine oli selles mõttes teedrajava tähtsusega: pärast seda otsustas allianss sõna otseses mõttes „astuda tihedamatesse suhetesse partneritega kogu maailmas, kes aitavad oluliselt kaasa julgeolekule, ja ulatada käsi asjakohastele partneritele selleks, et luua usaldust […] ja arendada praktilist koostööd“4. See partnerlusvorm on suunatud konkreetselt Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikidele, nagu näiteks Afganistan, Austraalia, Colombia, Iraak, Jaapan, Lõuna-Korea, Mongoolia, Uus-Meremaa ja Pakistan. Tõsi, Rohelise Mandri riik on tolles mitteametlikus suhtehierarhias pärast „tõhustatud võimaluste partneriks“ saamist 2014. aastal teistest pisut kõrgemal. Sedavõrd märkimisväärne geostrateegiline areng on NATO-le andnud sobiva raamistiku, et suhelda otse Kagu-Aasia (ja teiste piirkondade) riikidega mitmes tõeliselt globaalses küsimuses. Aga mida arvavad need partnerid ise? Kas partnerlus tähendab nende ja alliansi jaoks sama asja? Mida arvavad nad NATOst? Kuidas nad NATOt tajuvad? Rahvusvahelises mitmeaastases uuringus „NATO kuvand maailmas – Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikide seisukohad“5 käsitleti neid küsimusi teaduslikult. Analüüsiti alliansi kuvandit Austraalia, Jaapani, Mongoolia, Uus-Meremaa ja Korea Vabariigi meedias ja eliidi hulgas, keskendudes seejuures organisatsiooni nähtavusele, elanikkonna vastuvõtule, organisatsiooni tajutavale võimekusele ja legitiimsusele ning samuti emotsionaalsele laetusele 6. Uuringu tulemused, mida juba põnevusega oodatakse, avaldab ajakiri Asian Security oma erinumbris 2017. aastal. Käesoleva artikli kontekstis pakub NATO äärmiselt spetsiifiline koostöö Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega teaduslikku huvi ainut ühest (ja kokkuvõttes kõige tähtsamast) perspektiivist: kui NATO „liigub“ Kagu-Aasiasse, et arendada Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega välja teataval tasemel koostöö, „kohtub“ ta sellel teel paratamatult Hiinaga, kes „marsib“ parasjagu lääne suunas.

Hiinlaste Siiditee projekt on suurepärane näide sellest, kuidas Hiina loob sidemeid mitte ainult oma naabritega, vaid kogu maailmas. 2012. aastal sai Wang Jisi teooriast „Marss läände“ (西进)7 mõjukas geostrateegia. Selle teooria teokstegemiseks palju aega ei kulunudki, isegi kui arvestada, et kolm aastat enne seda, kui Xi Jinping sai presidendiks, esitas Narramore intrigeeriva väite, et Hiina „jääb käimasolevaks projektiks“8. Kui Xi asus riigi etteotsa, määras ta väga abstraktsetes filosoofilistes kategooriates mõtleva juhina kiiresti kindlaks, kuidas tema Hiina kavatseb tulevikule vastu minna. 7. septembril 2013 avalikustas Xi hoolikalt valitud kohas (Kasahstani pealinnas Astanas) oma nägemuse:

Selles tähtsas kõnes mainiti ka seda, et on vaja avada „suur transpordikoridor Vaikse ookeani ja Läänemere vahel“ ning et tuleb „aktiivselt arutada parimaid viise piiriülese transporditaristu parandamiseks ja teha tööd transpordivõrgu loomiseks, mis ühendab Ida-Aasiat, Lääne-Aasiat ja Lõuna-Aasiat“10. Need olid Hiina presidendi „väljapoole“ suunatud sõnad, kuid diskursusena olid nad väidetavalt seotud ühe „sissepoole“ suunatud avaldusega, mille Xi tegi 29. novembril 2012, olles just saanud Hiina Kommunistliku Partei keskkomitee peasekretäriks: „Me räägime nüüd kõik Hiina unelmast […] [saavutada] Hiina noorendamine“11.

Nagu näha, oli muistse „väljapoole suunatud“ Siiditee ja nüüdisaegse „sissepoole suunatud“ Hiina unelma metafoorne sidumine mõeldud selleks, et rõhutada ühekorraga suuprojekti majanduslikku ja kultuurilist mõõdet. Julgeolekuga seotud geopoliitilisi aspekte, mis projektiga arvatavasti kaasnevad, ametlikud allikad ei käsitle ja Hiina liidrid ka eitavad neid üpris sageli. Sellest suhtumisest lähtuvad ka projekti käsitlevad Hiina teadlased, kuid seda on vaja teaduslikult analüüsida. Nii näiteks väidab üks teadlane, et Siiditee projekt on „rahvusvaheline majanduskoostöö projekt“, millel on väga palju pistmist majandusliku liberalismiga, isegi kui projekt „avaldab mõju piirkondlikul ja maailma tasandil“12. Üks teine kommentaator ei eitagi „geopoliitiliste aspektide“ olemasolu selles võrrandis, kuid väidab ikkagi „Hiinas varem olemas olnud poliitiliste mõtete ja tavade tõstmist poliitilisele tasandile“ ning leiab, et kogu kontseptsioon seisneb „ruumisuhete ümberkorraldamises“, mitte geopoliitikas 13. Wang Jisi põhiväide on, et „Hiina ei ole ei ida ega lääs, ei põhi ega lõuna“. Lisaks ei ole Hiina tema arvates ei arenev ega arenenud riik 14. Vaatamata sellele „kesksuse“ seisukohale väitis näiteks Yun Sun, et Wangi teoreetiline „läände marssimise“ nägemus on ikkagi suunatud sellele, et „suurendada Hiina kohalolu, ressursse, diplomaatilist tegevust ja aktiivsust Kesk-Aasias, Lõuna-Aasias ja Lähis-Idas“, kuna see suund „ei kätke mingeid […] riske“ seoses võimalike probleemide tekkega Hiina–USA suhete arendamisel 15. Lisaks võib arvata, et Wangi pakutud „kesksus“ lähtub teoreetiliselt „Hiina eripäradest“, mis on seotud Hiinas peaaegu kõigega – poliitika, võimu, demokraatia, perekonnaelu, sotsialismi, elustiili ja isegi köögiga. Sellega seoses on „Tianxia“    (天下) – „kõik taeva all“ – superholistliku kontseptsiooni viimane versioon hämmastavas kooskõlas Siiditee projekti tegevusega, mis on igatahes „täielikult maa peal“.

Kui me tahame teada, millised täpselt on Hiina suhted oma Siiditee projekti kaasatud partneritega, tuleb mainida, et see idee lähtus alguses Hiina suhetest oma naabritega. Seda argumenti kinnitab tõsiasi, et Xi Jinping pani esimesed suured Siiditee projekti teemal peetud kõned oma raamatus „The Governance of China“ (Hiina valitsemine) peatükki, mis kannab pealkirja „Neighbourhood Diplomacy“ („Diplomaatia suhetes naaberriikidega“)16. Nagu märgib Fallon, ütles Hiina Rahva Vabastusarmee peakindral Ji Mingkui väidetavalt päris otse, et „„Uus Siiditee“ on nagu majanduslik präänik, mis aitab lahendada suuremat osa julgeolekuprobleeme, mis on Hiinal oma naabritega“.17 

Lühidalt: maailm on astumas erakordsesse kümnendisse, mille jooksul luuakse uus maailmakord või ehitatakse vana põhjalikult ümber. Hiina Siiditee projekt ja NATO koostöö oma partneritega kogu maailmas on seda protsessi mõjutanud ja mõjutavad ka edaspidi. Püsige lainel!