Lisandub tõsiasi, et isegi Saksamaal pääses esimest korda pärast sõda suuruselt kolmanda erakonnana parlamenti paremäärmuslik erakond – Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland, AfD). Selle poliitilise maavärina juured ei ole majanduslikud, vaid kultuurilised, ning migratsiooni- ja pagulashirmus. AfD on oma lühikese ajaloo jooksul sarnaselt teiste Euroopa paremäärmuslastega kasvanud kiiresti euroskeptikutest majandusteadlaste erakonnast rahvuslik-konservatiivseks ja migratsioonipoliitika vastaseks parteiks. Populistid tahtsid esimest korda kasutada rahvusvahelist sündmust ära selleks, et leida toetajaid kodumaal. Tegelikult ühendas neid soov „Euroopa poliitika trumpistada“ – vähemalt poliitilise turunduse mõttes (Hartleb 2017).
Saksamaa juhtum
Saksamaa juhtum
Kaua aega näis, et Saksamaa on Euroopas erand. Erinevalt kõigist tema naabritest – alates Madalmaadest üle Austria kuni Poolani – tundus, et seal ei ole parempopulistlikel erakondadel mingit šanssi ja seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks peab populism Saksamaal hakkama saama ajalootaagast rõhutud keskkonnas ja meedia kardab temaga suhelda, mis muudab igasuguse vaba debati võimatuks ning millega paremerakondadele kaasneb pidevalt natsionaalsotsialismiga seostamise oht. Teine edutakistus seisneb nende stigmas ja oskamatuses end poliitilise jõuna kehtestada. Konkreetselt Saksa erakondade puhul lisandub veel see, et neil on vastupandamatu külgetõmbejõud paremäärmuslikele rühmitustele ja subkultuuridele. Isegi mõõdukad parempopulistlikud erakonnad ei ole kaitstud selle eest, et neisse satub paremäärmuslike vaadetega isikuid ja rühmitusi, kes püüavad oma poliitilisest isolatsioonist välja murda.
AfD asutati 2013. aastal protestiks euroala riikide päästepoliitika vastu, mida soovitasid liberaal-konservatiivsed majandusteadlased. Sealtpeale on erakond muutunud veel paremäärmuslikumaks. 2017. aasta valimiskampaanias levitas ta peamiselt immigratsiooni- ja islamivastaseid sõnumeid. AfD veebisaidil on pildid Saksa linnadest loosungiga: „Meie, meie kultuur, meie kodu, meie Saksamaa“. Erakond on kasutanud ka otsekohesemaid ja teravamaid loosungeid ja plakateid, nagu näiteks „Võtame riigi tagasi!“. Teised on nõudnud „burkade asemel bikiinisid“, pidades silmas ülekeharüüd, mida mõned moslemi naised kannavad, ja kirjutanud seapildiga plakatile „Islam ei sobi meie kööki“, viidates islami sealihakeelule. Kui 2013. aasta parlamendivalimistel jäi AfD napilt parlamendi ukse taha (saavutades vajalikust 5 protsendist 4,7), on pilt muutunud epohhiloova pagulaskriisi tõttu, mille käigus erakonna radikaliseerumine tõi talle valijaid isegi juurde. AfDst on saanud suurim erakond, mis vastustab Saksamaal 2015. aasta sügisel ja talvel valitsenud pagulaste vastuvõtmise eufooriat. Ühiskonnas kaua kestnud võõrandumine on ilmne – vaatamata sellele, et valitsus astus probleemi lahendamiseks samme nii riigi kui ka Euroopa tasandil. Loosung „Uns geht es so gut wie nie zuvor“ (meil pole iial varem [majanduslikult] nii hästi läinud) ei olnud veenev kõigile ühiskonnaosadele. Parafraseerides USA endist presidenti Bill Clintonit: see on ju migratsioon, lollpea. Suur koalitsioon, mille CDU ja SPD 2013. aastal moodustasid, oli kahjulik mõlemale. Kuna CDU on arenenud tsentristlikuks (mitte ainult oma migratsioonipoliitikas, vaid ka soolise võrdõiguslikkuse ja samasooliste õiguste küsimustes), on osa Saksamaa konservatiivsetest valijatest paratamatult parempoolsemate erakondade juurde üle jooksnud.
Ida-Saksamaal, kus terved elanikkonnarühmad on süsteemi ja selle muutumise tempo tõttu kaotanud moraalse jalgealuse, on potentsiaal mõne parempoolse erakonna või liikumise jaoks keskmiselt suurem. Vaatamata positiivsetele näidetele (majanduskasv ning taristu, hariduse jms kõrge kvaliteet) tunneb osa ühiskonnast valitsuse poliitika suhtes võõristust. Ida-Saksamaal on AfD vaatamata oma seostele paremäärmuslastega väga populaarne. Saksimaal ehk Saksa liidumaal, kus alates 1990. aastast oli domineerinud CDU, sai AfDst üldvalimistel 27-protsendise tulemusega suurim jõud. Sellest nähtub, et Saksamaal on pea kaks aastakümmet pärast Saksamaa taasühinemist kaks erinevat valijaskonda. Tundlik nähtus on „võõravaenulikkus ilma võõrasteta“, nagu on ilmnenud Dresdenis Pegidaga. Oleks muidugi eksitav pidada AfD-d ainuüksi Ida-Saksa sünnitiseks. Baieris, kus CSU-l on väga edukalt õnnestunud parempopulistid integreerida, jõudis AfD kolmandale kohale (samas kui CSU saavutas 38,8%-ga oma halvima valimistulemuse pärast 1949. aastat). AfD-l ei ole Baieris mingit struktuuri ega tuntud kandidaate, samas kui CSU on pidevalt rünnanud Angela Merkeli ja oma sõsarpartei CDU pagulaste vastuvõtmise poliitikat.
AfD asutati 2013. aastal protestiks euroala riikide päästepoliitika vastu, mida soovitasid liberaal-konservatiivsed majandusteadlased. Sealtpeale on erakond muutunud veel paremäärmuslikumaks. 2017. aasta valimiskampaanias levitas ta peamiselt immigratsiooni- ja islamivastaseid sõnumeid. AfD veebisaidil on pildid Saksa linnadest loosungiga: „Meie, meie kultuur, meie kodu, meie Saksamaa“. Erakond on kasutanud ka otsekohesemaid ja teravamaid loosungeid ja plakateid, nagu näiteks „Võtame riigi tagasi!“. Teised on nõudnud „burkade asemel bikiinisid“, pidades silmas ülekeharüüd, mida mõned moslemi naised kannavad, ja kirjutanud seapildiga plakatile „Islam ei sobi meie kööki“, viidates islami sealihakeelule. Kui 2013. aasta parlamendivalimistel jäi AfD napilt parlamendi ukse taha (saavutades vajalikust 5 protsendist 4,7), on pilt muutunud epohhiloova pagulaskriisi tõttu, mille käigus erakonna radikaliseerumine tõi talle valijaid isegi juurde. AfDst on saanud suurim erakond, mis vastustab Saksamaal 2015. aasta sügisel ja talvel valitsenud pagulaste vastuvõtmise eufooriat. Ühiskonnas kaua kestnud võõrandumine on ilmne – vaatamata sellele, et valitsus astus probleemi lahendamiseks samme nii riigi kui ka Euroopa tasandil. Loosung „Uns geht es so gut wie nie zuvor“ (meil pole iial varem [majanduslikult] nii hästi läinud) ei olnud veenev kõigile ühiskonnaosadele. Parafraseerides USA endist presidenti Bill Clintonit: see on ju migratsioon, lollpea. Suur koalitsioon, mille CDU ja SPD 2013. aastal moodustasid, oli kahjulik mõlemale. Kuna CDU on arenenud tsentristlikuks (mitte ainult oma migratsioonipoliitikas, vaid ka soolise võrdõiguslikkuse ja samasooliste õiguste küsimustes), on osa Saksamaa konservatiivsetest valijatest paratamatult parempoolsemate erakondade juurde üle jooksnud.
Ida-Saksamaal, kus terved elanikkonnarühmad on süsteemi ja selle muutumise tempo tõttu kaotanud moraalse jalgealuse, on potentsiaal mõne parempoolse erakonna või liikumise jaoks keskmiselt suurem. Vaatamata positiivsetele näidetele (majanduskasv ning taristu, hariduse jms kõrge kvaliteet) tunneb osa ühiskonnast valitsuse poliitika suhtes võõristust. Ida-Saksamaal on AfD vaatamata oma seostele paremäärmuslastega väga populaarne. Saksimaal ehk Saksa liidumaal, kus alates 1990. aastast oli domineerinud CDU, sai AfDst üldvalimistel 27-protsendise tulemusega suurim jõud. Sellest nähtub, et Saksamaal on pea kaks aastakümmet pärast Saksamaa taasühinemist kaks erinevat valijaskonda. Tundlik nähtus on „võõravaenulikkus ilma võõrasteta“, nagu on ilmnenud Dresdenis Pegidaga. Oleks muidugi eksitav pidada AfD-d ainuüksi Ida-Saksa sünnitiseks. Baieris, kus CSU-l on väga edukalt õnnestunud parempopulistid integreerida, jõudis AfD kolmandale kohale (samas kui CSU saavutas 38,8%-ga oma halvima valimistulemuse pärast 1949. aastat). AfD-l ei ole Baieris mingit struktuuri ega tuntud kandidaate, samas kui CSU on pidevalt rünnanud Angela Merkeli ja oma sõsarpartei CDU pagulaste vastuvõtmise poliitikat.
Paremäärmuslike voolude kasvav mõjuvõim on viinud selleni, et AfD ridadest on hakatud ründama erakonna esinaist Frauke Petryt (kes vahetas välja mõõdukamalt meelestatud, tehnokraatliku majandusprofessori Bernd Lucke). Paradoksaalsel kombel on too nüüd ise see, kes mõõdukusele kutsub, ja just temas erakonna radikaalsed natsionalistid kahtlevadki. Oma uue abikaasaga, venemeelse Markus Pretzelliga, kes kuulub nii Euroopa Parlamenti kui ka Alam-Saksi parlamenti (Saksa poliitilise korra viga), vaieldes väitis ta, et muudab AfD erakonnaks, mis on tulevikus võimeline osalema nii liidumaade kui ka kogu Saksamaa valitsuskoalitsioonides. Üha rohkem erakonna mõjukaid liikmeid näevad temas ohtu AfD olemusele, s.o selle süsteemivastasusele. Tüüringi AfD ja selle paremtiiva liider Björn Höcke, kellel on tugevad sidemed Saksamaa uusnatsionalistidest intellektuaalidega, kutsus avalikult üles lõpetama holokaustiga seotud „süükultust“. Selle asemel peaks Saksamaa oma ajaloo suhtes võtma Höcke arvates „positiivsema“ hoiaku. Reaktsiooniks algatas erakond küll Höcke kõrvaldamise, kuid see on ikkagi jäänud mõjukaks tegelaseks, kes võitis kõrvale astunud Frauke Petryt. Erakond tahab provotseerida (nagu selgus ühest valimiskampaania dokumendist), mis hõlmab rünnakuid konkreetselt Saksa Vergangenheitsbewältigung’i (minevikukäsitluse) vastu. Traditsioonilised erakonnad astuvad meedias pidevalt populistide lõksu, pöörates AfD-le kogu oma tähelepanu ja tembeldades seda „Saksamaa häbiks“, „uusnatsideks“ või „valijaid solvavaks“. Kui raske see on, seda näitab AfD üldvalimiste esikandidaadi Alice Weideli juhtum. Weidelit on nimetatud kosmopoliitse noorprofessionaali prototüübiks, ta elas kuus aastat Hiinas, oskab vabalt mandariini keelt ja töötas Goldman Sachsis. Ta on omandanud majandusdoktori kraadi (Konrad Adenaueri Fondi stipendiumiga), kusjuures tema juhendaja oli Lucke üks esimesi toetajaid. Nii nähakse selles 38-aastases naises sümbolit erakonna ordoliberaalsuse (kui Lucke ajal alanud kogu projekti) tähtsuse jätkumise kohta. Weidel, kes juhib homofoobset erakonda, on ise lesbiline, elab koos naissoost elukaaslasega, kellega tal on kaks Sri Lankalt lapsendatud last. Teine tippkandidaat on 76-aastane Alexander Gauland, kes oli varem CDU minister Hessenis ja on tuliselt toetanud Höcket ja selle uusnatsionalismi. Lisaks pooldab ta tihedaid sidemeid Putini Venemaaga, mis on ka teiste paremerakondade nagu Front National ja FPÖ puhul tüüpiline. Gauland on ka öelnud, et Krimmi puhul toimus ametlik taasühinemine Venemaaga „seoses demokraatliku enesemääramisõiguse rahumeelse teostamisega 2014. aastal“ (TheDuran.com 2017). 2015. aasta sügisel kohtus ta Peterburis Putini erakonna Ühtse Venemaa liikmetega. AfD kasutab oma partnererakondade eeskujul professionaalseid sotsiaalmeedia strateegiaid, sh bottide ja trollidega manipuleerimine. AfD toetajad kasutasid kampaania viimasel nädalal teemaviidet #Wahlbetrug („valimispettus“). Toimunud netiliiklus ei olnud orgaaniline, vaid seda hoidis käigus valdavalt venekeelsete automaatbottide võrk (Medium.com 2017). Oma kampaanias kõnetas AfD ka Vene-Saksa kogukonda. Berliinis levitasid nad venekeelseid flaiereid. AfD enda hinnangul on kolmandik tema toetajatest venekeelsed. Alates 1980. aastast on neid Saksamaale elama asunud mitu miljonit ja nad moodustavad kuni 5% elanikkonnast. Seega ei olnud AfD-l mingeid raskusi venekeelsete valijate meelitamisega mitte ainult selleks, et need parteisse astuksid, vaid ka teda valimistel toetaksid. Alam-Saksimaal näiteks oli erakonna 12 kandidaadist kolme emakeel vene keel (Time.com 2017).
Käesoleva aasta veebruaris külastasid Alternatiiv Saksamaale liidumaade parlamentide saadikud Krimmi ning väljendasid seal toetust Krimmi kuulumisele Venemaa koosseisu. AfD lubas astuda samme, et Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonid Venemaale tühistataks. Saksamaa liiduvalitsus andis toimunud reisile ja väljaütlemistele tauniva hinnagu. Pildil: AfD saadikud Bahtšisarai khaanide palees asuvas krimmitatari ajaloo, kultuuri ja arheoloogia muuseumis. Foto: TASS/Scanpix
Esimene pilk valimispäeva lävepakuküsitlustele aitab valimistulemusi paremini mõista. Suur hulk tsentristliku CDU ja selle Baieri sõsarerakonna CSU valijaid valis hoopis AfD. Selle poolt hääletas ka suur hulk neid valijaid, kes oli varem eelistanud vasaktsentristlikku SPDd ja – võib-olla kõige suurema üllatusena – ka vasakäärmuslikku erakonda Die Linke. Enamik AfD valijaid aga ei osalenud eelmistel üldvalimistel. AfD-l läks korda mitte ainult teiste erakondade peale pahaste valijate ülemeelitamine, vaid ka nende kodanike mobiliseerimine, kes seni valimas ei käinud. AfD valimisedu võib seega pidada osaliselt seotuks nende inimeste mobiliseerimisega, kellel ei ole seni erakondade süsteemis oma „häält“ olnud. Samas võib arvata, et valimas käis ka rohkem tsentristlike ja vasakvaadetega valijaid, kuna uue paremäärmusliku erakonna tekkega on erakondade süsteem polariseerunud. Saab veel näha, kas Saksamaa poliitika nihkub AfD tõusu tõttu pikas perspektiivis paremale. Üldiselt ei ole AfD valijad oma erakonnale nii lojaalsed ja hääletavad veendumuspõhiselt vähem kui teiste erakondade valijad (Hoerner/Hobolt 2017).
Mitmesuguste uurimustega on näidatud, et vastupidiselt populaarsele „moderniseerumise ohvrite“ teooriale on enamik AfD valijaid majanduslikult heal järjel keskklassi esindajad. Nii väidavad mõned vaatlejad, et AfD tõusu taga ei ole ei hirm majanduse globaliseerumise ees ega majanduslikud vajadused, vaid positiivse rahvusliku eneseteadlikkuse arvatav puudus ja Saksa kultuuriidentiteedi tajutav lagunemine (Göpffarth 2017). AfD on paljude valijate silmis endiselt ainus poliitiline jõud, mis on pidevalt Merkelile oponeerinud, olgu majandus- ja migratsioonipoliitikas või kaitstes Saksamaa suveräänsust ja identiteeti ühiskonna muutumise ja tajutud kriiside ajal. Seni, kuni see nii on, jääb AfD Saksa poliitikas tähtsaks, olles ühtlasi kanal, mis tagab paremäärmuslike ideede mõju peavoolupoliitikas. Pagulaste vastuvõtmise kultuuril oma julgeolekuohtude varjuga on seepärast pikaaegne mõju.
Selge on see, et AfD-l on nüüdseks Saksamaa poliitilisel maastikul kindel koht. Isegi kui tema populaarsus on praegu suhteliselt vähenemas, on ta esindatud 16 liidumaa 13 parlamendis. Erakonnal on Bundestagis oma fraktsioon ja ta saab riigilt raha, millega ta saab üles ehitada stabiilset võrgustikku. Tema suurim vaenlane on ta ise. Peaaegu kõigis tema rakkudes esineb isiklikke tülisid ning vaidlemist erakonna poliitilise joone ja üldiste poliitiliste eesmärkide pärast, mis läheb sageli pelgalt protestimisest kaugemale. Kuna parempopulistlikel opositsiooniliikumistel ei ole seni Saksamaal šanssi olnud, ei ole üllatav, et kiirelt tõusnud AfDst on saanud kodu mitmesugustele poliitilise paremäärmusluse vooludele, mis, nagu tundub, on võitnud lahingu liberaal-konservatiividega, kes on erakonnast välja astunud.
Mitmesuguste uurimustega on näidatud, et vastupidiselt populaarsele „moderniseerumise ohvrite“ teooriale on enamik AfD valijaid majanduslikult heal järjel keskklassi esindajad. Nii väidavad mõned vaatlejad, et AfD tõusu taga ei ole ei hirm majanduse globaliseerumise ees ega majanduslikud vajadused, vaid positiivse rahvusliku eneseteadlikkuse arvatav puudus ja Saksa kultuuriidentiteedi tajutav lagunemine (Göpffarth 2017). AfD on paljude valijate silmis endiselt ainus poliitiline jõud, mis on pidevalt Merkelile oponeerinud, olgu majandus- ja migratsioonipoliitikas või kaitstes Saksamaa suveräänsust ja identiteeti ühiskonna muutumise ja tajutud kriiside ajal. Seni, kuni see nii on, jääb AfD Saksa poliitikas tähtsaks, olles ühtlasi kanal, mis tagab paremäärmuslike ideede mõju peavoolupoliitikas. Pagulaste vastuvõtmise kultuuril oma julgeolekuohtude varjuga on seepärast pikaaegne mõju.
Selge on see, et AfD-l on nüüdseks Saksamaa poliitilisel maastikul kindel koht. Isegi kui tema populaarsus on praegu suhteliselt vähenemas, on ta esindatud 16 liidumaa 13 parlamendis. Erakonnal on Bundestagis oma fraktsioon ja ta saab riigilt raha, millega ta saab üles ehitada stabiilset võrgustikku. Tema suurim vaenlane on ta ise. Peaaegu kõigis tema rakkudes esineb isiklikke tülisid ning vaidlemist erakonna poliitilise joone ja üldiste poliitiliste eesmärkide pärast, mis läheb sageli pelgalt protestimisest kaugemale. Kuna parempopulistlikel opositsiooniliikumistel ei ole seni Saksamaal šanssi olnud, ei ole üllatav, et kiirelt tõusnud AfDst on saanud kodu mitmesugustele poliitilise paremäärmusluse vooludele, mis, nagu tundub, on võitnud lahingu liberaal-konservatiividega, kes on erakonnast välja astunud.
Kokkuvõte
Uute erakondade edu kogu Euroopas on paljuski üllatav, arvestades et neil ei ole palju ressursse, liikmeid ja mingi piirini ka traditsioone. Viimase teguri tähtsus on vähenenud. Põhjus on meedias valitsevad eliidivastased meeleolud, asjaolu, et avalikkus tajub uusi ja ebaharilikke erakondi atraktiivsetena, ja ka meediasüsteemide enda loogika (nt jutusaadete ja lühikeste lööklausete populaarsus ning sotsiaalmeedia sünd). Lisaks on uued erakonnad oma rahaasjades mõnikord loomingulised või on neil ettevõtjatest toetajad. Süsteemivastased erakonnad on selle edu saavutanud sageli nii, et on murdnud eliidi konsensusmeelsuse ning takistanud tavapärast kompromisside saavutamist nõupidamistel, parlamendis jne. Sedamööda, kuidas vähenevad vastuolud traditsiooniliste suurerakondade vahel (Saksamaa puhul seoses suure koalitsiooni moodustamisega ja konsensuse saavutamisega pagulasküsimuses), saavad süsteemivastased erakonnad endale rohkem valijaid.
Süsteemivastaste erakondade kiire kasvuga kaasnevad ka omavahelised konfliktid seoses erakonna poliitilise kursiga, käsitletavate teemadega jne – nii on see algusest peale olnud ka AfD puhul. Isiklikud skandaalid seavad kahtluse alla väite, et erakond lõpetab poliitikas korruptsiooni. Kuna need erakonnad on aga ühtlasi protestiparteid, ei pruugi sellised skandaalid kohe kogu erakonnale ohtlikuks või kahjulikuks saada. Paljud asjatundjad leiavad, et poliitikud ja ühiskonna eliit on immigrantidest äärmuslastele juba niigi kaua vastu tulnud ja jätnud tähelepanuta kultuurilise vastuolu ortodoksse islami ja libertaristliku Euroopa vahel, kus näiteks naised on emantsipeerunud (Cuperus 2011). Pagulaskriis toetab seda argumenti mitmes mõttes – terrorismi ja (muu hulgas ka eurooplaste poolt immigrantide vastu toime pandud) kuritegevuse kasvu hirmuga ja tööturule integreerumise raskuste kartusega (ja mitte ainult vähese keele-, vaid ka muude oskuste pärast). Lisandub tõsiasi, et paljud pagulased on pärit islamikultuurist.
Seda, kui raske on valitsuse moodustamine, võib samuti näha pärast Saksamaa üldvalimisi 24. septembril 2017. On selge, et vana „Bonni mudel“, kus üks suurem erakond on koalitsioonis ühe väiksemaga, on oma aja ära elanud. Arvestades, et erinevalt Madalmaadest ja Skandinaaviast ei kuulu vähemusvalitsused Saksamaa riiklikusse poliitilisse kultuuri, jääb ainult kaks võimalust: kas moodustada kolmandat korda ebapopulaarne „suur koalitsioon“ CDU/CSU ja nõrgenenud SPD vahel (selle võimaluse välistas SPD esikandidaat ja esimees Martin Schulz kohe ja kaotas seetõttu pärast koalitsiooniläbirääkimisi mõjuvõimu) või nn Jamaica koalitsioon CDU/CSU, liberaalide (kes pääsesid pärast kaotust eelmistel valimistel taas parlamenti) ja roheliste vahel. Uus, ebapopulaarne koalitsioon selles küsimuses lõhestunud SPDga toob kaasa rohkem võimalusi AfD-le, kes kasutab uut parlamendikoosseisu provotseerimiseks. Saksamaa poliitikasse on sattunud kutsumata külaline, kes on erakondade süsteemi põhjalikult läbi raputanud – ja seda ajal, mil Saksamaa majandus õitseb. See jätkub. Nagu ütleb kuulus Timothy Garton Ash: „Viimane asi, mida Saksamaa – ja Euroopa – vajab, on suur koalitsioon“ (Ash 2018). Euroopa parempopulistide tõus ja debatt selle põhjuste üle ei ole kindlasti veel läbi.
Uute erakondade edu kogu Euroopas on paljuski üllatav, arvestades et neil ei ole palju ressursse, liikmeid ja mingi piirini ka traditsioone. Viimase teguri tähtsus on vähenenud. Põhjus on meedias valitsevad eliidivastased meeleolud, asjaolu, et avalikkus tajub uusi ja ebaharilikke erakondi atraktiivsetena, ja ka meediasüsteemide enda loogika (nt jutusaadete ja lühikeste lööklausete populaarsus ning sotsiaalmeedia sünd). Lisaks on uued erakonnad oma rahaasjades mõnikord loomingulised või on neil ettevõtjatest toetajad. Süsteemivastased erakonnad on selle edu saavutanud sageli nii, et on murdnud eliidi konsensusmeelsuse ning takistanud tavapärast kompromisside saavutamist nõupidamistel, parlamendis jne. Sedamööda, kuidas vähenevad vastuolud traditsiooniliste suurerakondade vahel (Saksamaa puhul seoses suure koalitsiooni moodustamisega ja konsensuse saavutamisega pagulasküsimuses), saavad süsteemivastased erakonnad endale rohkem valijaid.
Süsteemivastaste erakondade kiire kasvuga kaasnevad ka omavahelised konfliktid seoses erakonna poliitilise kursiga, käsitletavate teemadega jne – nii on see algusest peale olnud ka AfD puhul. Isiklikud skandaalid seavad kahtluse alla väite, et erakond lõpetab poliitikas korruptsiooni. Kuna need erakonnad on aga ühtlasi protestiparteid, ei pruugi sellised skandaalid kohe kogu erakonnale ohtlikuks või kahjulikuks saada. Paljud asjatundjad leiavad, et poliitikud ja ühiskonna eliit on immigrantidest äärmuslastele juba niigi kaua vastu tulnud ja jätnud tähelepanuta kultuurilise vastuolu ortodoksse islami ja libertaristliku Euroopa vahel, kus näiteks naised on emantsipeerunud (Cuperus 2011). Pagulaskriis toetab seda argumenti mitmes mõttes – terrorismi ja (muu hulgas ka eurooplaste poolt immigrantide vastu toime pandud) kuritegevuse kasvu hirmuga ja tööturule integreerumise raskuste kartusega (ja mitte ainult vähese keele-, vaid ka muude oskuste pärast). Lisandub tõsiasi, et paljud pagulased on pärit islamikultuurist.
Seda, kui raske on valitsuse moodustamine, võib samuti näha pärast Saksamaa üldvalimisi 24. septembril 2017. On selge, et vana „Bonni mudel“, kus üks suurem erakond on koalitsioonis ühe väiksemaga, on oma aja ära elanud. Arvestades, et erinevalt Madalmaadest ja Skandinaaviast ei kuulu vähemusvalitsused Saksamaa riiklikusse poliitilisse kultuuri, jääb ainult kaks võimalust: kas moodustada kolmandat korda ebapopulaarne „suur koalitsioon“ CDU/CSU ja nõrgenenud SPD vahel (selle võimaluse välistas SPD esikandidaat ja esimees Martin Schulz kohe ja kaotas seetõttu pärast koalitsiooniläbirääkimisi mõjuvõimu) või nn Jamaica koalitsioon CDU/CSU, liberaalide (kes pääsesid pärast kaotust eelmistel valimistel taas parlamenti) ja roheliste vahel. Uus, ebapopulaarne koalitsioon selles küsimuses lõhestunud SPDga toob kaasa rohkem võimalusi AfD-le, kes kasutab uut parlamendikoosseisu provotseerimiseks. Saksamaa poliitikasse on sattunud kutsumata külaline, kes on erakondade süsteemi põhjalikult läbi raputanud – ja seda ajal, mil Saksamaa majandus õitseb. See jätkub. Nagu ütleb kuulus Timothy Garton Ash: „Viimane asi, mida Saksamaa – ja Euroopa – vajab, on suur koalitsioon“ (Ash 2018). Euroopa parempopulistide tõus ja debatt selle põhjuste üle ei ole kindlasti veel läbi.
Viited
Ash, Timothy Garton (2018): „The last thing what Germany – and Europe need – is a grand coalition“ – The Guardian, 23. veebruar, https://www.theguardian.com/commentisfree/2018/feb/23/grand-coalition-germany-angela-merkel-social-democrats.
Cuperus, René (2011): „Der populistische Dammbruch. Die niederländischen Volksparteien unter Druck“ – Friso Wielenga/Florian Hartleb (toim): Populismus in der modernen Demokratie, Die Niederlande und Deutschland im Vergleich, lk 163–178, Münster jm.
Göpffarth, Julian (2017): „The rise of Germany’s AfD: From ordoliberalism to new right nationalism and into the Bundestag?“ – Londoni Majanduskooli blogi kanne, 27. juuni, http://blogs.lse.ac.uk/europpblog/2017/06/27/the-rise-of-germanys-afd/ (vaadatud 15. oktoobril 2017).
Hartleb, Florian (2015): „Here to stay. The rise of Anti-Establishment Parties in Europe“ – European View (Springer Press), 12 (2015) 1, http://link.springer.com/article/10.1007/s12290-015-0348-4. (vaadatud 15. oktoobril 2017).
Hartleb, Florian (2017): Die Stunde der Populisten. Wie sich unsere Politik trumpetisiert und was wir dagegen tun können. Wochenschau-Verlag: Schwalbach/Ts.
Hoerner, Julian M./Hobolt, Sara (2017): „The AfD succeeded in the German election by mobilising non-voters on the right“ – Londoni Majanduskooli blogi kanne, 29. september, http://blogs.lse.ac.uk/europpblog/2017/09/29/the-afd-succeeded-in-the-german-election-by-mobilising-non-voters-on-the-right/ (vaadatud 15. oktoobril 2017).
Inglehart, Ronald/Norris, Pippa (2016): Trump, Brexit and the Rise of Populism. Economic Have-Nots and Cultural Backlash. Harvard Kennedy School, Working Paper, Cambridge/ Massachusetts, august 2016, https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=2818659 (vaadatud 1. novembril 2017).
Medium.com (2017): #ElectionWatch: Final Hours Fake News Hype in Germany Bots and trolls push vote-rigging claim ahead of German election, https://medium.com/dfrlab/electionwatch-final-hours-fake-news-hype-in-germany-cc9b8157cfb8 (vaadatud 15. oktoobril 2017).
The Duran.com (2017): Germany’s surging AfD party calls for recognition of Russian Crimea, august, http://theduran.com/germanys-surging-afd-party-calls-for-recognition-of-russian-crimea/ (vaadatud 15. oktoobril 2017).
Time.com (2017): How Russian Voters Fueled the Rise of Germany’s Far-Right, 25. september, http://time.com/4955503/germany-elections-2017-far-right-russia-angela-merkel/ (vaadatud 15. oktoobril 2017).
* Ülemisel fotol: 26. veebruaril Berliinis Saksa Kristlik-Demokraatliku Liidu 30. aastakongressil avaldas meelt erakonna liikmeühendus Väärtuste Liit, kelle plakat väljendab negatiivset hoiakut GroKoks ristitud suure koalitsiooni (sks Große Koalition) moodustamise suhtes sotsiaaldemokraatidega. Tänaseks on mõlema erakonna liikmed juhtkondade tasandil kokku lepitud koalitsiooni heaks kiitnud. Foto: SIPA/Scanpix
Dr. Florian Hartleb on poliitikaekspert ja lektor. |
