Teiseks, iga saksa poliitiku kuklas tiksub ajalugu, mille siirded tänapäeva on mõjukamad kui mis tahes teisel Euroopa rahval. Nii mõnigi on üritanud protestida ja maailma veenda, et Saksamaa ajalugu pole vaid „nood aastad 1933–1945“. Kohemaid tõmmatakse ta „maa peale“ tagasi nii omade kui ka peavoolumeedia poolt.
Kolmas asi on ka, aga see tuleneb eelmainituist: kolm aastakümmet tagasi taasühinenud Saksamaa on liiga suur, et olla teine, ja liiga väike, et olla esimene. See tõdemus loob identiteeti ja kujundab poliitikaid. Angela Merkeli kauaaegne välispoliitiline parem käsi Christoph Heusgen andis ajakirjaniku torkivale küsimusele „Kas Saksamaa on suurriik?“ (allusioon ühe Aadu-nimelise kaprali tähtteose kesksele tsitaadile „Saksamaast saab kas suurriik või üldse mitte midagi“) vastates määratluse, mis peaks püssirohtu pakkuma kõigile, kes üritavad mõtestada sakslaste ideid ja ettevõtmisi väljaspool omapiire: „Jah, Saksamaa on suurriik (Grossmacht), aga seda vaid KOOS Euroopaga.“
Saksamaal jätkus suure võlakriisi laineharjal nii võimsust kui ka poliitilist tahet aidata nina vee peal hoida end n-ö alla majandanud riikidel, nimetagem siin esijoones Kreekat. Sel taustal tekkinud kuvandit euroliidust võis toona sõnastada ka nii: Euroopa Liit on punt võlgnikke ja võlausaldajaid Saksamaa järelevalve all.
CDU: partei on tähtsam kui võim
Kindlasti pakub Angela Merkeli erakonna – Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) – lüüasaamine tänavustel Bundestagi valimistel analüüsiainet nii poliitikutele kui ka kuvandimeistritele. Koos oma Baierimaa sõsarparteiga – Kristlik-Sotsiaalse Liiduga (CSU) – saadi ajalooliselt halvim tulemus alates liitvabariigi loomisest 1949. aastal.
Kuusteist aastat valitsenud Merkeli sussid osutusid võimalike järglaste jaoks liiga suureks. Tüütult kaua kestnud otsustamatus uue liidri kergitamisel viitas erakonna sisemistele juhtimisprobleemidele, mida valijad teadupärast kõrgelt ei hinda. CDU enesekesksus ei lasknud liidu kantslerikandidaadiks kerkida CSU juhil, karismaatilisel Markus Söderil. Reitingud kukkusid päevadega, kampaania oli tuhm otsekui peegeldus ebakarismaatilisest Armin Laschetist, kelle CDU lõpuks kantslerikandidaadina läbi surus. Teenekaile tegijatele Saksamaa taasühinemise aegadest, mis oli kahtlemata CDU ja Helmut Kohli samuti 16 aastat väldanud valitsemisaja (1982–1998) suursaavutus, osutus partei olulisemaks kui võim.
Kuigi saksa valijatele on riigivõimu stabiilsus oluline väärtus (vastasel korral poleks ei Kohl ega Merkel saanud nii pikalt valitseda!), ärgem alahinnakem ka paratamatult pealetikkuvat tüdimust. Jah, ka stagnatsioonist on räägitud. Võlakriisi aeg oli Merkeli kui „Euroopa liidri“ tippaeg, tema otsustusvõimet imetleti toona kõikjal ja „Mutti’st“ sai kahtlemata maailmapoliitika suurkuju.
Seevastu isepäiselt ja rutakalt tehtud otsused nii Saksamaa tuumaenergeetikast väljumise, kohustusliku ajateenistuse kaotamise kui ka – eriti! – miljonise migrandivoo Euroopasse sisenemise kohta tekitavad mõjusid, mille negatiivne tähendus on täna aina ilmsemaks saanud. „Jah, me saime hakkama,“ võib sakslane Merkeli 2015. aasta loosungit parafraseerides öelda. Saksamaa eeskujulik haldussuutlikkus ja organiseerimisvõime toimis. Mis aga põhjendamatult ja täiesti ebavajalikult pihta sai, oli sakslaste omariikluse tunne. Valijate hinnang oli karmim, kui Merkeli partei seda oodata oskas.
Valgusfooriga edasi
Neil päevil asub ametisse Saksamaa uus valitsus sotsiaaldemokraat Olaf Scholzi juhtimisel. Esimest korda pärast Konrad Adenaueri aega (tema valitses 14 aastat, 1949–1963) moodustab valitsuse parteide kolmikliit – sotsid (SPD), liberaalid (FDP) ja rohelised. Vastavalt erakondade tunnusvärvidele ristiti koalitsioon – kujundlik märgistamine on sakslastele iseomane – kohemaid valgusfooriks (Ampel). Saksa kombe kohaselt on ka kõik koalitsioonierakondade liidrid valitsuskabineti liikmed.
Saksamaa poliitilisele püünele astub jõuliselt uus põlvkond: nii roheline välisminister Annalena Baerbock (1980) kui ka liberaalist rahandusminister Christian Lindner (1979) võiksid vanuse poolest liidukantsler Olaf Scholzi (1958) lapsed olla.
Kuid mitte kõik pole üheselt vaimustunud „uute tegijate“, (läänesaksa) noorema sugupõlve poliitikute esilekerkimisest otsustajate hulka. Uute poliitkoosluste mentaalse sepistamise taustal lõi laineid üks lugejakiri, mis mitte juhuslikult ei ilmunud hoopis Šveitsi mõjulehe Neue Zürcher Zeitung kommentaariosas ja mis oma ilmekuse ning laiemat meeleolu tabava sõnastuse tõttu ka siinkohal tsiteerimist väärib:
„Pr Baerbock on oma isiksuse tüübilt heaolutoode, läänesaksa ullike. Ta elab oma perekonna, sõprade ja tuttavatega sellises hoiakumullis, milles pole ruumi reaalsetele probleemidele nagu vaesus, saavutussurve, kurnatuseni viiv töö ... Raha tuleb tavaliselt pingutuseta pangaautomaadist, elekter seinast ja piim supermarketist. Pr Baerbock on „hilisrooma dekadentsi“ produkt … Endise DDRi kodanikud on teistmoodi sotsialiseeritud ja selliste lääne ülbikute suhtes immuunsed. Seda näitavad ka roheliste lahjad valimistulemused idas. Läänesakslastel, vähesed erandid välja arvatud, puudub selline kogemustaust. Nad on sagedamini pimedad autokraatsete süsteemide suhtes, neis on vähem tervet inimlikku mõistust ja nad pakatavad moraalsest üleolekutundest. Nende tõetunnid seisavad veel ees …“
Saksamaa uue valitsuskoalitsiooni ühiskava on vähemalt sisepoliitiliselt üsna ambitsioonikas, valdkonniti isegi reformimeelne. Esiplaanil on kliimahoid (vältigem siin teadlikult sõna „rohepööre“), riigi moderniseerimine (ennekõike puudutab see ajale jalgu jäänud seadusandlust, selles seoses nimetatakse ennekõike kodakondsuspoliitikaga seonduvat, aga ka bürokraatiat, mis kammitseb ettevõtlust), kõiki valdkondi läbiv digitaliseerimine (milles tänane Saksamaa on maha jäänud, põhjuseks ennekõike fossiilne seadusandlus). Lisaks tuumaenergeetikale plaanivad rohelised kinni panna ka söetootmise.
Terasetööline Saksa korporatsiooni ThyssenKrupp kõrgahjus toorraua proovi võtmas. ThyssenKrupp uurib oma Duisburgi terasetehases, kuidas saab varem toorraua tootmiseks kasutatud kivisütt vesinikuga asendada. Mudelarvutuste kohaselt võib rohelise vesiniku kasutamine vähendada kõrgahju CO2 heitkoguseid umbes 20 protsenti. Foto: Friedemann Vogel/EPA/Scanpix
Samas on valgusfoori-liidu juhtiva jõu – sotsiaaldemokraatide – poliitköögist juba märku antud, et põhimõttelisi või isegi suuri muutusi senises Saksa poliitikas oodata pole. Ühiskonna valdav osa hindab kõrgelt stabiilsust ja „ornungit“, on rahul Saksamaa majandusseisuga ega oleks vaimustunud mis tahes murrangutest.
Välispoliitikas lubatakse (Baerbocki initsiatiivil!) „karmimaid toone“ suhtluses Hiina ja Venemaaga. Hiinlased on jõudnud seepeale juba kurjalt reageerida. Ärgem unustagem Saksa–Hiina mahukaid kaubandussuhteid ja Saksa ettevõtjate mastaapseid ärihuve rahvavabariigis. Sakslastele tüüpiliselt tuleb kriitika ülempiir kätte kohe, kui ohtu satub nende endi majandus.
Tüüpiline on ka Saksa välispoliitika aspiratsioon istuda mitmel toolil korraga. Nii üritatakse Saksa–Prantsuse kandvat põhitelge Euroopa poliitikas sünkroniseerida üleatlandilise alliansiga – üsna vastuoluline kohustus, pidades silmas prantslaste traditsioonilist skepsist Ühendriikide suhtes ja nende erilist asendit NATOs. Samamoodi tahetakse olla toeks Ida-Euroopale, säilitades „erisuhte“ Venemaaga – jällegi on tegu laveerimist nõudva ülesandega, mille täitmise piire reaalpoliitika sakslasi pidevalt kompama sunnib.
Eestil tasub toimuvat hoolega tähele panna. Saksamaa otsused ja arengud, olgu need siis välispoliitilised või majanduslikud (energeetika!), mõjutavad meid otsesel viisil, tahes-tahtmata. Jätkuvad föderaliseerimisele suunatud sammud Euroopa-poliitikas. Programm on kätketud lihtsasse lausesse, mida ikka ja jälle meelde tuletada tasub: Saksamaa on suurriik, aga seda vaid koos Euroopaga. Uus koalitsioon Berliinis on ka äsja teatanud, et nende eesmärk on suurendada „Euroopa mõjukust“ kogu maailmas.
Eestile ei piisa ikka ja jälle korratavast tõdemusest, et meie suhted Saksamaaga on head ja pilvitud. Diplomaatia ja laiemalt võttes kogu välispoliitika ülesanne pole pelgalt „heade suhete“ hoidmine (see kuulub välissuhtluse, mitte poliitika valda), vaid rahvuslikes huvides vajalike asjade ärategemine, pidades hoolikalt silmas oma liitlaste huve.
| Tiit Matsulevitš on suursaadik, erakonna Isamaa liige |
