Üha sagedamini on Ameerika Ühendriikide praegusele presidendile viidates hakatud kasutama terminit trumpism. See tähendab äärmuskonservatiivset ideoloogilist liikumist, mis erineb tugevasti sellest, kuidas konservatismi on traditsiooniliselt määratletud. Trumpismi ideoloogiline baas on autoritaarsus ja juhikultus, eliidivastasus, protektsionism majanduses ja rahvuslikud loosungid, mille sõnum on sarnane Itaalia fašistide ja Saksamaa natsionaalsotsialistide loosungitega enne Teist maailmasõda. Trumpi administratsioonis peavad trumpistid kohti jagama traditsioonilist maailmapilti esindavate konservatiivsete ja mõõdukate poliitikutega, mistõttu USA valitsemisaparaadi töövõime on tihtipeale ebastabiilne. Samuti põrkuvad omavahel trumpism ja lojalism, sest kui esimesed lähtuvad rohkem ideoloogilistest motiividest (nagu Steve Bannon), siis teised on oma poliitilise karjääri sidunud presidendi isikuga (nagu Jared Kushner).

2010. aasta möödus rohujuure tasandilt alguse saanud konservatiivse liikumise Teepartei(5) tõusulaines, mis tõi poliitikasse palju uusi tegijaid. See kindlustas Vabariiklikule Parteile vahepeal kaotsi läinud enamuse USA Kongressis vahetult pärast president Barack Obama võitu 2008. aasta presidendivalimistel. Arvatakse, et Teepartei liikumise taga on USA libertaarsete(6) ja konservatiivsete vaadetega poliitikuid sageli finantseerivad ärimehed, vennad David ja Charles Koch ning nende loodud mittetulundusühing Americans for Prosperity („Ameeriklased heaolu nimel“). Teepartei liikumine vastandus n-ö poliitilisele eliidile(7), mis hõlmab elukutselisi poliitikuid, kelle tegevus ja maailmapilt on kujunenud Washingtoni võimukoridorides ning kellel puudub reaalne side teda valimistelt valimistele Washingtoni komandeeriva valijaga ja selle eluliste probleemidega. Teepartei liikumise laineharjal tõusid poliitikasse Esindajatekoja liige 2007–2015 Michele Bachmann, endine Alaska kuberner ja vabariiklik asepresidendikandidaat 2008 Sarah Palin, Lõuna-Carolina senaator Tim Scott, vabariiklaste liider Senatis Mitch McConnell Kentuckyst, 2016 vabariiklikud presidendikandidaadid senaatorid Marco Rubio Floridast, Ted Cruz Texasest ja Rand Paul(8) Kentuckyst. Teepartei toetatud kandidaadina jõudis poliitikaareenile praegune USA välisminister Mike Pompeo(9).

Teepartei liikumise põhimõtete propageerimisega on seotud konservatiivne meediategelane, populaarne raadio- ja telekommentaator Glenn Beck, kes on sõnastanud mitmed liikumise eesmärgid – piiratud keskvalitsus, madalad maksud ning traditsiooniliste õiguste nagu sõnavabadus ja relvakasutamisõiguse säilitamine. Teepartei triumf valmistas ette pinda Donald Trumpi võidukaks ilmumiseks 2016. aastal. Selleks ajaks ei mõjunud Teepartei bränd enam värskendava tuulepuhanguna Ameerika Ühendriikide poliitikas. Liikumise algatajate ringi kuulunud ja selle vaimseks liidriks peetav Michele Bachmann kukkus läbi 2014. aasta kongressivalimistel Minnesotas. Märksõna anti-establishment, tuginemine „lihtsa ameeriklase“ huvidele ja elukutseliste Washingtoni poliitikute kriitika ühendas Steve Bannonit, Donald Trumpi ja Teepartei liikumist. Üheks suurimaks võiduks võivad antielitaristlikud liikumised lugeda 2014. aasta kongressivalimisi, kui Teepartei toetatud majandusprofessor David Brat võitis eelvalimistel Virginias Esindajatekoja vabariiklaste liidrit Eric Cantorit. Kuigi mõlemad kasutavad tihtipeale sarnaseid loosungeid, on trumpistid Teeparteist veelgi radikaalsemate vaadetega. Trumpistid ei ole intellektuaalid, kes võiksid sarnaneda Milton Friedmani ideedest innustust saanud 1980. aastate konservatiividega, keda poliitikamaastikul esindasid Margaret Thatcher ja Ronald Reagan, vaid populistid, kes toetavad teatavaid hoiakuid: nad on vastu vabakaubandusele, kliimakokkuleppele, immigratsioonile, rahvusvahelistele organisatsioonidele. Neil puudub positiivne programm ja seisukohtade järjepidevus.

Trumpistid kasutasid Teeparteile omast taktikat, mis oli suunatud rahulolematule „keskmisele ameeriklasele“, kes on hirmul kasvava migratsiooni, vähenevate töökohtade ning nn Obamacare’i pakutava kohustusliku tervisekindlustuse ees. Trump pakkus neile võimsat narratiivi „Lets make America great again“ („Teeme Ameerika uuesti suureks“), mis vastandus selgelt Washingtoni võimukoridoride murumängudele, millega vastaskandidaat Hillary Clinton oli üdini seotud. Paradoksaalselt sattus teistele kandidaatidele, eelkõige endise presidendi vennale Jeb Bushile ja Marco Rubiole panustanud Vabariikliku Partei establishment võidukate presidendivalimiste järel Trumpi pantvangi ning selle nimel, et saada tema toetust, olid nad valmis talle peaaegu kõiges järele andma. Varem Trumpi suhtes kriitilised Mitch McConnell ja Esindajatekoja spiiker Paul Ryan näitasid üles harukordset kuulekust Valge Maja vastandlikele ja ühiskonda lõhestavatele algatustele. Enne valimisi paljude poolt välja naerdud The Donald(10) dikteeris nüüd juba ise võimumänge vabariiklaste ladvikus. Selliseid, kes jäid presidendi suhtes kriitiliseks, leidus vabariiklaste seas vaid üksikuid, väljapaistvam neist oli hiljuti lahkunud Arizona senaator ja 2008. aasta vabariiklaste presidendikandidaat John McCain. Kriitikute hulgas on ka Arizona senaator Jeff Flake ning 2016. aasta presidendikandidaat ja Ohio kuberner John Kasich, kes on öelnud, et Donald Trump elab hoopis teistsuguses maailmas kui tema ja on keeldunud igasugusest toetusest partei juhtfiguurile. Flake ja Kasich, kelle ametiajad saavad sel aastal läbi ja kes 2018. aasta vahevalimistel ei kandideeri, võivad osutuda Trumpi kõige raskemateks vastasteks 2020. aastal vabariiklaste eelvalimistel.

Presidendi personalivalikutest

Donald Trumpi juhtimisstiil sarnaneb väga tema tele-show „The Apprentice“ mudeliga. Teatavasti muutus viimase tunnuslauseks „You are fired“ („Sa oled vallandatud“), millega saates osalejad pidid lahkuma ja andma teed uutele tulijatele. Tugeva egoga president on pidanud oluliseks isiklikku ustavust tema juhtimisele. Trumpi administratsiooni esimese aasta jooksul lahkus vabatahtlikult, vallandati või paigutati ümber kolmandik tema poolt ametisse nimetatud personalist. Olulisematest kabinetiliikmetest vallandati veteraniasjade minister David Shulkin ja välisminister Rex Tillerson, aga samuti tema esimene staabiülem Reince Preibus, peastrateeg Steve Bannon ja Föderaalse Juurdlusbüroo direktor James Comey. Paljud riigi kõrgemasse juhtkonda kuulunud isikud lahkusid vabatahtlikult, veel enne, kui vallandamissõnum oleks nendeni jõudnud. Mitmed personaliotsused on tehtud avalikuks sotsiaalmeedia kaudu, presidendi „säutsudega“ Twitteris.

Administratsiooni kokkupanemisel tõi Trump esialgu meeskonda mitmeid vabariiklaste mõõdukamasse tiiba kuuluvaid pragmaatikuid. Välisministriks nimetati naftakompanii ExxonMobil juht Rex Tillerson, keda soovitasid talle endised ministrid James Baker, Condoleezza Rice ja Robert Gates. Trumpile imponeeris Tillersoni kui rahvusvaheliste kogemustega ärimehe taust, kuid peagi selgus, et nende kahe vahel ühist keemiat ei teki. Tillerson tegi Trumpi suunas tihtipeale kriitilisi kommentaare, kuni käesoleva aasta märtsis vahetati ta välja Trumpi suhtes soodsamalt meelestatud Luure Keskagentuuri direktori Mike Pompeo vastu. Kaadrisõjaväelase taustaga rahvusliku julgeoleku nõunik erukindral H. R. McMaster vahetati välja sõnaka äärmuskonservatiivi John Boltoni vastu, kes oli George H. Bushi administratsiooni ajal Ameerika Ühendriikide esindaja ÜRO juures ning on tuntud kui rahvusvaheliste organisatsioonide äge vastane. Arvestades Boltoni rolli suhete hoidmisel maailma liidritega Vladimir Putinist Kim Jong Un’ini, võib eeldada, et tal on presidendi täielik usaldus ja nad näevad maailma üsna sarnastes toonides. Trumpi kõige esimesele valikule sellele positsioonile, erukindral Michael Flynnile said saatuslikuks liiga tihedad kontaktid Venemaa Föderatsiooniga.

Trumpi sõjakas „America First“ („Ameerika eelkõige“) poliitika ja kaubandussõjad nii USA liitlaste kui ka vaenlaste vastu on samuti oluliselt mõjutanud troonide mänge Ameerika Ühendriikide kõrgemas juhtkonnas. Bob Woodwardi raamat algab stseeniga, kuidas president Trumpi majandusnõunik Gary Cohn kõrvaldab töölaualt Korea Vabariigiga sõlmitud vabakaubandusleppe ülesütlemise kirja mustandi. Liberaalsete vaadetega endine demokraat Cohn kuulub samuti nende arvukate Trumpi meeskonna liikmete hulka, kelle teed Trumpiga mingil hetkel lahku läksid. Vanast kaardiväest on ametis veel kaitseminister Jim Mattis, kuid temagi on olnud Trumpi suhtes mitmelgi korral kriitiline ja paljude vaatlejate arvates võidakse ta välja vahetada pärast vahevalimisi. Alabama senaatorist Jeff Sessionsist kujunes Trumpi üks esimesi toetajaid Kongressis ning vastutasuks nimetati ta kohtuministriks. Nüüd on teda tabanud Trumpi vihased säutsud, kuna Trump ei ole rahul Sessionsi tegevusega Venemaa sekkumist 2016. aasta valimistesse uuriva vabariiklasest juristi ning endise FBI direktori Robert Muelleri uurimiskomisjoni taltsutamisel. Trumpi eriliseks vihaaluseks on kujunenud asekohtuminister Rod Rosenstein. Mõlema lahkumist ennustatakse pärast valimisi.

Trumpi poliitika kujundamise masinavärgis on aktiivselt osalenud tema lapsed, eeskätt Donald Jr. ja Ivanka. Presidendile ustav lähikondlane on olnud endine New Yorgi linnapea Rudy Giuliani, kes täidab administratsioonis küll mittemidagiütlevat kübernõuniku positsiooni, kuid Trumpi juriidilise nõustaja ja advokaadina on tal presidendi otsustele oluline mõju. Ivanka Trumpi abikaasa, presidendi väimees Jared Kushner on kujundanud presidendi Lähis-Ida poliitikat, milles Trump on suures osas toetunud kahele vaalale, Iisraelile ja Saudi Araabiale, ning reljeefsele vastandumisele Iraanile, keda nii Ameerika Ühendriigid kui Iisrael näevad piirkonna suurima ohuallikana. Kushner konkureeris mõju eest Trumpi administratsioonis Steve Bannoniga, kuni Bannon vallandati ja suundus Euroopasse, et viia ellu üks järgmisi suuri projekte pärast Trumpi, nimelt Euroopa Liidu lõhkumine ja laialisaatmine. Varem oli Kushner Trumpi lähikonnast välja tõrjunud New Jersey kuberneri Chris Christie, kes oli samuti Trumpi üks varasemaid toetajaid ja üleminekumeeskonna esimene juht.

Trumpi tegevust on toetanud asjaolu, et valdavalt presidendile lojaalseks jäänud koduparteil on olnud enamus USA Kongressi mõlemas kojas. 2018. aasta vahevalimised Ameerika Ühendriikides annavad valija esmase tagasiside Donald Trumpi tegevusele ja küsitlused näitavad, et vabariiklased on kaotamas ülekaalu Esindajatekojas. Pingelisem on olukord Senati valimistel, mis sõltuvad valimistulemustest Põhja-Dakotas, Indianas, Lääne-Virginias, Missouris ja Montanas. Vabariiklaste toetus on neis osariikides olnud traditsiooniliselt tugev, kuid seal kaitsevad oma kohta Demokraatliku Partei senaatorid. Üsnagi võrdset heitlust ennustatakse veel Floridas, kus demokraadist senaator Bill Nelson seisab vastamisi osariigi kuberneri vabariiklase Rick Scottiga, ja Nevadas, kus vabariiklasest senaator Dean Heller konkureerib demokraat Jacky Roseniga. Tugeva väljakutse on demokraadid suutnud esitada vabariiklaste kantsides Arizonas, kus Esindajatekoja liige Kyrsten Synema on küsitluste järgi olnud vabariiklasest konkurendist pidevalt ees võitluses Jeff Flake’ist vabanevale kohale, Tennessees, kus osariigi endine kuberner Phil Bredesen ründab vabariiklase Bob Corkeri loobumise järel vabanevat kohta, ja Texases, kus kongresmen El Pasost Beto O’Rourke on suutnud tekitada tugeva rohujuuretasandi kampaania nimeka vabariiklasest senaatori Ted Cruzi vastu. Nendest tulemustest sõltub, missugune juhtivatest parteidest saab napi enamuse Senatis.

Ameerika Ühendriikide asepresident Mike Pence Ülemkohtu trepil jälgimas Kavanaugh-vastaseid meeleavaldajaid pärast viimase kinnitamist ülemkohtunikuks. Washingtonis, 7. oktoobril 2018.  Foto: Johnathan Ernst/Reuters/Scanpix

Teine võitlus, mis kippus varjutama isegi vahevalimisi, on Trumpi soov saavutada konservatiividele ülekaal Ameerika Ühendriikide Ülemkohtus. Kui Ülemkohtu hääletustel sageli kaalukeeleks olnud mõõdukate vaadetega kohtunik Anthony Kennedy läks erru, esitas Trump tema asemel kandidaadiks äärmuskonservatiivsete vaadetega Brett Kavanaugh’, kes on muu hulgas toetanud tugevat presidendivõimu kuni selleni välja, et ametisolevat presidenti poleks võimalik tagandada. Nii Kavanaugh kui ka varem ametisse nimetatud ülemkohtunik Neil Gorsuch on seotud konservatiivse Föderalistide Ühinguga ja on kardetud, et nad võivad astuda samme abordi üleriiklikuks keelustamiseks. Kolm naist(11) süüdistasid Kavanaugh’d seksuaalses ahistamises keskkooli või ülikooli ajal. Ülekuulamiste ajal Senatis käitus enesevalitsuse kaotamise piiril laveerinud Ülemkohtu kandidaat agressiivselt ja süüdistas demokraatlikke senaatoreid vandenõus, mis pani sõna võtma isegi 98-aastase endise Ülemkohtu liikme ja kauaaegse Vabariikliku Partei liikme John Paul Stevensi, kes pidas tema käitumist Ülemkohtu liikme kohta sobimatuks. Hääletus Senatis toimus parteiliini pidi ning napi häälteenamusega 50 : 48 kinnitati Kavanaugh ametisse. Demokraatidest toetas Kavanaugh’d vaid Trumpi-meelses Lääne-Virginias kandideeriv Joe Manchin. Vabariiklastest keeldus Kavanaugh’d toetamast üksnes Alaska senaator Lisa Murkowski. See viitab jällegi Ameerika Ühendriikide ühiskonna tugevale ideoloogilisele lõhestatusele, mis on üle kandunud ka kohtusüsteemi.

Eri küsitluste tulemuste järgi võib arvata, et laias laastus umbes 45% ameeriklasi toetab presidenti ja 55% on tema vastu, kuid USA poliitilise süsteemi iseärasuste tõttu on see piisav, et Trump suudab eri võimutasandeid kontrollida. Raske on ennustada, kuidas ülemkohtuniku ametisse kinnitamise draama võib mõjutada vahevalimisi. See võib küll mobiliseerida naisvalijaid vabariiklaste vastu hääletama, kuid samahästi võib võit Ülemkohtus konsolideerida Trumpi toetajaid. Kui Senat oleks Kavanaugh’ kandidatuuri tagasi lükanud ja vahevalimiste järel jääksid vabariiklased Kongressis vähemusse, võinuks Donald Trumpi positsioon suurvõimu liidrina ohtu sattuda. Võimalikud süüdistused koostöös Venemaaga 2016. aasta presidendivalimiste aegu võivad Muelleri komisjoni töö tulemusena viia halvimal juhul isegi Trumpi tagandamisprotseduuri algatamiseni. Omades kontrolli täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu üle, suudavad trumpistid aga oluliselt mõjutada mitte ainult riigi, vaid kogu rahvusvahelise ühiskonna tulevikku ning sellelt pinnalt avaneksid neile head šansid 2020. aasta presidendivalimiste võitmiseks.

Holger Mölder on Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi dotsent rahvusvahelistes suhetes ning rahvusvaheliste suhete ja Euroopa-Aasia uuringute magistriõppe programmijuht. Ta on kaitsnud magistrikraadi rahvusvahelises julgeolekus ja tsiviil-militaarsuhetes Ameerika Ühendriikide Naval Postgraduate School’is ning lõpetanud Eesti Diplomaatide Kooli. 2010. aastal kaitses Mölder Tartu Ülikoolis politoloogias doktorikraadi 1995–2015 töötas ta Kaitseministeeriumis ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes.