Esiteks ei näe ma mingit seost Ungari hääletuse ja ERSP pärandi vahel. Olen veendunud, et demokraatia põhineb alternatiividel – see väide ei ole kuidagi seotud Ungari kui liikmesriigi lepinguliste kohustuste täitmise hindamisega. Ungaris võivad paljud kodanikud tänapäeval pigem väita, et varsti kümme aastat pole neil olemasolevale valitsusele alternatiivi olnud. Aga see on nende siseasi.
Viktor Orban püüdis oma kõnes Euroopa Parlamendi ees tõusta kõrgemale konkreetsetest probleemidest. Võib täiesti nõustuda tema arusaamaga Euroopa kristlikust pärandist, rahvuste ja rahvuskultuuride jätkuvast rollist, perekonna missioonist ühiskonnas ning suhtumisest migratsiooni. Samas pole Euroopa Liidu põhilepingutes midagi sellist kahtluse alla seatud. Demokraatlikus organisatsioonis on eriarvamused endastmõistetavad ning nende häbimärgistamine peab olema välistatud.
Täpselt samuti peab paika, et igal liikmesriigil on õigus korraldada oma siseelu vastavalt oma väärtustele. Aga ka seda ei sea ükski põhileping kahtluse alla ega saagi seada. Mulle esitatud küsimuses on ebakorrektne, tegelikult puhtpopulistlik väide Euroopa Liidu „keskvõimust“. Sellist pole olemas. Iga liikmesriik, kes on vabatahtlikult liitunud, võtab ka kohustuse ja vastutuse järgida ühiseid reegleid. Need reeglid on otsustatud ühiselt, mitte mingi suurriigi diktaadi tulemusena ning nende muutmist otsustatakse samuti ühiselt. Lepingulised reeglid pole kusagil tsiviliseeritud maailmas tõlgendatavad suvaliselt – kui mulle teatud kohustuse täitmine ei meeldi, siis on mul õigus vastavalt minu enda arusaamisele teha, mis on „õige ja hea“. Ungari on 2004. aastast olnud üks suuremaid Euroopa Liidu toetuste saajaid – selles vallas pole Budapestist kuulda Brüsseli „keskvõimu“ vastu mingeid pretensioone, nagu represseeritaks vaest Ungarit Euroopa Liidu abirahadega.
Teiseks on probleem selles, et küsijad näikse tugevalt idealiseerivat Ungari valitsuse poliitikat. See ei ole ainult pereväärtuste ja rahvusluse eest seismine ega migrantide ohu eest kaitsmine.
Olukorras, kus Ida-Euroopa riikidele on suurimaks ohuks Vene agressioon ja õõnestustegevus, kultiveerib peaminister Orban süstemaatiliselt sõprussidemeid Putiniga. Ungari rahvusliku julgeoleku strateegia 2009. aastast on jäänud tegelikult samaks: „Majandussidemed Venemaa ja Ukrainaga on Ungari jaoks strateegilise tähtsusega, püüame arendada kahepoolseid suhteid Venemaaga kõigis aspektides.“ Ungari on alates 2014. aastast distantseerunud Euroopa Liidu ühisest suhtumisest Venemaa agressiooni ning – vastuolus ELi solidaarse poliitikaga – ignoreerib ELi energiavarustuse mitmekesistamise ja läbipaistvuse poliitikat. Budapest toetas kriitilisel 2014. aastal hoopis South Streami torujuhtme ehitamist ning on seadnud Ungari strateegilisse sõltuvusse Vene gaasist. 2014. aastal tellis Budapest Venemaa riiklikult kompaniilt ilma avaliku pakkumiseta 17 miljardi dollari väärtusega tuumajaama ehitamise projekti, mille üksikasjad on salastatud. Tasuta teenuseid aga Venemaa ei osuta.
Vähemuste küsimuses on Ungari alati olnud üliagar madjarite eest seismisel igas maailma riigis – see on poliitika, mida võib pahatihti tõlgendada teiste riikide siseasjadesse sekkumisena. Ka siin on Orbani poliitika lähedases suguluses Moskva „kaasmaalaste“ kaitsmisega mis tahes vahenditega, kaasa arvatud jõud. Ungari-poolne ühekülgne omaenda vähemuste kaitsmine igal võimalikul juhtumil on Eestile pidevalt olnud takistuseks, et kaitsta meie kodakondsuspoliitikat Vene rünnakute eest.
Viimaseid näiteid on Ukrainas asuva ungari vähemuse „kaitsmine“ ukraina keele õpetamise eest (sarnaneb vägagi Moskva-meelsete Eesti venelaste argumentidega, et eesti riigikeel ei peagi olema vene koolides kohustuslik õppeaine). Surveabinõuna jagab Ungari valitsus Ukraina etnilistele ungarlastele Ungari kodakondsust (Ukrainas pole topeltkodakondsus lubatud). Veelgi enam, 3. oktoobril 2018 blokeeris Ungari ühepoolselt uue NATO-Ukraina koostöökomisjoni asutamise, et avaldada survet ukraina keele õppekavadesse viimise vastu.
Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komisjon kritiseerib teravalt riigihangete vähest läbipaistvust, mis näitab „suurt korruptsiooniriski“ ning jätab mulje, et avalikud riigihanked, milles kolmandiku puhul oli vaid üks pakkuja, tähendavad kasulike tehingute sokutamist oma kamba meestele. Seetõttu on tähelepanu vääriv komisjoni seisukoht: Ungari praegune korruptsioonitase, aruandekohustuse puudumine läbipaistvuse ja riigi raha kasutamise kohta, Euroopa Liidu rahade kasutamine väljaminekuteks, mis pole kooskõlas toetuste eesmärgiga ning rahastatavate projektide ülehindamine „kahjustavad EL rahalisi vahendeid Ungaris“. Seetõttu on Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komisjon seisukohal, et praegune olukord „annab põhjust algatada ELi lepingu artikli 7 lõikes 1 sätestatud menetluse“.
Niisiis võib öelda, et 11. septembri arutelul hauguti peamiselt aiaauku, kuid aiavärav, mis vajab kohendamist, jäi tähelepanu alt välja. Hoiatust – juhin tähelepanu, et hoiatus pole represseerimine – oli aga sellises olukorras vaja. Minu isiklik lähenemine distantseeris end seejuures selgelt vasak-liberaalsesse suunda kallutatud raportist.
„Hääletasin Euroopa Parlamendi üleskutse poolt nõukogule algatada artikli 7 menetlus Ungari suhtes. Ungari valitsusjuhi valmisoleku puudumine osutada paindlikkust ja arvestada ELi ühiste seisukohtadega välistas alternatiivid. Samas ei toeta ma EP otsuse lisana esitatud raportis võetud lähenemist, mis ei ole tasakaalus ning esitab mitmeid vaieldavaid argumente nii poliitilises kui maailmavaatelises mõttes.“
Orbani üha hoolimatumaks muutuv juhtimisstiil, võimu keskendamine ühe juhi kätesse ning rahvusvaheliste väärtusnormide ignoreerimine omaenda pragmaatiliste majandushuvide edendamisel lähendab teda paratamatult Putinile. Kuulutab ju ka Venemaa president kristlikke väärtusi, oma riigi suveräänsust ja oma rahvuse erilisust. Kuid tema rakendatavad vahendid on saatanlikud. Nagu kõik Venemaa valitsejad, kasutab Putin kirikut ja kristlikke väärtusi viigilehena omaenda kuritegeliku kamba võimu ja rahva vara ebaseaduslikul omandamisel. Kirik ja väärtused alluvad Kremli imperialistlikule poliitikale. Tõsi, Orbani kui kommunistliku diktatuuri vastu seisnud ja palju positiivset saavutanud poliitiku taust erineb selgelt Putini päritolust. Kuid kui tema stiil ja enesekesksus ei muutu, siis pole enam võimalik vaadata Orbani mängu Putiniga Euroopa Liidu vastu kui kitsalt rahvuslike huvide edendamist. Veel kord – Orbani tänane suund vajab hoiatust, mitte tema tegevuse mõningate aspektide sinisilmset idealiseerimist.
* Fotol: Ungari peaminister Viktor Orban esinemas Ungari 1956. aasta nõukogudevastase ülestõusu 62. aastapäeva tähistamisel Terrori maja ees Budapestis, 23. oktoobril, 2018.
Foto: Tamas Kovacs/AP/Scanpix
Tunne Kelam on Euroopa Parlamendi liige alates 2004. aastast ja kuulub Euroopa Rahvapartei fraktsiooni. |
