Maailma tuleviku teetähised ennustavad, et juba 2020. aastal möödub Hiina majandus Ameerika Ühendriikide omast ja 2030. aastal saab Aasia elatustase võrdseks Euroopa tänasega. Hiina rikkast keskklassist on välja kasvanud ligi üks miljon hiinlast, kelle varandust hinnatakse vähemalt 10 miljonile jüaanile. Neile lisandub 60 000 ülirikast, kel jõukust üle 100 miljoni jüaani. Majanduses toimuvad suured muudatused ja riigi välismaailmale avanemine ei jäta mõjutamata ühiskonna ühtki kihti. Hiinlaste traditsioonilised väärtushinnangud lõimuvad üha tugevamini lääne põhimõtetega.
1970. aastate lõpus tuli Deng Xiaoping välja sotsialistliku turumajanduse ideega, millest tänaseks on kujunenud riiklik turumajandus. Parteijuhi üleskutset jõukuse kogumisele hakkasid innukalt järgima miljonid hiinlased, kes said rikkaks kiiremini kui keegi teine varem ajaloos. Enamik tänaseid edukaid hiinlasi oma jõukusele jalad alla saanud viimase paarikümne aasta jooksul. Nad on oma USA kolleegidest nooremad ja enamik neist on oma varanduse tootnud eraettevõtluses. Ülirikka hiinlase keskmine vanus on 43 aastat. 1960. aastate lõpus väitis Mao Zedong, et Hiina ehitab ja toodab mitte kasumi teenimiseks, vaid maailmarevolutsiooni hüvanguks. Tänaseks on ideoloogiakeskne lähenemine asendunud turule suunatud otstarbekohasusega. Hiinlaste isiklike huvide saavutamine on muutunud ülimuslikuks ja ühiste eesmärkide elluviimine jääb tagaplaanile.
Keskklassi või ühiskonna rikkaimate hulka kuuluvate hiinlaste eneseteadvus on oluliselt tõusnud. Kõrgema hariduse ja sissetulekuga inimesed on julgemad oma huvide kaitsmisel võimuesindajatega vastuollu minema. Väärtushinnangud on erinevamad maa- ja linnaelanike vahel, viimased on enam avatud lääne inimeste arusaamade ülevõtmisele. Kuna lääneriigid esindavad hästiarendatud tehnoloogiaid, võimu ja nüüdisaegsust, siis püüab suur osa mandri-hiinlasi neid väärtusi jäljendada nii hästi kui võimalik. Välisriikide turundusjuhid on taibanud, et lääne väärtuste järgimisele õhutamisega saab hiina tarbijat tugevalt mõjutada.
Veel käesoleval kümnendil peaks Hiinast saama suurim eliitkaupade turg maailmas. Heal järjel hiinlane on luksusesemete julge tarbija. Samal ajal kui eurooplastest turistid tunglevad Shanghai võltstoodete turgudel, reisivad hiinlased Pariisi tax-freekauplustesse originaale ostma, kuna kohapealsed hinnad on seoses suurte impordi- ja luksuskaupade maksudega kõrged. Hiinlased eelistavad neile tuntud kaubamärke, olles kindlad, et Versace’ või Coachi tootes ei saa eksida. Arukas kaupmees avab korraliku käibe tagamiseks toidukaupluses Prada kotikeste letinurga. Louis Vuittoni pruun-kollast tunnusmustrit kohtab nii erineva disainiga käekottidel kui ka kliente meelitava pediküürisalongi jalapingil. Shanghais on jüaanimiljonär iga 175. inimene, kuid maksujõulisi kliente jätkub kõikidesse suurlinnadesse ja luksuskaupade müüjad on juba ammu oma tegevusega provintsidesse laienenud.
Endast lugupidav rikas hiinlane hindab kallist klubiliikmestaatust. Suurlinnade eliitrajoonides sõidavad ringi eritellimusel tuunitud Bentleyd, Rolls Royced ja Jaguarid, uueks avastatud mänguasjaks on Lamborghinid. Hiina rikkurid külastavad antiigiturge ja osalevad Hongkongi ning New Yorgi oksjonitel. Investeeritakse nii Hiina traditsioonilisse kunsti kui ka maailmaklassikasse, tekitades endile miljoneid dollareid maksvaid kunstikogusid. Hiinlased tahavad oma jõukust välja näidata. Eduka hiinlase kuldse kolmainsuse moodustavad karjäär, raha ja ilusad asjad. Klantspilti lõhub mure, kuidas Hiina näiliselt stabiilses ühiskonnas enda kogutud varandust säilitada ja kasvatada.
Hoolimata riigi tohutust majanduskasvust, otsib suur osa hiinlastest võimalusi, kuidas oma kapital Hiinast välja viia ja emigreeruda. Neid köidab väljavaade oma raha välismaal seaduslikuks muuta ja riskivabalt investeerida. Lääneriikide esindused Hiinas on märganud investeerimis- ja äriviisade taotluste kasvu. Hiinlased paigutavad oma raha Londoni, Sydney ja New Yorgi eliitkinnisvarasse ja ostavad majanduslanguses oluliselt hinda kaotanud maju USAs sularaha eest.
Heal järjel hiinlased kurdavad, et kodumaal ei kuulu neile päriselt midagi ja neid häirib Hiinas omandatud kinnisvarale kehtestatud ainult 70-aastane kasutusõigus. Ahvatlevad on lääne erakoolide haridustase ja läänemaailma väärtuslik sotsiaalsüsteem. Emigreeruda püüdvad hiinlased tahavad osa saada rahvusvahelisest ärist ja hõlpsamalt reisida. Edukaid võib häirida ka sõnavabaduse piiratus, sest linnastunud ja varakad hiinlased on võrreldes ülejäänud Hiinaga tugevamalt orienteeritud demokraatlikele väärtustele.
Kodumaalt lahkumisega soovivad kiirustada ka korruptiivsed ametnikud või äriinimesed, kes on kogunud rikkust viimasel kümnendil, mil järelevalvesüsteemid ja regulatsioonid majanduskasvu tingimustes nõrgenesid. Seadusandlus on Hiinas majandusarengust alati mõne sammu maas. Rikkad hiinlased teavad, et nende jõukus on tekitatud ebastabiilses keskkonnas ja kardavad majandusreformide äkilist pöördumist. Turvalisust ei lisa karmide karistustega, tihti isegi surmanuhtlusega lõppenud altkäemaksuandmist ja -võtmist käsitlevad kohtuprotsessid. Inimesed soovivad isiklikku turvalisust ja tagatisi oma varandusele. Välisriigi kodakondsuse omandamine on võrreldav elukindlustuspoliisiga ja suhteliselt muretult võivad ennast tunda õigel ajal Hongkongis sündinud. Populaarseimad väljarände sihtkohad on USA, Kanada, Singapur ja Euroopa arenenud riigid.
Väljarände põhjuseks võib olla ka suurenev keskkonnateadlikkus. Populaarsust koguvad mahefarmid, mille toodang Euroopa mõistes ökoloogiliselt puhta toidu nime alla kindlasti ei sobitu. Shanghai rikkam kohalik elanikkond ja välismaalased tarbivad hulgaliselt köögivilju ökofarmist, mille hinnaskaala on võrreldes tavakauplusega mitmekordne, kuid mille asukoht Pudongi rahvusvahelisest lennujaamast vaevalt paarikümne kilomeetri kaugusel ei taga mitte kuidagi seal kasvatatud toote ökoloogilist puhtust. Mõtlevad hiinlased on aru saanud, et jõukus ei võimalda neile juurdepääsu oluliselt puhtamale toidule ja õhule ning nad muretsevad enda ja oma laste tervise pärast.
Ameerikalikku õiguskorda, haridust ja sotsiaalset heaolu otsivad hiinlased seda kõike Hiinas ei leia ja seetõttu hääletavad nad jalgadega. Peamiseks väljarände takistajaks võib mõnel juhul saada soovimatus oma esivanematest kaugele kolida.
Toimivad sugulus- ja sõprussuhted on Hiinas kõrgelt hinnatud. Mitteteadlik lääne inimene võib üllatuda, kuivõrd olulised on Hiinas majandussidemete arendamisel isiklikud suhted. Traditsiooniline Hiina pereelu oli väga korrapärane ja range. Maoismi järel on paljud piirangud kadunud ja Hiina perekonnad toimivad lääne eluviisile järjest sarnasemalt. Kuigi perekond on Hiinas endiselt tähtis, on tänapäeva suurlinnades selle roll noorte jaoks jõudsalt kahanemas. Muutustest hoolimata on Hiina ühiskonnas säilinud vanureid austavad ja toetavad põhimõtted. Üha enam on saanud ülekaalukaks läänelik ehk tuumik-pere mudel, kus perekond koosneb ainult lastevanemate paarist ja nende lastest (või siis lihtsalt paarist). Läänemaailmas suhtutakse põhjendatult Hiina nn ühe lapse poliitikasse kui inimõiguste andestamatusse kitsendamisse. Paljud materiaalselt kindlustatud hiinlased ise oma perekonda rohkem lapsi tegelikult ei soovigi. Lastele kulutatav energia ja raha eelistatakse tarbida enesekesksemalt. Nad ei vaja järeltulijaid oma pensionipõlve kindlustamiseks ega muretse Hiina rahvastiku vananemise pärast.
Aastakümneid on Hiina perekondades eelistatud poisslapsi kui kindlamaid pere toitjaid. Tütarlaste teadlik tõrjumine on tänaseks tekitanud olukorra, kus enam kui 30 miljonit Hiina vallalist meest kogevad järgmise 10 aasta jooksul seoses abieluealiste naiste „defitsiidiga” suuri raskusi sobivas eas abikaasa leidmisel. Eelisolukorras on kahtlemata majanduslikult paremini kindlustatud mehed, kuivõrd näiteks Shanghais eeldab pruudi perekond potentsiaalselt väimehekandidaadilt lisaks tasuvale ametikohale ka isikliku elamispinna omamist.
Tekkinud on Hiina teise põlvkonna ärahellitatud rikkurlapsed, kellele heidetakse ette vastutusvõime puudumist. Õiget pereliini kandes ja raha omades on nad altid erinevale meelelahutusele. Suhteliselt uue nähtusena on Hiina haridusmaastikul tekkinud jõukate vanemate kooliealistele lastele suunatud huviklassid. Harrastatakse golfi, ratsutamist ja vehklemist, mõni koolitus võimaldab isegi USAs West Pointi sõjaväeakadeemia külastamist. Väärtuslik õppevõimalus on kättesaadav väärika tasu eest – 12-nädalase programmi hind võib ulatuda rohkem kui poole miljoni jüaanini. Lastele hea hariduse andmine on eduka hiinlase üks peamisi eesmärke ja järelkasvu eelistatakse koolitada USAs või Euroopas. USA kolledžite välisõpilaste hulgas moodustavad hiinlased kindla enamuse. Konfutsiuse iidsest arusaamast, et haridus peaks olema kõigile võrdselt kättesaadav, minnakse Hiinas tänapäeval kaugelt mööda.
Samas on konfutsianism viimase kümnendi jooksul Hiinas taas pead tõstnud. Ametnikud haaravad sellest kui õlekõrrest ja räägivad vajadusest ühiskonda tasakaalustada. Kutsudes üles rikkust looma, loodeti aastaid tagasi, et kui võimekamatel ja usaldusväärsematel inimestel lubatakse rikkaks saada, hoolitsevad need inimesed hiljem ülejäänud ühiskonna eest. Kahjuks ei ole see päris niimoodi läinud ja tänases Hiinas valitseb individualism koos karmi majandusliku olelusvõitlusega. Kuna veel kolmkümmend aastat tagasi olid hiinlased ühtlaselt vaesed, siis on tänastel tagasihoidliku sissetulekuga hiinlastel tekkinud kihistumisega keeruline leppida. Edukate emigreerumine söövitab ühiskonda lisapingeid, korruptsioonisüüdistused ja petuskeemid on kaasa aidanud jõukuse vihkamise tekkimisele. Ka Hiina ajalugu on õpetanud hindama õpetlasi ja vaatama ülalt alla kaupmeestele. Konfutsianismi esiletoomisega püüabki Hiina valitsus kinnistada selget „hiinlase” identiteeti ja lappida kihistumisest tekkinud sotsiaalset lõhet. Lootes justkui indulgentsile, loovad noored edukad hiinlased heategevuslikke fonde, motiveerituina sotsiaalsest heakskiidust. Nad tahavad vähendada kibestumist ja näidata üles soovi ühiskonnale midagi tagasi anda. Populaarseimad filantroopiavaldkonnad on haridus ja katastroofide likvideerimine. Paljudel juhtudel takerduvad sellised kenad algatused paraku ebapiisavate heategevust reguleerivate õigusaktide võrku.
21. sajandi alguses on Hiina välismaailma mõjutustest hoolimata jätkuvalt kollektiivne ühiskond, kus üksikisikutevaheline side on tugev ning inimesed hindavad traditsioone ja sarnasust. Majanduskasv ja uuendused toovad kaasa järjest enam lääne ühiskonna mõjusid, kuid Hiina kultuuriline isolatsioonikiht (keele eripära ja ajalooline pärand) vähendavad võõra tsivilisatsiooni mõju veel pikka aega. IMFi analüüsis mainiti hiljuti, et maailma majanduse olukorda leevendaks oma ohtra tarbimisega just arvukas Hiina keskklass. Ostlemine sobib jõukatele hiinlastele hästi, eurooplastel aga tuleb võlakriisist väljasaamiseks rohke tarbimise asemel ennekõike laenud ära maksta.
1970. aastate lõpus tuli Deng Xiaoping välja sotsialistliku turumajanduse ideega, millest tänaseks on kujunenud riiklik turumajandus. Parteijuhi üleskutset jõukuse kogumisele hakkasid innukalt järgima miljonid hiinlased, kes said rikkaks kiiremini kui keegi teine varem ajaloos. Enamik tänaseid edukaid hiinlasi oma jõukusele jalad alla saanud viimase paarikümne aasta jooksul. Nad on oma USA kolleegidest nooremad ja enamik neist on oma varanduse tootnud eraettevõtluses. Ülirikka hiinlase keskmine vanus on 43 aastat. 1960. aastate lõpus väitis Mao Zedong, et Hiina ehitab ja toodab mitte kasumi teenimiseks, vaid maailmarevolutsiooni hüvanguks. Tänaseks on ideoloogiakeskne lähenemine asendunud turule suunatud otstarbekohasusega. Hiinlaste isiklike huvide saavutamine on muutunud ülimuslikuks ja ühiste eesmärkide elluviimine jääb tagaplaanile.
Keskklassi või ühiskonna rikkaimate hulka kuuluvate hiinlaste eneseteadvus on oluliselt tõusnud. Kõrgema hariduse ja sissetulekuga inimesed on julgemad oma huvide kaitsmisel võimuesindajatega vastuollu minema. Väärtushinnangud on erinevamad maa- ja linnaelanike vahel, viimased on enam avatud lääne inimeste arusaamade ülevõtmisele. Kuna lääneriigid esindavad hästiarendatud tehnoloogiaid, võimu ja nüüdisaegsust, siis püüab suur osa mandri-hiinlasi neid väärtusi jäljendada nii hästi kui võimalik. Välisriikide turundusjuhid on taibanud, et lääne väärtuste järgimisele õhutamisega saab hiina tarbijat tugevalt mõjutada.
Veel käesoleval kümnendil peaks Hiinast saama suurim eliitkaupade turg maailmas. Heal järjel hiinlane on luksusesemete julge tarbija. Samal ajal kui eurooplastest turistid tunglevad Shanghai võltstoodete turgudel, reisivad hiinlased Pariisi tax-freekauplustesse originaale ostma, kuna kohapealsed hinnad on seoses suurte impordi- ja luksuskaupade maksudega kõrged. Hiinlased eelistavad neile tuntud kaubamärke, olles kindlad, et Versace’ või Coachi tootes ei saa eksida. Arukas kaupmees avab korraliku käibe tagamiseks toidukaupluses Prada kotikeste letinurga. Louis Vuittoni pruun-kollast tunnusmustrit kohtab nii erineva disainiga käekottidel kui ka kliente meelitava pediküürisalongi jalapingil. Shanghais on jüaanimiljonär iga 175. inimene, kuid maksujõulisi kliente jätkub kõikidesse suurlinnadesse ja luksuskaupade müüjad on juba ammu oma tegevusega provintsidesse laienenud.
Endast lugupidav rikas hiinlane hindab kallist klubiliikmestaatust. Suurlinnade eliitrajoonides sõidavad ringi eritellimusel tuunitud Bentleyd, Rolls Royced ja Jaguarid, uueks avastatud mänguasjaks on Lamborghinid. Hiina rikkurid külastavad antiigiturge ja osalevad Hongkongi ning New Yorgi oksjonitel. Investeeritakse nii Hiina traditsioonilisse kunsti kui ka maailmaklassikasse, tekitades endile miljoneid dollareid maksvaid kunstikogusid. Hiinlased tahavad oma jõukust välja näidata. Eduka hiinlase kuldse kolmainsuse moodustavad karjäär, raha ja ilusad asjad. Klantspilti lõhub mure, kuidas Hiina näiliselt stabiilses ühiskonnas enda kogutud varandust säilitada ja kasvatada.
Hongkongi oksjonikorraldaja 1968. aastal Hiina Rahvavabariigi kultuurirevolutsiooni auks kujundatud margiga, mis masstootmisse ei jõudnud. Mark maksab 960 000 – 1,55 miljonit USA dollarit ja on näide ekstravagantsetest rariteetidest ja luksuskaupadest, millele Hiina uusrikkad jahti peavad. Tänu Hiina Rahvavabariigi uusrikastele on Hongkongist saanud maailma kolmas oksjonikeskus New Yorgi ja Londoni järel. Foto: Scanpix
Hoolimata riigi tohutust majanduskasvust, otsib suur osa hiinlastest võimalusi, kuidas oma kapital Hiinast välja viia ja emigreeruda. Neid köidab väljavaade oma raha välismaal seaduslikuks muuta ja riskivabalt investeerida. Lääneriikide esindused Hiinas on märganud investeerimis- ja äriviisade taotluste kasvu. Hiinlased paigutavad oma raha Londoni, Sydney ja New Yorgi eliitkinnisvarasse ja ostavad majanduslanguses oluliselt hinda kaotanud maju USAs sularaha eest.
Heal järjel hiinlased kurdavad, et kodumaal ei kuulu neile päriselt midagi ja neid häirib Hiinas omandatud kinnisvarale kehtestatud ainult 70-aastane kasutusõigus. Ahvatlevad on lääne erakoolide haridustase ja läänemaailma väärtuslik sotsiaalsüsteem. Emigreeruda püüdvad hiinlased tahavad osa saada rahvusvahelisest ärist ja hõlpsamalt reisida. Edukaid võib häirida ka sõnavabaduse piiratus, sest linnastunud ja varakad hiinlased on võrreldes ülejäänud Hiinaga tugevamalt orienteeritud demokraatlikele väärtustele.
Kodumaalt lahkumisega soovivad kiirustada ka korruptiivsed ametnikud või äriinimesed, kes on kogunud rikkust viimasel kümnendil, mil järelevalvesüsteemid ja regulatsioonid majanduskasvu tingimustes nõrgenesid. Seadusandlus on Hiinas majandusarengust alati mõne sammu maas. Rikkad hiinlased teavad, et nende jõukus on tekitatud ebastabiilses keskkonnas ja kardavad majandusreformide äkilist pöördumist. Turvalisust ei lisa karmide karistustega, tihti isegi surmanuhtlusega lõppenud altkäemaksuandmist ja -võtmist käsitlevad kohtuprotsessid. Inimesed soovivad isiklikku turvalisust ja tagatisi oma varandusele. Välisriigi kodakondsuse omandamine on võrreldav elukindlustuspoliisiga ja suhteliselt muretult võivad ennast tunda õigel ajal Hongkongis sündinud. Populaarseimad väljarände sihtkohad on USA, Kanada, Singapur ja Euroopa arenenud riigid.
Väljarände põhjuseks võib olla ka suurenev keskkonnateadlikkus. Populaarsust koguvad mahefarmid, mille toodang Euroopa mõistes ökoloogiliselt puhta toidu nime alla kindlasti ei sobitu. Shanghai rikkam kohalik elanikkond ja välismaalased tarbivad hulgaliselt köögivilju ökofarmist, mille hinnaskaala on võrreldes tavakauplusega mitmekordne, kuid mille asukoht Pudongi rahvusvahelisest lennujaamast vaevalt paarikümne kilomeetri kaugusel ei taga mitte kuidagi seal kasvatatud toote ökoloogilist puhtust. Mõtlevad hiinlased on aru saanud, et jõukus ei võimalda neile juurdepääsu oluliselt puhtamale toidule ja õhule ning nad muretsevad enda ja oma laste tervise pärast.
Ameerikalikku õiguskorda, haridust ja sotsiaalset heaolu otsivad hiinlased seda kõike Hiinas ei leia ja seetõttu hääletavad nad jalgadega. Peamiseks väljarände takistajaks võib mõnel juhul saada soovimatus oma esivanematest kaugele kolida.
Toimivad sugulus- ja sõprussuhted on Hiinas kõrgelt hinnatud. Mitteteadlik lääne inimene võib üllatuda, kuivõrd olulised on Hiinas majandussidemete arendamisel isiklikud suhted. Traditsiooniline Hiina pereelu oli väga korrapärane ja range. Maoismi järel on paljud piirangud kadunud ja Hiina perekonnad toimivad lääne eluviisile järjest sarnasemalt. Kuigi perekond on Hiinas endiselt tähtis, on tänapäeva suurlinnades selle roll noorte jaoks jõudsalt kahanemas. Muutustest hoolimata on Hiina ühiskonnas säilinud vanureid austavad ja toetavad põhimõtted. Üha enam on saanud ülekaalukaks läänelik ehk tuumik-pere mudel, kus perekond koosneb ainult lastevanemate paarist ja nende lastest (või siis lihtsalt paarist). Läänemaailmas suhtutakse põhjendatult Hiina nn ühe lapse poliitikasse kui inimõiguste andestamatusse kitsendamisse. Paljud materiaalselt kindlustatud hiinlased ise oma perekonda rohkem lapsi tegelikult ei soovigi. Lastele kulutatav energia ja raha eelistatakse tarbida enesekesksemalt. Nad ei vaja järeltulijaid oma pensionipõlve kindlustamiseks ega muretse Hiina rahvastiku vananemise pärast.
Aastakümneid on Hiina perekondades eelistatud poisslapsi kui kindlamaid pere toitjaid. Tütarlaste teadlik tõrjumine on tänaseks tekitanud olukorra, kus enam kui 30 miljonit Hiina vallalist meest kogevad järgmise 10 aasta jooksul seoses abieluealiste naiste „defitsiidiga” suuri raskusi sobivas eas abikaasa leidmisel. Eelisolukorras on kahtlemata majanduslikult paremini kindlustatud mehed, kuivõrd näiteks Shanghais eeldab pruudi perekond potentsiaalselt väimehekandidaadilt lisaks tasuvale ametikohale ka isikliku elamispinna omamist.
Tekkinud on Hiina teise põlvkonna ärahellitatud rikkurlapsed, kellele heidetakse ette vastutusvõime puudumist. Õiget pereliini kandes ja raha omades on nad altid erinevale meelelahutusele. Suhteliselt uue nähtusena on Hiina haridusmaastikul tekkinud jõukate vanemate kooliealistele lastele suunatud huviklassid. Harrastatakse golfi, ratsutamist ja vehklemist, mõni koolitus võimaldab isegi USAs West Pointi sõjaväeakadeemia külastamist. Väärtuslik õppevõimalus on kättesaadav väärika tasu eest – 12-nädalase programmi hind võib ulatuda rohkem kui poole miljoni jüaanini. Lastele hea hariduse andmine on eduka hiinlase üks peamisi eesmärke ja järelkasvu eelistatakse koolitada USAs või Euroopas. USA kolledžite välisõpilaste hulgas moodustavad hiinlased kindla enamuse. Konfutsiuse iidsest arusaamast, et haridus peaks olema kõigile võrdselt kättesaadav, minnakse Hiinas tänapäeval kaugelt mööda.
Shanghai Fudani Ülikooli lõpetajad juulis 2011. Majandusbuum on plahvatuslikult suurendanud noorte hiinlaste tungi ülikoolidesse, kuid valitsus on Xinhua uudisteagentuuri teatel mures selle üle, kuidas kindlustada miljonid ülikoolide lõpetajad tulevikus tööga. Foto: Scanpix
Samas on konfutsianism viimase kümnendi jooksul Hiinas taas pead tõstnud. Ametnikud haaravad sellest kui õlekõrrest ja räägivad vajadusest ühiskonda tasakaalustada. Kutsudes üles rikkust looma, loodeti aastaid tagasi, et kui võimekamatel ja usaldusväärsematel inimestel lubatakse rikkaks saada, hoolitsevad need inimesed hiljem ülejäänud ühiskonna eest. Kahjuks ei ole see päris niimoodi läinud ja tänases Hiinas valitseb individualism koos karmi majandusliku olelusvõitlusega. Kuna veel kolmkümmend aastat tagasi olid hiinlased ühtlaselt vaesed, siis on tänastel tagasihoidliku sissetulekuga hiinlastel tekkinud kihistumisega keeruline leppida. Edukate emigreerumine söövitab ühiskonda lisapingeid, korruptsioonisüüdistused ja petuskeemid on kaasa aidanud jõukuse vihkamise tekkimisele. Ka Hiina ajalugu on õpetanud hindama õpetlasi ja vaatama ülalt alla kaupmeestele. Konfutsianismi esiletoomisega püüabki Hiina valitsus kinnistada selget „hiinlase” identiteeti ja lappida kihistumisest tekkinud sotsiaalset lõhet. Lootes justkui indulgentsile, loovad noored edukad hiinlased heategevuslikke fonde, motiveerituina sotsiaalsest heakskiidust. Nad tahavad vähendada kibestumist ja näidata üles soovi ühiskonnale midagi tagasi anda. Populaarseimad filantroopiavaldkonnad on haridus ja katastroofide likvideerimine. Paljudel juhtudel takerduvad sellised kenad algatused paraku ebapiisavate heategevust reguleerivate õigusaktide võrku.
21. sajandi alguses on Hiina välismaailma mõjutustest hoolimata jätkuvalt kollektiivne ühiskond, kus üksikisikutevaheline side on tugev ning inimesed hindavad traditsioone ja sarnasust. Majanduskasv ja uuendused toovad kaasa järjest enam lääne ühiskonna mõjusid, kuid Hiina kultuuriline isolatsioonikiht (keele eripära ja ajalooline pärand) vähendavad võõra tsivilisatsiooni mõju veel pikka aega. IMFi analüüsis mainiti hiljuti, et maailma majanduse olukorda leevendaks oma ohtra tarbimisega just arvukas Hiina keskklass. Ostlemine sobib jõukatele hiinlastele hästi, eurooplastel aga tuleb võlakriisist väljasaamiseks rohke tarbimise asemel ennekõike laenud ära maksta.
