Hiina valitsus on näidanud üles ka märkimisväärset osavust siseriiklike pingete lahendamisel, manööverdades paindlikult eri huvigruppide vahel, põrkumata samas ajuti tagasi ka otsese jõu kasutamise ees, säilitamaks režiimi kontrolli rahvusvähemustega asustatud alade üle (Tiibet, Ida-Turkestan), tasalülitamaks demokraatiat nõudvaid üliõpilasi ja muid dissidente või maha surumaks religioosseid liikumisi (Falungong).
Hiina kasvav rikkus on viimastel aastatel märkimisväärsel määral konverteerunud ka riigi sõjalisse moderniseerumisse, mis on rahvusvaheliselt – eriti Jaapanis, Indias, Venemaal ja USAs – kutsunud esile arutlusi selle üle, nagu võiks Hiina militaarseltki muutuda regionaalsest suurjõust globaalseks. Teatud määral viitab sellele ambitsioonile ka Hiina kokkulepe Seišellide valitsusega avada saartel Hiina laevastiku tugikoht.
Kõik eespool öeldu on kahtlemata muljet avaldav. Ja seda eriti tausta arvestades. On ju Hiina viimase kuuekümne aastaga tõusnud lääneriikide killustunud poolkolooniast üheks maailma vaieldamatuks jõukeskuseks ning viimase kolmekümne aastaga saavutanud ka majanduslikult positsiooni, mida keegi ignoreerida ei saa. Sealjuures on Hiina jõukeskusena jätnud seljataha oma põhjanaabrid Venemaa ja Jaapani. Viimane okupeeris aga veel 1945. aasta suvel Kirde-Hiina hiiglaslikku Mandžuuria piirkonda ja riigi rannikuprovintse, Venemaa eelkäija Nõukogude Liit esines aga kuni suure tüli puhkemiseni 1950. aastate lõpul kommunistliku Hiina mentori ning protežeena.
Ometi pole Hiina tõus maailma juhtriigiks sugugi juba sündinud fakt. Pigem vastupidi. Hiina poliitikutel ja diplomaatidel on õnnestunud rahvusvaheliselt luua riigile kuvand, mille kohta Austraalia sinoloog Ross Terrill ütleb, et Hiinal õnnestub sohiga pooleks poksida kaalukategoorias, millesse ta tegelikult ei kuulu. Välisele hiilgusele vaatamata on Hiina ees siiski hulgaliselt probleeme, mille lahendamine osutub praegusele kommunistlikule valitsusele kas ülimalt keeruliseks või suisa võimatuks.
Selles kontekstis tuleb alustada Hiina geograafiast ja ajaloost. Nagu ütleb USA analüütik George Friedman, kujutab Hiina sisuliselt endast saart, mille põhjaosas takistavad väliskontakte ja hõlpsaid kommunikatsioone Mongoolia kõrbed ja Siberi taigad, lõunaosas Himaalaja mäed ja Kagu-Aasia mägised džunglid, millest läänes on küll läbitavad, kuid siiski vaevarikast ületamist nõudvad tühermaad ja mäeahelikud. Vaid idaranniku mered pakuvad riigile suhteliselt hõlpsaid väliskontakte, kuid siingi tuleb arvestada pikkade distantside ja mereliikluseks vajalike suurte kulutustega laevade, sadamate ja muu kaasneva infrastruktuuri ehitamiseks.
Just siit kasvabki välja Hiina teatud ajalooline needus, mis seisneb selles, et rannikualad on oma arengus sisemaast alati ees olnud, sisemaad ressurssidest tühjaks imenud ning nii majanduslikult kui ka poliitiliselt rannikut ja sisemaad omavahel opositsioonis hoidnud.
Põllumehed 22. veebruaril 2012 Yunnani provintsis Xipingi maakonnas oma nisupõllul. Kolm aastat järjest valitsenud suur põud on häirinud sealse 6,3 miljoni inimese elu ja ähvardanud metsarohket provintsi püsiva tuleohuga. Foto: Scanpix
Eriti destruktiivseks muutus see vastasseis 19. sajandi teisel poolel, kui kahe oopiumisõja järel lääne suurriigid Hiina rannikualad sisuliselt oma juhtimisele allutasid. See tähendas kaubanduse ja kapitali, seejärel aga ka tööjõu üha suuremat koondumist Vaikse ookeani rannikule ning sealsetesse metropolidesse – Šanghaisse, Hongkongi, Kantonisse, Macausse, Qingtaosse jne.
Ühtlasi tähendas see kahe paralleelühiskonna teket: ühel pool traditsioonidele ja mahajäänud põllumajandusele tuginev, konfutsianistlikku elukorraldust järgiv sisemaa ning teisel pool moderniseeruv, välisturgudele orienteeruv ja poliitiliselt lääne ideoloogiaid absorbeeriv rannikuühiskonna.
Ühiskonna liigendumine, uute sotsiaalsete rühmade (töölisklass, moodsad pankurid, läänelikud haritlased) esilekerkimine ja provintside omavaheline rivaliteet nõrgestasid 20. sajandi esimesel kümnendil keskvõimu niivõrd, et kui 1911. aastal puhkes üliõpilaste väljaastumiste pinnalt keisrivõimuvastane revolutsioon, viis see mitte üksnes dünastia langemiseni, vaid kogu riigi killunemiseni.
Vundamendiks, millele tuginedes riigi ühtsust taastama hakati, polnud uutes tingimustes aga enam mitte Hiinat sajandeid koos hoidnud ja sealse tsivilisatsiooni identiteeti kujundanud konfutsianism, vaid midagi hoopis moodsamat – hiina natsionalism.
Võitluses, mis riigi taasühendamise nimel puhkes, esindasid kommunistid ja Ciang Kai-sheki rahvuslased muide sedasama traditsioonilist lõhet, mis Hiinat sajandeid kammitsenud on. Chiang oli täiesti üheselt ranniku ja välisorientatsiooni esindaja, Mao aga sisemaa ja mahajäänud talupoegkonna esindaja. Sisuliselt võitsidki Hiinas 1949. aastal lõppenud kodusõja mitte niivõrd kommunistid, kuivõrd väliskaubanduse ja moderniseerumise hüvedest ilma jäänud talupoegade massid, keda innustati natsionalistlike loosungitega ja peibutati maareformiga.
See ekskurss ajalukku ja geograafiasse tuleb konteksti asetada ka nüüdis-Hiina puhul. Taas on meil tegemist sügavalt lõhenenud riigiga, kus väliskaubandusele orienteeruvad rannikuprovintsid on sisemaa vaeslapse ossa jätnud ja selle elujõust tühjaks imenud. On vähetuntud, kuid väga oluline fakt, et 80 protsenti Hiina rahvastikust elab vaid 20 protsendil selle territooriumist. Ja loomulikult asub see 20 protsenti Vaikse ookeani rannikul. Ning nagu 20. sajandi algul, nii on ka nüüd Pekingi valitsus keerulises olukorras, säilitamaks oma võim ja autoriteet vastuoludest lõhenenud provintside üle.
See, et Pekingi valitsus on vormiliselt kommunistlik, ei oma kujunenud olukorras mingit tähtsust. Tegelikult peaks sõna „kommunistlik” asendama Hiina tingimustes pigem sõnaga „autoritaarne” ja see tähendab keskvalitsuse karmi käe paratamatuse tunnetamist.
Nii nagu Venemaal tähendaks lääneliku liberaalse demokraatia võit vältimatult omavahel kommunikatsioonide ja ühise identiteediga nõrgalt seotud piirkondade iseseisvumist ja unitaarriigi lagunemist, nii tähendab ka Hiinas kommunistlikust valitsemisvormist (loe: autokraatiast) loobumine riigi killunemist. Ja nii nagu Venemaal hoiab valitsus riiki koos natsionalistlike loosungite ja võõraviha külvamisega, käitub sama mudeli järgi ka Hiina valitsus.
Pekingil on viimase kolmekümne aasta jooksul olnud aga veel üks hoob, mis on keskvalitsusel aidanud kontrolli provintside üle säilitada. Selleks on raha. Kiire majanduskasv ja tsentraalne valitsemisviis on andnud võimaluse rannikul teenitud raha pumbata ka sisemaale. Ja kuigi see pole vastuolusid suutnud likvideerida, on see suutnud neid mõnevõrra leevendada.
Praegu seisab Hiina vastamisi aga olukorraga, kus majanduskriis läänes ähvardab tema peamiselt ekspordist teenitavaid tulusid järsult vähendada. Loomulikult tähendab see aastakümnete jooksul kuhjunud pingete hüppelist teravnemist ning võimalik et ka ülekasvamist füüsilisteks konfliktidest. Kui lisada siia Hiina ees seisvad demograafilised probleemid, mis omakorda vallandavad ulatuslikke sotsiaalseid ahelreaktsioone, siis näemegi, et Hiina väidetavad pretensioonid maailma liidri kohale pole lähematel aastakümnetel ka parima tahtmise juures teostatavad.
Ja veel. Ükski suurriik ei saa ennast maailma mastaabis domineeriva jõukeskusena kehtestada, kui tal pole selleks piisavat sõjalist jõudu. Hiina puhul on viimase paari aasta vältel räägitud militaarsest tiigrihüppest. Siingi pole Hiina suutnud aga siiski enamat kui teeselda, et ta kaalub rohkem kui tegelikult.
Kui võrrelda Hiina arsenale USA omadega, selgub, et tegelikult polegi midagi võrrelda. Ameerika kümne kasutusel oleva lennukiemalaeva vastu on Hiinal hetkel pakkuda vaid üks Venemaalt ostetud ja täielikult ümber ehitamata emalaev (endine „Varjag”). Tõsi, kavas on ehitada veel kaks kodumaist emalaeva, aga isegi kui need valmis saavad, ei jätku sellest võimusest ikkagi, et kujutada endast kõigil maailmameredel operatiivvalmidust omavat globaaljõudu. Pealegi on lennukikandjad vaid neid ümbritsevate abilaevade eskaadrite keskpunktid, mis tähendab vajadust kümnete muude moodsate ja kõrgtehnoloogiliste aluste järele.
Samasugune on Hiina lennuväe olukord. Kuigi Hiina omatoodangulise nähtamatu (ingl k stealth) hävitaja J-20 katsetused on praeguseks edukalt lõppenud, ei suuda Hiina USA allikate hinnangul lennukit seeriatootmisse anda enne 2018. aastat. Kui siinkohal aga meenutada, et USA töötas esimese stealth-tüüpi lennuki välja juba kolmkümmend aastat tagasi, on Hiina oma põhikonkurendist isegi eduka tööstusspionaaži korral taga mitu aastakümmet.
Ja last but not least: Hiina ei suuda militaarvallas USAga konkureerida ka rahalises mõttes. Kuigi Peking suurendas eelmisel aastal riigi kaitsekulusid pisut enam kui 20 protsendi võrra, jääb absoluutsumma 94 miljardit USA dollarit ometi Ameerika Ühendriikide 500-miljardilisest kaitse-eelarvest kordades maha. Sealjuures ei finantseerita nimetatud summast USA armee välismissioone.
Seega võime tõdeda, et kõigi oma muljetavaldavate saavutuste peale vaatamata on Hiina lähema aastakümne vältel vastamisi terve hulga keeruliste probleemidega, mis paratamatult pärsivad riigi edasist esiletõusu globaalses mastaabis.
Kagu-Hiinas asuva Guizhou provintsi Zhaiyinggu küla elanikud 5. veebruaril 2012 esitamas draakonitantsu. Hiina teatel on uusaastanädala tüüpiliselt elav jaemüük 16,2% suurem kui aasta varem samal ajal, kasvades 470 miljardi jüaanini (74 miljardit USA dollarit). Tarbijad ostsid toitu, veini ja riideid ning sajad tuhanded inimesed sõitsid läbi riigi, et veeta puhkus oma perekonnaga. Foto: Scanpix
Pole siis imestada, et Hiina on valmis osalema eurokriisi leevendamises ning on massiliselt ostnud USA valitsuse võlakirju. Hiina valitsusel polegi õigupoolest neile sammudele alternatiivi, kuna turgude, sealhulgas finantsturgude kokkuvarisemine tähendaks Hiina majandusele ei enamat ega vähemat kui katastroofi, mis tõenäoliselt pühib minema praeguse kommunistliku valitsuse ning paiskab maa detsentraliseerumise kaosesse.
Kuni kommunistlik keskvalitsus suudab rahavoogudega manipuleerides, natsionalistlikke meeleolusid õhutades ja inimesi helge tulevikuga meelitades rahvast stimuleerida, suhtub hiinlaste põhimass kommunistidesse aga kui järjekordsesse dünastiasse riigi ajaloos, tänu kellele on Hiinast taas saanud suurriik.
