Kuigi olen araabia maailmas esmakordselt, on Jordaania pealinna ellu sulandumine sujuv. Selles aitavad mind mu hea saksa kolleeg ja projektijuht Ralf, kes on siinkandis töötanud juba 2006. aastast. Teine oluline persoon on meie kohalik auto- ja reisijuht Firas. Firas on sünnilt palestiinlane, kuid elanud Ammanis varasest lapsepõlvest saadik. Vaatamata sellele, et ta on Jordaania kodanik, peab ta ennast siin ikka külaliseks. Firas on meister igal vähegi korraldamist nõudval alal ja tal on sobilik lahendus mis tahes probleemile, mis minusugusel võib tekkida.
Minu ülesanne on 50 projektipäeva jooksul levitada Jordaanias teadmist strateegilisest keskkonnamõju hindamisest ja aidata seda valdkonda edendada. Eelkõige on mul asja Keskkonnaministeeriumiga, mis on kasvavate keskkonnaprobleemide lahendamiseks loodud alles 2000. aastatel. Kuna tegemist on ühe õhema ja alamehitatuma riigistruktuuriga, on reaalsesse keskkonnakaitse korraldusse haaratud ka hulk teisi riigiameteid. Nõnda suhtlengi Riikliku Ressursiametiga, kelle valvata on muu hulgas ka põlevkiviväljade arendus ning sellega seotud õli- ja elektritootmine. Teadlikud jordaanlased teavad, et eestlane tuleb riigist, kust on pärit Eesti Energia – firma, kes lubab kivid nende kollases kõrbes kütuseks ja elektriks muuta. Veel suhtlen Arenduspiirkondade Komitee ja teiste riigistruktuuridega, et mõista ja arendada sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste lülitamist planeerimisprotsessi.
Kuninga alamad
Jordaania rahvaarv on üle 6,5 miljoni, sellest pealinnas Ammanis elab üle 2 miljoni elaniku. Ent pealinna arvatakse 2050. aastaks kasvavat samuti 6 miljonini. Kiire kasvu illustreerimiseks tuleb mainida, et alles 1950. aastal oli Jordaania rahvaarv vaid 1,5 miljonit. Rahvaarvu sellist suurenemist on põhjustanud peamiselt siia saabunud põgenikud. Esimesed põgenikelained koosnesid mitme Iisraeli-Palestiina konflikti järel palestiinlastest. Nende integreerimine Jordaania ühiskonda on olnud pikaajaline vaevaline protsess, mis on mingi lahenduse saanud alles viimastel kümnenditel. Poliitiliste manöövrite kõrval on oma osa palestiinlaste sulandumisel Jordaania ühiskonda mänginud ka praeguse kuninga naitumine palestiinlannaga 1983. aastal. Hinnanguliselt moodustavad palestiinlased lausa poole rahvastikust. Palestiinlaste roll on kasvanud ka riigi juhtimisel, mistõttu radikaalsemad hõimuliidrid on viimasel aastal teinud mürgiseid avaldusi liigse palestiina mõju kohta kuningriigi elukorralduses. Olulist hõõrumist selle teemal siiski ei ole. Hiljutine suurem sisseränne toimus Lahesõja ajal ja Iraagi sõja alul. Hulk jõukaid iraaklasi leidis sõjategevuse eest põgenedes pelgupaiga just nimelt Jordaanias. Ammanis on iraagi restoranid, kus iraagi pagulased regulaarselt kogunevad. Ammani elanikele meenutab Iraagi sõda kinnisvarahindade märkimisväärne tõus.
Jordaania pealinn Amman on maailma üks vanimaid püsivalt asustatud linnu. Kõrgkultuuri jälgi on arheoloogid leidnud 11. sajandist eKr. Pildil on aga Rooma-aegne amfiteater ajast, mil linn kandis Philadelphia nime. Foto: erakogu
Jordaania on konstitutsiooniline monarhia. Hašimiitide genealoogia kohaselt ulatub kuningapere sugu prohvet Muhamedini. Valitsev kuningas on 43. põlve Muhamedi järeltulija. Abdullah II asus troonile 1999. aastal pärast oma isa surma.
Käesoleval aastal 50. juubelit pidav kuningas Abdullah II on suure osa rahva seas palavalt austatud. Ning see ei ole sõnakõlks. Samuti on ta üks tunnustatumaid riigijuhte araabia maailmas. Täna etendab kuningas ja Jordaania riik elavalt vahendaja rolli Palestiina-Iisraeli läbirääkimistel. Kuningapere pilte, klassikaliselt kolmainsuses – kuningad Hussein ja Abdullah II ning troonipärija prints Hussein – kohtab igal pool ja kõikvõimalikes kohtades. Kuningast rääkides on kõigil miskit tunnustavat märkida.
Nagu ikka on monarhid oma rahva parimad pojad eri eluvaldkondades. Eestlastele kui rallirahvale teadmiseks, et kuningas Abdullah on Jordaania rallitšempion. Iga-aastane Jordaania ralli, mis 2011. aastal oli ka autoralli MM etapp, toimub kuninga range pilgu all. Langevarjuhüpped keelati tal aga kuningaks saades ära...
Jordaanlased on rahumeelne ja suhteliselt tasakaalukas rahvas. Agressiivne kauplemine, mis mõnele idamaale omane, siin praktiliselt puudub. Turul ja poes saate kaupa valida rahus, kui te just ise juhendamist ei soovi. Samas ei ole ka kauba hinnast mahatingimine eriti võimalik. Kauba pakkumine on pigem mõnus aasimine, kui kleepuv pähemäärimine. Nii mõnigi suveniiripoeke kannab humoorikat nime „Why Not Shop” ning turistilt viisakas-resoluutse „No, thank you” saanud kaelakeekaubitseja hõikab naljatades vastu „Say yes!”
Jordaania vääring dinaar on pea võrdne euroga. Ent eurokriis on euro kurssi dinaari suhtes samuti kõigutanud. Kui minu esimestel reisidel aasta tagasi sai euro eest veel ligi 1,1 dinaari, siis käesoleva aasta alguses saab juba dinaari eest 1,1 eurot. Hinnatase on võrreldav Eestiga.
Igav liiv ja tühi väli ja ... kilekotid
Loodus ei ole Jordaaniat eriti maapealsete ja -aluste ressurssidega õnnistanud. Taimekasvatus on võimalik ainult riigi põhjaosas, Jordani jõe orus, ning Punase mere ääres lõunas.
Kuigi võiks arvata, et kus iganes Araabia poolsaarel puur maasse lüüa, purskab nafta välja, siis Jordaanias see nii ei ole. Nii nafta, gaas kui ka teised energiakandjad veetakse sisse. Eelkõige aitavad sugulashõimud või piirkonna teised riigid. Nii on näiteks kütus ja kütmine siin suhteliselt kallis. Kiirelt kasvava energianõudluse rahuldamiseks on ellu kutsutud põlevkiviprojekt, mille tarbeks on osa varusid mitme võimaliku kivienergiatootja vahel jaotatud. Enefit ehk Eesti Energia on põlevkivi tegelikuks kasutuselevõtmiseks kõige kaugemale edenenud. Suhteliselt aktiivne on praegu Jordaanias tuumaenergia toetajate leer, mistõttu on ärevil tuumavastased. Tähelepanu all on ka alternatiivenergia, sest selles vallas paistab rohkesti arenguruumi. Näiteks on hinnanguliselt vaid 16% majadel Ammanis päikeseenergial põhinev soojaveetootmine. Seevastu naabritel Iisraelis, kus sellise süsteemi omamine on kohustuslik, tõuseb päikeseenergia kasutajate protsent juba üle 90.
Väga suur osa Jordaaniast on kaetud viljatu kõrbega. Suvel võib riigi katta nii Araabia poolsaare kõrbealadelt kui ka Sahara liivatormides üleskeerutatud tolm, mille toovad kohale tugevad ühesuunalised tuuled. Aknad ja uksed on mõistlik siis kinni pidada, muidu katab helekollane ollus mõne tunniga mööbli ja kogu sisustuse.
Suure osa aastast visalt vegetatsiooniga võitleva (loe: muru niitva, võsa langetava) põhjamaalase jaoks tundub Jordaania kõrb nagu Marsi maastik. Kui poleks üht asja: kilekotid. Ilmselt on suur tõenäosus, et geoloogid kauges tulevikus hakkavad meie aega nimetama kilekotiajastuks. Korraldatud jäätmekäitlus on Jordaanias alles lapsekingades ja nõrgalt koordineeritud. Esimene jäätmeseadus on alles teel parlamenti. Tegelik jäätmete käitlemine põhineb jäätmekogujatel ja -käitlejatel, kes kopeerivad mõningaid maailmas levinud mudeleid vaid nõrga riigi- või omavalitsusepoolse koordinatsiooniga. Kilekott aga on laialt kasutusel. Poes pakitakse mõnuga pea iga ühik omaette kilekotti. Ja suur hulk pakendeist lõpetab oma elu kõrbes. Iga kõrbes kasvav okkaline põõsas on püünis ühele, aga pigem hulgale kottidele. Liialdamata võib öelda, et umbes 365 km pikkusel kõrbemaanteel Punase mere äärest pealinna polnud mitte ühtki kilekotivaba meetrit.
Ka mageveevarude poolest on Jordaania üks maailma vaesemaid riike. Aastane sademete hulk on 111 millimeetrit. See on ligi viis kuni kaheksa korda vähem kui Eestis. Kliimamuutuste tagajärjel prognoositakse sademete hulga edasist vähenemist.
Ammani on ajaloo jooksul varustanud suures osas põhjavesi või vadidest kogutud vesi. Vadid on nüüd enamasti täis ehitatud ja suure kasutuse põhjusena langeb põhjavee tase ligi meeter aastas. Kasvava vajaduse tarbeks on läbi Jordaania rajatud ülipikk, ligi 325 kilomeetri pikkune ja umbes kahemeetrise läbimõõduga veejuhe, mis toob vee riigi kaguosast pealinna. Veejuhe valmis just 2011. aastal, kuid suudab rahuldada ainult veerandi vajadusest. Kavades räägitakse magestatud vee pumpamisest Punase mere äärest. Samas vee nappust Ammani elanike käitumises märgata küll pole. Autode pesu ja poleerimine on lausa nagu rahvussport. Niisamuti pestakse ja niisutatakse hommikuti hoolikalt majade etikuid.
Veevarude vähenemise kurvaks näitlikuks õppevahendiks on Surnumeri. Selle tase alaneb ligi meetri aastas. Prognooside kohaselt on see väljavooluta järv 50 aasta pärast tilgatumaks kuivanud... Veetaseme alanemist näeb turist oma silmaga hotellide rannarajatiste pealt, mis on nüüd mitmeid meetreid merest kõrgemal.
Surnumere kokkukuivamise peamine põhjus on järve toitva Jordani jõevee laialdane kasutamine. Kui 1930. aastatel voolas Jordanist Surnumerre 1,3 miljardit m3 vett aastas, siis praegu vähem kui 400 miljonit m3. Ainult 2% kogu Jordani jõe veest jõuab Surnumerre. Merepinnalt aurab 1050 miljonit m3 vett aastas, mistõttu veetase langeb igal aastal 1 meetri võrra ja prognooside kohaselt kuivab järv 50 aasta pärast sootuks. Seniks aga pakub kümblus ülisoolases vees lapselikku rõõmu turistidele lähedalt ja kaugelt. Foto: erakogu
Turism
Suvi on Jordaanias turistide saabumise aeg. Laheriikidest tullakse kuuma eest varju otsima. Siis liigub Ammani tänavatel tavapärasest rohkem eriti suuri maastureid. Poodides ja söögikohtades patseerivad saudi perekonnad – ees valges hõlstis perekonnapea, siis kari käratsevaid lapsi ja sabas üleni mustas pereema. Aastakümneid oli Jordaania nende suverändel peatuspunkt teel läbi Süüria Liibanoni. Süüria problemaatiline olukord vähendas seda transiiditurismi 2011. aastal märgatavalt, kuid selle eest veedetakse nüüd pikemalt aega Jordaanias.
Huvitav turismiliik on ka meditsiiniturism. Juba Gaddaffi ajal oli Jordaanial leping liibüalastele tervishoiuteenuse osutamiseks ja uue valitsuse ajal on seda pikendatud. 2012. aasta jaanuaris-veebruaris on Amman hotellid tulvil liibüalasi, keda ennast või kelle lähisugulast Ammani haiglas turgutatakse.
Euroopa turistide jaoks on Jordaaniast kindlasti hõlpsamaid ja arenenuma „taristuga” sihtkohti, ent seda rohkem on riigi külastajal võimalik kogeda turismitööstuse poolt veel lamestamata pilti. Isegi mööda „kohustuslikke” vaatamisväärsusi käies on tunne, et Euroopa pole Jordaaniat veel päriselt avastanud. Niisiis mõned soovitused:
Surnumeri ja Madaba
Kellel vähegi Jordaaniasse asja, peaks ette võtma teekonna Surnumere äärde. Sinna on Ammanist kõigest 40 kilomeetrit, ent mägise maastiku tõttu võtab sõit aega ligi tunni. Kümblus Surnumeres on elamus kogu eluks. Eemalt paistab vesi nagu vesi ikka, kuid katsudes on see nagu õline emulsioon. Tiheda soolase vedeliku peal saab hõljuda nagu kork, mis kõigile lõbusat elevust tekitab. Ujumine on täiesti võimatu, veelgi enam, rinnuni vette minna üritaja peab leppima sellega, et jalad lihtsalt tõusevad ise merepõhjast lahti. Ülisoolase vee suhu-silma sattumine teeb selgeks, mis tunne oli Vanapaganal, kui Kaval-Ants talle keeva tina silma valas...
Surnumere-turismi on Jordaania riigil plaan edasi arendada. Surnumere arenduspiirkonna arenduskava võitis 2011. aasta rahvusvahelise arhitektuuriauhinna planeeringualade kategoorias. Ent miks seda turismi arendada, kui meri kaob? Aurumisest põhjustatud veekao kompenseerimiseks näevad kavad ette juhtida Surnumerre lisavett kas Punasest merest või läbi Iisraeli Vahemerest. Seni pole siiski ideest kaugemale jõutud, sest veejuhtme plaani elluviimisega seonduvad läbiuurimata keskkonnamõjud.
Teel Ammanist Surnumere äärde võib põigata Madabasse ja käia ära Nebo mäel. Madaba on riigi suurim kristlaste keskus ja selle vaatamisväärsuseks kreeka-rooma kirik 19. sajandist, mis on rajatud oluliselt vanema kiriku asemele. Nebo ise on aga see koht, kus Jehoova näitas Moosesele tõotatud maad. Tänapäeval sealsamas seistes ja üle mere Jeruusalemma, Jeeriko ja teiste piiblilinnade poole vaadates võime vaid ette kujutada, kuidas Surnumere nõgu kuni Jeruusalemmani oli kaetud haljendavate nõlvadega.
Petra
Üks Jordaania olulisemaid vaatamisväärsusi, mida 2011. aastal külastas umbes miljon turisti, on aastatuhandete eest Petra liivakivikaljudesse uuristatud linn. See on tunnistatud üheks seitsmest nn moodsast maailmaimest. Kui pikka aega võtsid Petrast kasumi välja välismaised tuurikorraldajad, siis nüüd on Jordaania riik otsustanud ka oma osa tuludes suurendada, tõstes sissepääsutasu kümnekordseks. Meie külastuse ajal oli see 50 dinaari inimese kohta. Petra hiilgeaeg jääb nabatealaste ja Rooma riigi aegadesse, aga tegelikult on see veel praegugi mõne beduiinihõimu elukohaks. Kaljulinna ja selleni viiva kanjoni külastamiseks võiks plaanida terve päeva.
Kellel vähegi Jordaaniasse asja, peaks ette võtma teekonna Surnumere äärde. Sinna on Ammanist kõigest 40 kilomeetrit, ent mägise maastiku tõttu võtab sõit aega ligi tunni. Kümblus Surnumeres on elamus kogu eluks. Eemalt paistab vesi nagu vesi ikka, kuid katsudes on see nagu õline emulsioon. Tiheda soolase vedeliku peal saab hõljuda nagu kork, mis kõigile lõbusat elevust tekitab. Ujumine on täiesti võimatu, veelgi enam, rinnuni vette minna üritaja peab leppima sellega, et jalad lihtsalt tõusevad ise merepõhjast lahti. Ülisoolase vee suhu-silma sattumine teeb selgeks, mis tunne oli Vanapaganal, kui Kaval-Ants talle keeva tina silma valas...
Surnumere-turismi on Jordaania riigil plaan edasi arendada. Surnumere arenduspiirkonna arenduskava võitis 2011. aasta rahvusvahelise arhitektuuriauhinna planeeringualade kategoorias. Ent miks seda turismi arendada, kui meri kaob? Aurumisest põhjustatud veekao kompenseerimiseks näevad kavad ette juhtida Surnumerre lisavett kas Punasest merest või läbi Iisraeli Vahemerest. Seni pole siiski ideest kaugemale jõutud, sest veejuhtme plaani elluviimisega seonduvad läbiuurimata keskkonnamõjud.
Teel Ammanist Surnumere äärde võib põigata Madabasse ja käia ära Nebo mäel. Madaba on riigi suurim kristlaste keskus ja selle vaatamisväärsuseks kreeka-rooma kirik 19. sajandist, mis on rajatud oluliselt vanema kiriku asemele. Nebo ise on aga see koht, kus Jehoova näitas Moosesele tõotatud maad. Tänapäeval sealsamas seistes ja üle mere Jeruusalemma, Jeeriko ja teiste piiblilinnade poole vaadates võime vaid ette kujutada, kuidas Surnumere nõgu kuni Jeruusalemmani oli kaetud haljendavate nõlvadega.
Petra
Üks Jordaania olulisemaid vaatamisväärsusi, mida 2011. aastal külastas umbes miljon turisti, on aastatuhandete eest Petra liivakivikaljudesse uuristatud linn. See on tunnistatud üheks seitsmest nn moodsast maailmaimest. Kui pikka aega võtsid Petrast kasumi välja välismaised tuurikorraldajad, siis nüüd on Jordaania riik otsustanud ka oma osa tuludes suurendada, tõstes sissepääsutasu kümnekordseks. Meie külastuse ajal oli see 50 dinaari inimese kohta. Petra hiilgeaeg jääb nabatealaste ja Rooma riigi aegadesse, aga tegelikult on see veel praegugi mõne beduiinihõimu elukohaks. Kaljulinna ja selleni viiva kanjoni külastamiseks võiks plaanida terve päeva.
Kuulsaim vaade iidsest kaljulinnast Petrast ‒ Al Khazneh ehk varakamber. Foto: erakogu
Wadi Rum
Loodushuvilistele on Jordaanial pakkuda Aqabast umbes 60 km põhja pool asuv Wadi Rum. Kuumade punaste liivaluidete ja majesteetlike vormidega graniitkaljudega „Kuu org” on Jordaania suurim vadi. Wadi Rum on olnud beduiinide elupaik juba eelajaloolistest aegadest, ent Läänele sai ta laiemalt tuntuks tänu Araabia Lawrence’ile. Täpsemalt tänu 1962. aastal seal vändatud Britisuurfilmile, mille peaosades mängisid Peter O´Toole, Alec Guinness, Antony Quinn, Omar Sharif jt. Wadi Rumis näidatakse turistidele üht kokkukukkunud kivilasu, mis väidetavalt oli olnud 1917.–1918. aastal T. E. Lawrence’i eluase, kui seal paiknes tema laager Araabia ülestõusu ajal. Asjaolu, et 2000. aastal filmiti Hollywoodi ulmeka „Red Planet” Marsi-maastikud just nimelt Wadi Rumis, kõneleb iseenese eest.
Araabia suvi?
Araabia kevad rahvaülestõusude näol jäi Jordaanias olemata ja kohapealt vaadates ei ole selle üle põhjust imestada. Rahulolematuid on kõikjal ja alati, sõltumata riigikorrast ja valitsemisviisist. Jordaania kuningad on suutnud säilitada eri ühiskonnarühmade vahel tasakaalu. Immigratsiooni tugeva surve all ei ole kunagi ühtegi rahvust, ühiskonnakihti või usku lastud liialt domineerima, mis oleks ülejäänutes rahulolematust tekitanud. Loodusvarade nappus on sundinud riiki arvestama peamise rikkuse – inimestega. Möödunud aasta novembris Londoni Times’ile antud intervjuus rõhutas kuningas Abdullah II, et araabia kevad on kahtlemata Lähis-Ida ajaloo olulisemaid pöördepunkte. „Kui teised riigid liiguvad praegu araabia kevadest araabia suvesse, siis minu meelest meie juba elame seal... Meie põhitähelepanu on praegu 2012. valimiste ettevalmistamisel.” Ja kunagi varem on Abdullah II öelnud, et Jordaania tahab olla ülejäänud araabia maailmale eeskujuks, „sest väga paljud arvavad, et Lähis-Ida ainus võimalik demokraatia on Muslimi Vennaskond”. Tõepoolest, saab ka teisiti.
Loodushuvilistele on Jordaanial pakkuda Aqabast umbes 60 km põhja pool asuv Wadi Rum. Kuumade punaste liivaluidete ja majesteetlike vormidega graniitkaljudega „Kuu org” on Jordaania suurim vadi. Wadi Rum on olnud beduiinide elupaik juba eelajaloolistest aegadest, ent Läänele sai ta laiemalt tuntuks tänu Araabia Lawrence’ile. Täpsemalt tänu 1962. aastal seal vändatud Britisuurfilmile, mille peaosades mängisid Peter O´Toole, Alec Guinness, Antony Quinn, Omar Sharif jt. Wadi Rumis näidatakse turistidele üht kokkukukkunud kivilasu, mis väidetavalt oli olnud 1917.–1918. aastal T. E. Lawrence’i eluase, kui seal paiknes tema laager Araabia ülestõusu ajal. Asjaolu, et 2000. aastal filmiti Hollywoodi ulmeka „Red Planet” Marsi-maastikud just nimelt Wadi Rumis, kõneleb iseenese eest.
Araabia suvi?
Araabia kevad rahvaülestõusude näol jäi Jordaanias olemata ja kohapealt vaadates ei ole selle üle põhjust imestada. Rahulolematuid on kõikjal ja alati, sõltumata riigikorrast ja valitsemisviisist. Jordaania kuningad on suutnud säilitada eri ühiskonnarühmade vahel tasakaalu. Immigratsiooni tugeva surve all ei ole kunagi ühtegi rahvust, ühiskonnakihti või usku lastud liialt domineerima, mis oleks ülejäänutes rahulolematust tekitanud. Loodusvarade nappus on sundinud riiki arvestama peamise rikkuse – inimestega. Möödunud aasta novembris Londoni Times’ile antud intervjuus rõhutas kuningas Abdullah II, et araabia kevad on kahtlemata Lähis-Ida ajaloo olulisemaid pöördepunkte. „Kui teised riigid liiguvad praegu araabia kevadest araabia suvesse, siis minu meelest meie juba elame seal... Meie põhitähelepanu on praegu 2012. valimiste ettevalmistamisel.” Ja kunagi varem on Abdullah II öelnud, et Jordaania tahab olla ülejäänud araabia maailmale eeskujuks, „sest väga paljud arvavad, et Lähis-Ida ainus võimalik demokraatia on Muslimi Vennaskond”. Tõepoolest, saab ka teisiti.
