/---/
2.1. Uusparempoolsus ja neokonservatism
1970. aastatel tekkis esmalt anglosaksi maades uus huvi konservatismi kui poliitilise ideoloogia vastu.[2] Poliitikas väljendus see neokonservatism uusparempoolsusena. Termini „uusparempoolsus” võttis kasutusele poliitikapublitsist ja president Richard Nixoni abi ning „The Emerging Republican Majority” (1969) autor Kevin Phillips. Nimetuse eesmärk oli eristada uut juhtimist idaranniku nn vanaparempoolsest juhtimisest, mis Vabariiklikus Parteis varem domineeris. Ehkki neokonservatism ja uusparempoolsus ei lange täielikult kokku, peetakse neid sageli sama „paremale liikumise” näideteks. Samamoodi ei ole neokonservatism täiesti sama mis konservatism ning uusparempoolsus sisaldab mitte üksnes konservatiivseid, vaid ka libertaarseid elemente.
1970. aastate neokonservatismi iseloomulikud jooned on vastuseis kommunismile, püüdlus minimaalse valitsemise poole, usk vabasse turgu kui vabaduse ja progressi võtmesse, pühendumine traditsioonilisele kõlbelisele korrale ja vastuseis eetilisele libertarismile. Kõlbluse valdkonnas mängib tähtsat rolli valitsus. Neokonservatism on eelkõige vastu ametivõimude sotsiaalpoliitilistele algatustele, väites, et ühiskonnas peaks suurem roll olema eraettevõtlusel. Minimaalne, kuid siiski tugev riik peaks tegelema üksnes riigisisese ja rahvusvahelise avaliku korraga. Väga üldiselt võttes on uusparempoolsus selle neokonservatismi poliitiline väljendus, ehkki uusparempoolsus on populistlikum ja antiintellektualistlikum ning radikaliseerib inimest ja ühiskonda käsitleva konservatiivse maailmavaate religioossest (st kristlikust) vaatenurgast. Majanduspoliitika poolest langeb uusparempoolsus kokku neoliberalismiga, mille tippaeg oli 1980. aastatel.[3]
Ameerika Ühendriikides kerkis neokonservatism esile vastusena pettumusele 1960. aastate lõpust valitsenud arengusuundades. Kodumaal kritiseeriti Keynesi uut kurssi ja „suurt ühiskonda” – mida muu hulgas iseloomustas vähemuste positiivne diskrimineerimine – ning suurenes protest nn kõlbelise desarmeerimise suundumuse vastu, mille kiiluvees järgnesid mittekeelav ühiskond koos naiste vabastamise ning keskkonna- ja rahuliikumisega. Välispoliitika valdkonnas jättis sügava jälje Vietnami sõja läbikukkumine; võidelda tuli täieulatusliku majanduskriisiga; külma sõja pingelõdvendus oli lõppemas ja võidurelvastumine näis kiirenevat. Mitmesugused konservatiivsed haritlased ja poliitikud püüdsid ebatervet olukorda kõigest väest lahendada. Alates 1970. aastate lõpust oli nende rahulolematuse poliitiliseks tulemuseks uusparempoolsuse teke. Lääne-Euroopas ja eriti Ühendkuningriigis toimus sarnane areng. 1968. aasta maid kritiseeriti nt tema libertaarse olemuse pärast. Erakonnapoliitika valdkonnas võib kindlasti tõmmata väga selgeid paralleele. Pärast Leiboristliku Partei „vasakpoolseid eksperimente” Ühendkuningriigis ja Jimmy Carteri „ebaõnnestunud” presidendiametiaega USAs tulid neis kahes riigis peaaegu samaaegselt võimule vastavalt konservatiiv Margaret Thatcher ja vabariiklane Ronald Reagan.
See ideoloogiline taassünd langes kokku neokonservatismi ja uusparempoolsuse vastuseisuga ideoloogiale kui sellisele. Ideoloogiat peeti lõppude lõpuks vasakpoolsuse ilminguks. Inglise filosoofi Michael Oakeshotti (1901–1990) ideoloogiavastane arutlus leidis neokonservatiivide seas hea vastuvõtu.[4] Üldisemalt peetakse Oakeshotti alates „Rationalism in Politics and Other Essays”[5] avaldamisest üheks tähtsamaks 20. sajandi konservatismi esindajaks. Oma suurteoses paljastab Oakeshott ratsionalistliku poliitika puudused ja kritiseerib ühiskonna reformimise ideoloogilisi kavasid, mis põhinevad oletatavasti „teaduslikel” või ratsionalistlikel põhimõtetel.[6] Sellised abstraktsed kujutlused eiravad inimkogemuse rikkalikkust ja mitmekesisust. (Neo)konservatistlikust vaatepunktist on ideoloogia hukutav, kuid paradoksaalsel kombel on Oakeshott laialt tuntud 1970. aastate lõpu anglosaksi neokonservatismi ideoloogina.
Uue aastatuhande alguses on avaliku tähelepanu keskpunktis neokonservatism – liikumine, mille juured on ilmselgelt 1960. aastate lõpu Ameerika Ühendriikides. Lisaks iseloomulikule laissez faire’i lähenemisviisile majanduses ja nn õhukesele valitsusele on aga nüüd põhiküsimuste hulgas ka julgeolek ja välispoliitika. Neis valdkondades ei domineeri enam reaalpoliitika ja pragmatism, vaid pigem neokonservatiivsed ideed ja põhimõtted (idealism, kui soovite), mis on muutunud eriti ilmseks alates 2001. aasta 11. septembri sündmustest. Näiteks Iraagi sõda õigustati peamiselt ideoloogilisest seisukohast. Kui mitte muud, siis on see suunamuutus kindlasti sundinud kriitikuid arutlema, millised põhimõtted peaksid olema julgeoleku ja välispoliitika aluseks.[7]
Saksamaa konservatiivse erakonna Kristlik-Demokraatliku Liidu endine liidukantsler Helmuth Kohl (vasakul) praeguse kantsleri Angela Merkeliga Saksamaa ühendamise 20. aastapäevale pühendatud üritusel. Foto: Scanpix
2.2 „Ideoloogia lõpp”
Üsna samamoodi, nagu neokonservatism ei ole päris uus, on 1990. aastate alguse „endism” teataval määral tagasipöördumine 1950. aastate juurde, mil väljend „ideoloogia lõpp” esmalt kasutusele võeti. „Ideoloogia lõpp” on Harvardis tegutseva sotsioloogia ja politoloogi Daniel Belli (s 1919)[8] 1960. aastal avaldatud raamatu pealkiri. Ehkki Belli raamat käsitleb konkreetselt 1950. aastate Ameerika Ühendriike, tõlgendati tema teesi ülemaailmselt. Belli arvates iseloomustab Teise maailmasõja järgset poliitikat üldine konsensus peamiste erakondade vahel ja ideoloogiliste erimeelsuste või arutelu puudumine. 20. sajandi suured „õnnetused” on viinud poliitiliste ideoloogiate ammendumiseni.[9] Belli arvates viitavad sellele nii kapitalismi humaniseerumine, süsteemivastase opositsiooni puudumine kui ka heaoluriigi võidukäik. Teatavas mõttes väljendab ta seda, mida tunnevad suured Ameerika ühiskonna kihid, sealhulgas haritlased. Siiski on Belli teesi üsna palju kritiseeritud, eriti vasakpoolsest vaatenurgast. Teda on süüdistatud status quoseaduspärastamises, külma sõja propaganda levitamises ja Lääne kapitalismi puuduste eiramises, eelkõige seoses kolmanda maailmaga. Belli peetakse üldiselt parempoolseks, neokonservatiiviks. Kuigi ta seda eitab, usub ta, et ideoloogia on iseloomulik vasakpoolsusele ja (seetõttu) tuleb sellele vastu seista.[10] Ajalugu, sealhulgas „endismi” taassünd, on näidanud, et Bell eksis. Vastupidisteks näideteks on üliõpilaste protestid 1960. aastatel ning uute ideoloogiate – feminismi, kolmanda maailma natsionalismi ja keskkondluse teke. Belli Ameerika ühiskonna terav analüüs postuleerib siiski nn postindustriaalse ühiskonna teket, mille ideoloogiks teda üksmeelselt peetakse.
Alates 1980. aastate lõpust ja eriti 1990. aastatel hakati uuesti arutlema „ideoloogia lõpu” üle: postmodernismi nimel väideti, et kõikide suurte, eriti poliitiliste ideoloogiate areng on lõpule jõudnud. Selles arutelus oli mõjukas Ameerika filosoofi ja politoloogi Francis Fukuyama (s 1952) teos „The End of History and the Last Man” (1992).[11] Tegelikult oli tema raamat rahvalikum variant artiklist „The End of History?”, mille Fukuyama avaldas 1989. aastal ajakirjas The National Interest.[12]Oma essees käsitleb Fukuyama poliitilist ideoloogiat väga utilitaristlikult, pragmaatiliselt ja mõnevõrra tautoloogiliselt: tema väitel hävisid fašism ja kommunism seetõttu, et nad „ei toiminud”, majanduslik ja poliitiline liberalism on aga püsinud oma edukuse tõttu. Fukuyama leiab, et 1980. aastate lõpu poliitilised pöörded illustreerivad tema teesi. Kolm aastat hiljem, pärast Berliini müüri kokkuvarisemist ja Nõukogude Liidu lagunemist veendus Fukuyama oma õigsuses veelgi. Seetõttu eemaldas ta algses pealkirjas olnud küsimärgi. Fukuyama tõlgendab külma sõja lõppu „maailma üldajaloo” valguses, mille „lõppu” ei peeta hinguseleminekuks, vaid pigem lõpuleviimiseks. Fukuyama lineaarses, hegellikus analüüsis viiakse ajalugu lõpule liberaalse demokraatia ja vabaturu kujul. Sellel „ajaloojärgsel” ajastul on kõik põhilised vastuseisud lahendatud. Jäävad vaid küsimused, mis on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud ning seetõttu lahendatavad. Fukuyama jätkas oma teeside kaitsmist kuni 11. septembri 2001. aasta terroriaktideni.[13]
Ajakirjanikud Berliinis Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) reklaami ees 2009. a toimunud viimaste valimiste ajal, mis andsid Angela Merkeli poolt juhitavatele konservatiividele teise ametiaja. Foto: Scanpix
Raamatu edule vaatamata kritiseeriti „Ajaloo lõppu” üsna palju. Nagu 1950. aastate lõpus, rünnati seda eelkõige Lääne ja Ameerika (liigse) pooldamise pärast. Vasakpoolse kriitika kohaselt tekitab liberaalse majanduse ja liberaalse demokraatia kombinatsioon majanduslikku ebavõrdsust ning põlistab seetõttu teatavad kultuurilised ja ühiskondlikud erinevused, samuti sellega seonduva vabaduse puudumise ja/või ebavõrdsuse. Parempoolne kriitika on suunatud tunnustamise mõistele, millel on Fukuyama raamatus keskne koht. Erinevalt Bellist ei eksponeeri Fukuyama ideoloogiat. Ta ei maini selgesõnaliselt „ideoloogia lõppu”, ehkki „ajaloo lõpul” on paratamatult samasugune tähendusvarjund.[14] Raamatus ei mõtiskleta otseselt tänapäeva ideoloogia seisundi üle, kuid siiski on teost iseloomustatud kui „ideoloogilist”. Lõppude lõpuks puudub lääne triumfialismis nüüdseks kadunud kommunismi üle omaenda demokraatliku ja majandusliku liberalismi kriitiline analüüs.[15] Kriitikute arvates võib „ideoloogia lõppu” seetõttu pidada ideoloogiaks. See järeldus on tihedalt seotud teise kriitikapunktiga: nagu 1950. aastatel, ei ole ajaloo „lõpu” ennustus täide läinud. „Endismi” arutlus ise kaasneb aja ja kohaga, kus see tekib, ning väljendab neid.[16] Suurte narratiivide lõpp ei ole kõigi lugude lõpp, vaid üksnes teatava ideoloogia või ajaloo domineerimise lõpp. Ajaloo – mis on näinud demokraatliku ja majandusliku liberalismi allutamist kiirele muutuste jadale ja ebatavaliselt ägedatele rünnetele, sealhulgas globaliseerumisvastase liikumise poolt – tegelik kulg on osutunud Fukuyama teooria usutavusele surmavaks. „Ajaloo lõpp” sobis täiuslikult kokku 1990. aastate alguse ajavaimuga, nii et seda ümbritsenud haip oli ühtviisi nii intensiivne kui ka lühiajaline.
Artikkel on väljavõte raamatust, CES 2008
VIITED[1] Vt järeldust ja nt Hanns Seideli arvamust väljaandes Weltanschauung und Politik, millele on viidatud väljaandes H. Möller, „Hanns Seidels christliches Menschenbild”, H. Zehetmair (Hrsg.), Politik aus christlicher Verantwortung, 2007, lk 91: „Wir leben in einer direktionslosen Zeit, Es würde zur weiteren Auflösung wohltätiger Bindungen beitragen, wenn die Parteien das einigende Band weltanschaulicher Prinzipien zerreißen und die Menschen auch in dem so umfassenden Wirkungsbereich der praktischen Politik noch mehr einem platte Materialismus preisgeben würden. Eine weltanschauliche Richtschnur ist im Interesse der Parteien selbst wie auch im Interesse der Allgemeinheit wertvoller als die rein technische, von weltanschaulichen Vorstellungen losgelöste Beherrschung der Macht, die sehr wohl ’Staatskunst’ sein kann, die aber ihre Ratschläge in Staatsangelegenheiten allen gibt (...).” (Eesti keeles: „Me elame ilma kindlate suundumusteta ajal. Kui parteid rebivad puruks neid ühendava maailmavaateliste põhimõtete sideme ja jätavad inimesed ka praktilise poliitika niivõrd ulatuslikus valdkonnas veelgi enam labase materialismi küüsi, tooks see kaasa heategevuslike kohustuste kadumise. Maailmavaateline juhtnöör on nii parteide kui ka üldsuse huvides väärtuslikum kui puhttehniline, ilmavaatelistest kujutlustest vabastatud võimu valdamine, mis võib küll väga hästi olla nn „riigikunst”, ent annab riigiasjus nõu kõigile.”)[2] Tõsiasi, et kümnendi lõpus toimus tõepoolest (äkiline) taaselustumine, ilmneb 1970. aastate keskpaiga pessimistlikest prognoosidest konservatismi tuleviku kohta. Vt nt N. O’Sullivan, Conservatism, 1976, lk 119–153.[3] Ch. Funderburk ja R. G. Thobaben, Political Ideologies. Left, Center, Right, 1994, lk 144 jj.[4] A. Heywood, Key Concepts in Politics, 2000, lk 23.[5] M. Oakeshott, Rationalism in Politics and Other Essays, 1977, 333 lk.[6] Ibid., lk 58: „Poliitika ei ole igavesti võitmatu ühiskonna loomise teadus, vaid oskus teada, kuhu juba olemasoleva traditsioonilist laadi ühiskonna uurimisel järgmisena suunduda.”[7] P. Schumaker, From Ideologies to Public Philosophies. An Introduction to Political Theory, 2008, lk 88.[8] D. Bell, The End of Ideology. On the Exhaustion of Political Ideas in the Fifties. 1988, 501 lk.[9] Ibid., lk 16: „Viimasel kümnendil oleme olnud tunnistajaks 19. sajandi ideoloogiate, eriti marksismi ammendumisele selliste intellektuaalsete süsteemidena, mis võiksid oma maailmavaatelt tõele pretendeerida.”[10] Ibid., lk 405: „Intellektuaalselt arutledes sulgeb ideoloogia lõpp raamatu, mis räägib lihtsate vasakpoolsete ühiskondlike muutuste valemite ajastust.”[11] F. Fukuyama, The End of History and the Last Man, 1992, 418 lk. Eesti keeles „Ajaloo lõpp ja viimane inimene”, Tallinn: Tänapäev, 2002.[12] F. Fukuyama, „The End of History?”, The National Interest, 16(5), 1989, lk 3–18. Eesti keeles „Ajaloo lõpp?”, Looming 1990, nr 3, lk 375.[13] F. Fukuyama, „Has History Started Again?”, Policy, 2(18), lk 3.[14] S. Sim, Derrida and the End of History, 1999, lk 13: „(...) kui lõpeb ideoloogia, lõpeb ka ajalugu (...).”[15] A. Vincent, Modern Political Ideologies, 1991, lk 13: „„Ideoloogia lõpp” oli teatavale pragmaatilise liberalismi vormile pühendatud ideoloogiline seisukoht. „Ideoloogia lõpu” vaatenurka iseloomustab liberalismi kui ideoloogia analüüsimise ilmselge ebaõnnestumine.”[16] Vt näiteks Derrida nüüdseks kuulsat teravmeelset väidet: J. Derrida, Spectres de Marx. L’état de la dette, le travail du deuli et la Nouvelle Internationale, 1993, lk 38: „Comment peut-on être en retard sur la fin de l’histoire? Question d’actualité” (Eesti keeles: „Kas ajaloo lõpule saab hiljaks jääda? See on aktuaalne küsimus.”)
