USA mõttekoja Stratfor asutaja ning vedaja George Friedman on oma tulevikunägemuse esitanud raamatus „Järgmised sada aastat”, mis on nüüd kirjastuse Ersen vahendusel kättesaadav ka eesti keeles. Friedman ei tee oma raamatus saladust sellest, et vaatab maailma USA-keskselt. Enamgi veel, raamatu läbivaks jooneks on lugeja veenmine selles, et tõeline Ameerika ajastu pole mitte lõppemas, vaid seisab alles ees. Tõsi küll, ta visandab ka hulga konflikte ja takistusi, mis USA-l oma võidukäigul ületada tuleb. Need takistused kulmineeruvad Kolmanda maailmasõjaga 21. sajandi keskel. Seejärel saabuvad aga uued kuldsed kuuekümnendad, mis ongi Ameerika ajastu tipuks. Järgnev on aga taas triivimine vastuoludesse ja probleemidesse, sedapuhku suhetes Mehhikoga.
Jättes siinkohal kõrvale Friedmani Kolmanda maailmasõja stsenaariumi, mis on pigem ilukirjanduslik kui analüütiline, väärib „Järgmised sada aastat” ometi tõsist suhtumist selle analüüsi osas, mis keskendub praeguste jõukeskuste tuleviku prognoosimisele.
Eriti huvitab meid loomulikult see, mida arvab Friedman Venemaa tulevikust. Autori märksõnad on siinkohal järgmised: Venemaa ei suuda vältida juba kas või oma geopoliitikast tulenevat kiusatust taasalustada impeeriumi restaureerimist endise N Liidu aladel. See viib ta paratamatult süvenevasse vastasseisu Balti riikide ja Poolaga. USA ei saa loobuda Balti riikide toetamisest, kuna nende (iseenesest suures mängus ebaoluliste) riikide ohverdamine põhjustaks paanikat Kesk-Euroopas, kus USA-l on mängus pikaajalised geopoliitilised huvid. Venemaa känguv rahvastik, nõrk majandus, territoriaalne killustatus, remilitariseerumisele tehtavad ebaproportsionaalsed kulutused ja paljud muud tegurid viivad 2020. aastatel riigi kokkuvarisemiseni. Kaitsmaks ennast kaoses Venemaalt lähtuvate ohtude eest on tema naabrid sunnitud otsustavalt tegutsema ja vähemalt Venemaa piiriäärsed alad oma kontrolli alla võtma. Muu hulgas kehtestab Poola otsevõimu Valgevene üle, Eestil tuleb aga ilmselt okupeerida Peterburi.
Raamatu eessõnas ütleb autor, et tal pole kristallkuuli, mida ennustamiseks kasutada ja et ta ise ei ela nii kaua, et näha, mis tema prognoosidest õigeks, mis valeks osutus. Ent olgu sellega kuidas on. Igal rahvusvaheliste suhete huvilisel on juba puhtintellektuaalselt põnev „Järgmist sadat aastat” lugeda ning kaasa mõelda, kritiseerida või nõustuda. Ka see on väärt tulemus.
