Kuigi Soome presidendivalimiste suurüllatajaks on peetud Pekka Haavistot – ning seda ilmselt mitte niivõrd tema rohelise, kuivõrd geitausta tõttu – tuleks valimiste poolt pakutud üllatusi vaadata siiski pisut laiemalt. Ja sellest seisukohast võiks öelda, et pigem oli üllatuseks põlissoomlaste kandidaadi Timo Soini suhteliselt nõrk tulemus.
 
Kuna viimastel parlamendivalimistel saatis põlissoomlasi oodatust suuremgi edu ning selle edu peamiseks sepistajaks oli erakonna juht Timo Soini, oodati nüüdki, et Soini suudab favoriit Sauli Niinistöle tugevat konkurentsi pakkuda.
 
Tegelikult ei suutnud. Juba enne presidendivalimiste esimese vooru tulemuste selgumist oli ilmne, et presidendivalimistel käituvad hääletajad hoopis teistsuguse loogika järgi kui parlamendivalimistel.
 
Ehkki praeguseks pole Soome presidendil enam seda võimu, mis tal oli Urho Kaleva Kekkoneni või Mauno Koivisto ajal, vaatab soome valija presidendi peale ikka veel (kas või harjumusest) kui riigi mõjukaima poliitilise figuuri peale.
 
Vastavalt käitub ta ka valimistel ning määravat rolli mängivad siin kaks asja: kandidaadi personaalsed omadused ning tema varasem poliitiline kapital.
 
Võib tunduda paradoksaalsena, kuid just selles kontekstis tuli Soinile pigem kahjuks kui kasuks tema mahlakas maamehelikkus, värvikas kõnepruuk ja heas toitumuses keha. Kõik see sobis soomlase meelest suurepäraselt kodutanumale ja Eduskunda, mitte aga nendele parkettidele, kus presidendil riigi esindusfiguurina pidevalt liuelda tuleb.
 
Pankurist poliitiku Sauli Niinistö või pikaaegse välisministri Paavo Väyryneni puhul kahtlusi lauakommete tundmise osas valijatel kindlasti aga polnud. Siit esimene miinus Soinile. Soini teiseks miinuseks oli kindlasti tema napp poliitiline kapital. Eredalt särav komeet Soome (ja Euroopagi) poliitikataevas, seda küll. Ent taas, nii Niinistö, Väyrynen kui ka mitmed teised kandidaadid võisid selle koha peal ette näidata palju pikaajalisema saavutuste registri ning siit tuli Soini hinnetelehele teine miinus.
 
Ja kolmas miinus: Soini eurovastasus. Parlamendivalimistel oli see taas asjakohane. Pluralistlikus poliitikas on lihtsalt loogiline, kui keegi esindab ka euroskeptilisi valijaid, seda enam, kui ülejäänud poliitiline eliit nn eurohuvides kätt avalikult Soome maksumaksja taskusse ajab. Teine asi on euroskeptiline president, keda ähvardab sirge joone ajamisel Euroopas isolatsiooni jäämine. Ja keskmine soomlane on selleks liiga ettevaatlik ja pragmaatiline. Pealegi istub soomlastel kõrvade vahel kogu aeg ka teadmine, kes on nende idanaaber. Ning nii hambutu ja kohmakas kui Euroopa Liit oma välispoliitikas ka pole, on see soomlaste meelest julgeolekutagatisena ikkagi parem kui mitte midagi.
 
Ent veel. Presidendivalimiste ajaks oli Soini kaotanud ka selle trumbi, mis põlissoomlastel oli Eduskunda valimiste ajal, nimelt Kreeka kaardi. Kreeka pikk ja vinduv kriis, kogu euro pikk ja vinduv kriis polnud lihtsalt enam need teemad, mis valijaid mobiliseerinud oleksid. Nii pidigi Timo Soini leppima oodatust kehvema, ehkki sugugi mitte kehva tulemusega.
 
Mis puutub valimiste suurüllatajasse Pekka Haavistosse, siis on temal järgmistel presidendivalimistel ilmselt tunduvalt raskem oma seekordset edu korrata, kuna gei-üllatusmoment, mis vasakpoolsed ja liberaalid tema selja taha koondas, on järgmiseks korraks oma uudsuse kaotanud. Järelikult tuleb tal – nii nagu Soinilgi – jätkata tegeliku ning likviidse ja konverteeritava poliitilise kapitali kogumist.