Küsimus, mille see rahvusvaheliste suhete kontekstis püstitab, on vägagi põhimõtteline: kuidas mõjutavad need muutused suhteid riikide (tsivilisatsioonide, kultuuride, mandrite) vahel?
Ajaloole tuginedes võime väita, et varasemad teaduslik-tehnilised murrangud pole rahvusvaheliste suhete põhialuseid ja riikide käitumismalle põhimõtteliselt muutnud. Fookuses on endiselt riikide huvid. Viimaste olemus on küll aegade jooksul muutunud, võitlus ei käi enam dünastiliste vaidluste või monarhide prestiiži ümber. Huvi ja vajaduse olemasolu või puudumine dikteerib selle, kas suuriigid kusagil sekkuvad või mitte, kellele-millele väikeriigid oma olemasolu kindlustamiseks apelleerivad ja kellest-millest nad iga hinna eest hoiduda püüavad.
Küsimus, kas inimühiskonna teadmiste-oskuste nihkumine uue horisondi taha muudab midagi põhimõtteliselt ka rahvusvahelistes suhetes, on tegelikult selles, kas maailm muutub juba käega katsutavas tulevikus teaduse abil paremaks, ohutumaks, õiglasemaks ja vabamaks või mitte.
Ülemäärast optimismi pole kõigist ees ootavatest avastustest hoolimata siiski põhjust tunda. Rahvasuu teab ju kaljukindlalt, et rikkad saavad alati rikkamaks ja vaesed jäävad ikka vaesemaks. Surematus ja kõigi haiguste ravi võivad põhimõtteliselt olla küll saavutatud, kuid on vähemalt lähitulevikus kättesaadavad üksnes vähestele väga rikastele. Inimene võib küll olla muudetav nähtamatuks ja tema nahk kuulikindlaks, kuid nimetatud tehnoloogiate peadpööritav hind muudab nende leiutiste rakendamise võimalikuks üksnes kõige rikkamate riikide eliitsõduritele.
Ent nii või teisiti. See, mida me praegu tõdeda võime, on fakt, et maailm pole kaugeltki veel valmis. Ning ka rahvusvaheliste suhete rong jätkab oma igipeatumatut liikumist ühe sündmuse vahejaamast teise.
Mart Helme
