Türklased Saksamaal ja Magribi piirkonna inimesed Prantsusmaal on ärgitanud arutelusid immigratsiooni teemal. Äärmuslikumate väidete järgi saavutavad võõrtöölised selle, mida kalifaat ei suutnud saavutada Poitiers’ ja osmanid Viini all – rohelise islami lipu lehvimise Euroopa pealinnade kohal. Põhja-Aafrika ja Türgi rahvaarvu kasvu vaadates tekkib mulje järjest kasvavast inimreservuaarist, mis ajab üle serva. Ameerika Ühendriikide statistikabüroo andmetel oli rahvaarv aastatel 1960 ja 2011 järgmine:
1960 2011 Alžeeria 10,9 35,4 Egiptus 26,8 83,7 Maroko 12,4 32,3 Tuneesia 4,1 10,7 Liibüa 1,3 6,7 Türgi 28,2 79,7
Nagu näha, on selle ajaga Alžeerias, Egiptuses, Marokos, Tuneesias ja Türgis rahvaarv kasvanud ümmarguselt kolm korda, Liibüas koguni viis korda. Prantsusmaa rahvaarv oli 1960. aastal 46,6 miljonit ja 2011. aastal 65,4 miljonit ning Saksamaal vastavalt 72,5 ja 81,3 miljonit inimest. Seejuures on Euroopa maadesse toimunud sisseränne ületanud väljarännet, mitmes Põhja-Aafrika riigis aga vastupidi. Nii on rände tulemusel kasvanud viimastel aastatel Saksamaa ja Prantsusmaa rahvaarv tuhande inimese kohta ühe inimese võrra aastas. Ka Türgis ja Liibüas on kasvav majandus vajanud töölisi ja ameeriklaste andmetel on nendes maades sisserände ülekaal. Türgis kasvas rahvaarv tuhande inimese kohta ühe võrra aastas, Liibüas 1973. aastal koguni 31 inimese võrra, ent nüüdseks on seal sisse- ja väljaränne tasakaalustunud. Väljaränne on suurem Marokos, kus 1980. aastatel vähenes rände tagajärjel rahvaarv tuhande inimese kohta aastas viie inimese võrra, praegu nelja inimese võrra aastas.
Egiptuse noored Kairos aasta pärast meeleavaldusi, mis kukutasid president Hosni Mubaraki. Araabiakeelne tekst seinal tähendab tõlkes „Vabaduse tänava silmad” ja on mõeldud asendama tänava vana nime Mahammed Mahmud. Foto: Scanpix
Sisserännet soodustab Euroopa madal loomulik iive. Esmakordselt täheldati negatiivset loomulikku iivet pärast rahvaarvu kiiret kasvu Prantsusmaal. Saksa okupatsiooni aegses õpikus kirjutati: „Nagu mainitud, on Prantsusmaa peamiseks probleemiks rahvastikuprobleem. Et oma rahvaarvu suurendada, on Prantsusmaa radikaalselt kõrvaldanud kõik rassipuhtuse nõuded. See aga tekitab pikapeale väga terava värvilise elanikkonna hädaohu. Sõjaväeteenistuskohustuse laiendamine ka värvilistele ja värviliste ohvitseride ametisseseadmine võib tekitada olukorra, kus relvastatud värviline mass võtab Prantsuse kolooniais võimu enda kätte. /.../ Kolooniad jäävad ka edaspidi ainult Prantsuse valitsuse alla, sest Prantsusmaal puuduvad oma rahvastikukeha energia, jõud ja vajalik inimmaterjal, et kolooniaid valgete asunikkudega asustada.”[1] Õpiku autor nendib ka Prantsusmaa osatähtsuse vähenemist. Kui Louis XIV valitsemise ajal moodustas 20 miljonit prantslast 40% Euroopa rahvastikust, siis Teise maailmasõja ajal oli 42 mln prantslast kõigest 1/13 Euroopa elanikkonnast. Kuuekümne aasta vanuste ja eakamate osatähtsus rahvastikus oli kümnendik. Prantsusmaa rahvastikupoliitika kohta, mille järgi anti kolooniast tulnutele kodakondsus, kui nad abiellusid prantslannaga, öeldakse saksaaegsele vaimule vastavalt: „Prantsusmaa on teadlikult lahkunud rassipuhtuse aluselt.”[2]
Praegu on Euroopa sisserände piirkond, kuid veel sada aastat tagasi toimus siit väljaränne. Euroopast lähtunud asunikud koloniseerisid Ameerika, Austraalia, Uus-Meremaa ja Lõuna-Aafrika.
Demograafid õpetavad, et rahvastiku areng on kõigil rahvastel sarnane ja toimub omaenese seaduste järgi, mida ei saa seletada teiste ühiskonnas aset leidvate protsesside abil.[3] Nad lisavad, et kuigi areng on sarnane, ei toimu see eri rahvastel samaaegselt. Tuhande aasta pärast ei pruugi mõne inimpõlve pikkune nihe enam silma paista.
Järelikult peab ka Euroopa lõuna- ja kagunaabrite rahvastikukasv peatuma. Ameeriklaste andmeid ja prognoose vaadates see nii ongi. Alžeerias kasvas rahvaarv 1987. aastal 2,6% aastas, käesoleval aastal ennustatakse 1,2% kasvu ja aastaks 2050 nullkasvu. Viljakas eas naise sündide arvuks arvutati 1987. aastal 5,3, käesoleval aastal 1,7. Tuhande inimese kohta sündis 1987. aastal 34 last ja käesoleval aastal prognoositakse 17 last. Samal ajal on pikenenud keskmine oodatav eluiga. 1987. aastal oli see sünnihetkel 65, praegu 75 aastat. Peamiselt on vähenenud laste suremus. 1987. aastal suri tuhandest sündinust 77 enne viieaastaseks saamist, praegu 29. Suremus on vähenenud sündimusest kiiremini, 1987. aastal suri tuhande inimese kohta 8, käesoleval aastal 5 inimest. Väheneva sündimuse tasakaalustab esialgu inimeste pikenev eluiga, mis mingil hetkel toob kaasa rahvastiku vananemise ja uue suremuse tõusu. Prognoositakse, et 2050. aastal sureb Alžeerias 10 inimest tuhande elaniku kohta aastas.
Sarnased arengud on toimunud ka teistes riikides. Endiselt on suur sündimus Egiptuses, 1996. aastal 28 sündi tuhande inimese kohta, praegu 24. Lapsi viljakas eas naise kohta vastavalt 3,7 ja 2,9. Sündide arv viljakas eas naise kohta on Marokos praegu 2,2, Tuneesias 2,0 ja Türgis 2,1, mis on vaevalt rahvastiku taasteks vajalikul tasemel või isegi väiksem. Eestis oli Statistikaameti andmetel 2010. aastal summaarne sündimuskordaja 1,64 (selle aasta andmete põhjal arvutatud sündide arv naise eluajal), veel 1970. aastal oli see 2,16. Oodatav eluiga Eestis oli 2010. aastal sündinule ligi 76 aastat. Suurima muutuse oodatavas elueas on teinud Liibüa, kus 1973. aastal oli see näitaja 58 aastat (Eestis samal ajal 70 aastat) ja käesolevaks aastaks on ameerika statistikud arvutanud 78 aastat. Eestile on nad käesolevaks aastaks leidnud oodatava eluea 74 aastat, mis on pea võrdne vaadeldud riikide sama näitajaga, mis on väikseim Türgis ja Egiptuses (73 aastat).
Võib järeldada, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida maade rahvaarv kasvab veel ühe või kaks inimpõlve, kuid kasv aeglustub ja rahvastikus hakkab suurenema eakate inimeste osa. Ameeriklased prognoosivad Türgi rahvaarvuks 2050. aastal 101 miljonit, Egiptuses 103,7 miljonit, Alžeerias 44,2 miljonit, Marokos 42 miljonit, Tuneesias 12,2 miljonit ja Liibüas 10,9 miljonit inimest.
Väljaränne nendest maadest arvatavasti jätkub, kuid kui ei juhtu mõnda suurt katastroofi, siis ei ole põhjust uskuda, et väljaränne muutuks intensiivsemaks kui seni.
VIITED
[1] E. Kareda, Majandusgeograafia. Õpik gümnaasiumi V klassile, Tartu Eesti Kirjastus, 1943, lk 92.
[2] Samas, lk 88.
[3] „Põhimõtteline pööre rahvastikuarengu mõistmisel, mis sai alguse 1930. aastatel ja millele tugineb moodne demograafiateooria, seisneb iseenesest lihtsas asjaolus: rahvastikuarengut ei püüta enam vägisi seletada teiste sotsiaalprotsesside kaudu ja abil. Rahvastikuareng toimib omaette sotsiaalsüsteemina, alludes valdkonnaspetsiifilistele seadustele ja seaduspärasustele.” Eesti põlvkondlik rahvastikuareng, Kalev Katus, Allan Puur, Asta Põldma, Tallinn 2002, lk 24.
