Eesti head sõpra Lõuna-Kaukaasias on nimetatud mitut moodi. Omanimetust Sakharthvelo on meie maal vähesed kuulnud, tuntumad on venepärane Gruusia ja Läänes kasutatav Georgia. Kuid miks me ei võiks meile nii olulist ja sõbralikku maad kutsuda Georgi eestikeelse vaste kaudu Jüri maaks!? Ehk Jürimaaks, nagu harjutamise mõttes kasutan ka käesolevas loos.
 
Sametiseks nimetatakse Jürimaal seda imelist aega, kui suvekuumus on järele andnud, kuid sügis pole ka veel kohale jõudnud, kui loodus on juba raugemas, kuid põhjamaalane saab päikese käes peesitades ikka veel oma D-vitamiini ja mõnutunde kätte. See on aeg septembri lõpust oktoobri teise pooleni, kui koristatakse viinamarju ning kõik turuletid on lookas igasuguste kohalike aia- ja põllusaaduste all.  Usun, et see ongi parim aeg kaunite Kaukaasia mäeahelike vahel juba aastatuhandeid elava rahva külastamiseks!
 
Pealinnas Thbilisis on palju häid hotelle, kuid asjatundlike soovituste korral leiab ka väga mõnusaid kodumajutusi, kus kodu on välja ehitatud väikeseks hotell-pansionaadiks. Ühes sellises, otse vanalinna südames, Patriarhi Aedade lähedal neljakordses põneva isetekkelise arhitektuuriga kodupansionis „Babilina”  saimegi seekord nautida jürimaalaste külalislahkust. Thbilisi kesklinnas on olemas kõik, mida võiks hinnata ka keskmisest rohkem reisinud ja nõudlikumad turistid – vanalinna pitoresksete tänavate võrgustik, mille teeb jalutajale põnevaks kõrguste vahe, laiade kõnniteede ja vaimukate tänavaskulptuuridega peatänav Rustaveli, tänavakohvikute-vinoteekide rohke downtown, Kura (Mtkvari) jõe modernne jalakäijate klaassild – Rahu sild – ning liiklustihedad kaldapealsed. Õhtuti on linn kohati lausa ülevoolavalt valgustatud – iga torn ja fassaad, millel vähegi väärtust, on värviliste valgusvoogude vihus. Linn kulgeb mägede vahel piki jõeorgu, tehes kaasa kõik selle käänakud, ning õhtuses tuledesäras on see linnakülaliste jaoks lummav vaatepilt.
 

Rahu sild Thblisis. Foto: erakogu

 
Jürimaa-huvilisele saab seal olles kiiresti selgeks, et sellel maal ja rahval on seljataga väga pikk ajalugu, nende kultuurikiht on meie jaoks kujuteldamatult tüse ning on tihedalt seotud ka klassikalise Väike-Aasia ja Kreeka antiikajastuga. Vanimad kirikud on rajatud juba IV–VI sajandil, sest Jürimaa on üks põliasemaid kristlikke riike maailmas. Ka tänapäeval peab rahvas Georgia õigeusu kirikust väga lugu ning kirikud ei ole seal maal kunagi inimtühjad. Sakraalarhitektuur erineb naabermaade omast, pöördkoonuselised kirikutornid mõjuvad euroopalikult, mõni tornikiiver on lausa gootilikult sihvakas. Asjatundmatu silm ei oska muidugi vahet teha, kuivõrd nende kirikute sisekujundus, ikonograafia ja liturgia erineb teiste õigeusukirikute omast, kuid silmnähtavalt on tegemist omapärase ja ainukordse jürimaaliku arhitektuuri ja sümboolikaga.
 
Gori asub Thbilisist mööda neljarajalist Bathumi maanteed vaid 80 kilomeetri kaugusel. Ajalooline Šida Kharthli regioon, Süda-Jürimaa on praegu räigelt lõhki rebitud, sest vaid 30 kilomeetri kaugusel põhja suunas asub Tshinvali, Venemaa poolt okupeeritud piirkonna keskus. Lõuna-Osseetiaks nimetas selle ala, kuhu osseedid on alles paari viimase sajandi jooksul hajusalt elama asunud, mingi veidra tuju ajel Goris sündinud Jossif Džugašvili, keda maailm tunneb Stalinina. Kuid sellest piisas Venemaale ettekäändeks, et tungida lõuna poole Kaukasuse peaahelikku ning ühes Abhaasia okupeerimisega suruda Jürimaa pidevasse pingeseisundisse. 300 000 põgenikule okupeeritud aladelt on ehitatud suuri karpmajakülasid, mida näeb ka Gori-Thbilisi tee ääres. Hoolimata oma äärmiselt piiratud ressurssidest aitab riik oma kaasmaalasi, kuid sotsiaalseks hädakoldeks jääb see elanike kontingent veel paljudeks aastateks. Samas on sõjaka põhjanaabri poolt allutatud alad inimtühjaks jooksnud ja suures osas kasutuseta. Tunneme sama naabri laastavat käekirja ka Setumaal ja Narva taga, Karjalast rääkimata!
 
Gorist mõniteist kilomeetrit lõunasse jääb UNESCO maailma kultuuripärandi hulka arvatud Uplistsikhe koobaslinn. Selles imelises linnas, mida hakati rajama juba 3000 aastat tagasi, elas hiilgeaegadel kuni 20 000 elanikku ning see oli tähtis lüli Suurel Siiditeel Hiina ja Bütsantsi vahel. Otseselt koobastikus oli asukaid küll vaid tuhatkond, peamiselt kõrgklass, ülejäänud rahvas elas mäenõlvadele rajatud eeslinnades. Kivisse on rajatud nii eluruumid kui ka templid, veinipressimise koda ja käsitööliste ruumid, isegi väike teater koos tribüüniga! Kuigi linn on maha jäetud juba viissada aastat tagasi, näeme koobasarhitektuuri ilu veel kuni ornamentide peensusteni, mida pole hävitanud arvukad maavärinad ega isegi lõkked, mida seal on põletanud põlvkondade kaupa karjuseid, kelle jaoks on need mäeruumid olnud luksuslikuks puhkekohaks. Kohalik vabatahtlik giid, agronoomiharidusega Stalber (s.o Gori kandile iseloomulik nimi) kinnitab, et just siin, Šida Kharthli lõunosas hakkasid inimesed 9000 aastat tagasi kasvatama viinamarju. Ka tänapäevaste viinamarjasortide sügavad juured ulatuvad giidi sõnul enamasti just sellesse Jürimaa kanti. 9. sajandil, kui Uplistsikhe oli veel täies elujõus, püstitati linna kohale mäele basiilika, mis on tänapäeva ühes koobaslinnaga taastatud ning tehtud kultuurihuvilisetele ränduritele hästi vaadeldavaks.
 
Thbilisist põhja suunas asub ajalooline Mtshetha-Mthianethi regioon, millest osa, naguŠida Kharthlitki okupeerib Venemaa. Jürimaal on koos pealinnaga 12 regiooni, millest põhjanaaber on lõiganud tükke neljast, ent viienda regiooni, Abhaasia, on nad praeguse seisuga alla neelanud täielikult. President Mihheil Saakašvilil läks oma võimuperioodi alguses õnneks tuua Jürimaa keskvõimu alla tagasi kuues – Adžaaria. Võõrriigi agressiooni tõttu tuleb jürimaalastel kindlustada oma heaolu ning ehitada oma riik üles olukorras, kus sajad tuhanded inimesed on jäänud koduta, paljud ajaloolised ühendusteed on katki lõigatud ning normaalsed suhted eri piirkondade vahel on häiritud.
 
Mtshetha-Mthianethiast algab kuulus Gruusia sõjatee üle Suur-Kaukasuse aheliku. Selle ajaloolise tee esimene pool kulgeb Thbilisist põhja suunas mööda Aragvi jõe orgu kuni suure Jinvali veehoidlani, sealt edasi piki Tetri Aragvi orgu Jvuri kuruni ning sealt edasi on sõjatee juba seotud laiemalt tuntud Tereki jõe oruga. Kuna põhjanaabri okupatsioon on sulgenud teised olulised kõrget mäeahelikku ületavad või läbivad teed (nt Roki tunnel), siis on just see Venemaal Vladikavkazi viiv tee saanud oluliseks transiidikanaliks Armeenia ja Aserbaidžaani autotranspordile. Kuni moodsa ja kõigi euroopalike mugavustega Gudauri suusakuurordini on maantee heas korras ja mägisest reljeefist hoolimata maksimaalselt turvaline. Sealt edasi, 2379 meetri kõrgusel asuva Jvuri mäekuruni ning alla Kobi asulani on sõjatee paarikümne kilomeetri ulatuses ohutult läbitav vaid tankidele. Kuna Jürimaa transport ei pääse põhjapool asuvast piiripunktist Venemaale, pole Thbilisi huvitatud ka selle tee kulukast remondist. Nii väidavad kohalikud elanikud.
 
Tavalise Mercedese mikrobussiga Jvuri kuru teed sõita oli suur vaev, kuid kaukaaslastest rekka-juhid näisid olevat selle aukude ja varinguterohkel teel sõites küll üsna enesekindlad. Küllap on nad läbinud veelgi hullemaid teid! Turistid võivad sellel teelõigul peale hingematvate Kaukaasia mäestikuvaadete imetleda  groteskset mosaiikpannood, mis paar kilomeetrit Gudaurist ülespoole ehib alates 1983. aastast ühte teeäärset tasasemat ala. See vene-gruusia rahvaste igavese sõpruse ja Jürimaa vabatahtliku Venemaaga ühinemise 200 aastapäevaks püstitatud taies tähistab kuningas Irakli II ja keisrinna Katariina II vahel sõlmitud kokkulepet Kahhethi ja Kharthli alade jätmiseks Venemaa protektoraadi alla. Eriti õõvastavalt Jürimaa viimaste aastakümnete ajaloo taustal mõjub pannoosse kujundatud vene sõduri – võitja figuur!
 
Vaevarikka teelõigu läbimine tasub ära, sest põhjapool Jvurit algab peatselt taas korralik tee ning Tereki ülemjooksu kallastel asuvad Kobi ja Sioni külad, taustaks kõrged mäenõlvad ja suurte lambakarjadega alpiaasad, mis pakuvad reisijale rahulikke maalilisi vaateid. Selle kandi suurim ja tähtsaim linn on Stephantsminda, varem tuntud Kazbegi nime all – puhas ja euroopalik, puhkemajandusest elanud piirkonnakeskus, mille parimad ajad olid aga siis, kui vladikavkaslased ja teised venemaalased käisid seal massiliselt puhkamas. Stephantsmindast loode poole jääb kuulus  Kazbeki mäetipp, mis ulatub 5047 meetri kõrgusele üle merepinna. Pilvede vahelt näeb seda igilumega kaetud kõrget vulkaanilist koonust vaid vilksamisi, kuid vaated on sellegipoolest mägiselt lummavad. Samas suunas on aga hästi vaadeldav väiksema mäe harjal asuv kuulus Gergeti Püha Kolmainsuse Kirik, paljude jalgsimatkajate üks lemmisihtmärke. Meie ei hakanud ajapuudusel kolmetunnist jalgsi turnimist ette võtma ning kasutasime maasturijuhtide teenuseid, kes viisid meid üles mööda äärmiselt põnevat serpentiin-muldkattega teed poole tunniga.
 
14. sajandil ehitatatud Gergeti kirik ei ole kindlasti Jürimaa vanimate hulgas, kuid tänu heale asukohale, taustaks Kaukause põhiaheliku kõrged nõlvad, on see kindlast üks pilkupüüdvamaid. Seda  kirikut külastavad stephantsmindalased innukalt igal pühal, mis näitab kohalike inimeste silmapaistvat füüsilist vormi, sest teekond pühakoja juurde ei ole kerge, maasturitega sõidavad siinkandis aga vähesed. Nagu Jürimaale üsna iseloomulik, elavad kiriku juures ka mungad ning kogu nende majapidamine on kitsale mäeharjale kiriku ümber ära mahutatud.
 
Jürimaal liikudes taipad, miks Tengiz Abuladze filmi „Patukahetsus” lõpukaadrites üks proua nendib, et teedel, mis ei vii templi juurde, pole mingit mõtet. Ka meie reisiseltskonna kolmas marsruut – Thbilisist itta, Kahhethisse, viis meid mitme tähelepanuväärse pühakoja juurde. Selle maakonna lõunaosa on üks mägistepp, mida elavdab vaid karjustelinn Udabno, kus kõik inimeste poolt otseselt mittekasutatavd hooned – sh ka pooleliolevad elamud – on muudetud heinaküünideks. Jürimaa kagupiir kulgeb mööda suhteliselt madalat kulunud mäeahelikku, kuhu Assüüriast tulnud mungad uuristasid juba 6. sajandil kloostriruumid, mis on sajandite jooksul mänginud maa ajaloos väga olulist rolli. 12. sajandil asus siia troonist loobumise järel elama Jürimaa kuningas Demetre I, kes oli kuulsa jumalikule viinamägede-kunstile pühendatud religioosse hümni „Shen Khar Venakhi” autor („Sina oled viinamägi”).
 
Klooster suleti nõukogude võimu ajal ning siia rajatud Punaarmee baasis treeniti sõdureid enne saatmist Afganistani. 1988. aastal sundisid üliõpilaste massilised meeleavaldused punaarmeelased taanduma ning tänaseks on klooster täielikult taastatud ja täis elu.
 
Kahhethi on üks Jürimaa tunnustatuimaid viinamarjakasvatuspiirkondi, eriti tuntud on siinsed Telavi oru veinid. Sametisel ajal on teeääred täis kohalikke aia- ja põllusaaduste müüjaid, neist enamik pakub möödujaile ka väga head kohalikku Saperavi-veini ja tšatšat. Seda rikkust pakutakse lahkelt proovida igale huvilisele. Kogenematu reisija peab aga olema ettevaatlik, sest need head rüüped võivad ohtu seada edasise ekskursiooni! Kindlasti võib aga teeäärsetelt talunaistelt – sest enamik müüjaist on just päikesepruuniks päevitunud ja kohalikes rahvalikes riietes talunaised – osta kaasa meelepärase koguse puuvilju ja veine, et neid heas seltskonnas juba õhtul manustada. Hinnad on soodsad, kuid igaüks võib kindlasti proovida ka oma kauplemisoskust, mis on  alati  hea viis lõunamaiste inimestega suhtlemiseks.
 
Sighnaghi on ilusaks turistilõksuks väljaehitatud väike rajoonikeskus Kahhethis. Seal on kõik nii, nagu peab olema tüüpilises Euroopa mägiasulas, käänuliste munakivitänavate ja uhke raekojatorniga. Elamusteturistile on see suveniiripoodide- ja kohvikuterohke linnake ehk liiga steriilne, kuid kindlasti vajab Jürimaa ka just selliseid tavaturistidele mõeldud romantilisi paiku, et suurte bussidega reisivatele paketituristidele omaseks saada. Paar kilomeetrit lõuna pool leiavad huvilised uhkelt välja ehitatatud Bodbe kloostri, kus tänapäeval asub Püha Nino nunnaklooster. Seal on võimalik nautida kauneid vaateid kaugele mägisele silmapiirilile, jalutada vaikses kloostripargis ning leida rikkaliku valikuga kloostripoest endale kõige südamelähedasemaid mälestusesemeid.

Pansionaat Bibilon. Foto: erakogu