Lend Euroopast võib olla sama lihtne kui Euroopa-sisene lend või nagu lend maailma lõppu. Saabumine on siiski igas Aafrika riigis sama: lennuki uksed avanevad ja imeline lõhn ründab meeli; mõnes riigis kuiv kõrbeline, teises niiske muskusaroom, kolmandas eksootilised päikeselised vürtsid ja neljandas värske mere lõhn. See on Aafrika.
Kui teadlastel on õigus, siis inimesed (ka meie, eurooplased) pärinevad Aafrikast.Sellest samast Aafrikast, mis on maailma vaeseim ja vähim arenenud kontinent. Ta on kannatanud erinevate koloniaalvõimude all, alates prantslastest ja lõpetades portugallastega. Teda on rüüstatud miljonite aafriklaste orjusesse müümisega Araabia, Euroopa ja Uue Maailma riikidesse. 19. sajandil toimus Aafrika jagamine eri impeeriumite vahel, millele järgnesid võimumängud maailmasõdade ajal. Aafrikat on nõrgestanud maavarade varastamine ja ärakasutamine, mis jätkub isegi tänapäeval. Lisaks tuleb neil riikidel võidelda HIVi, malaaria, alatoitumise, vaesuse, madala kirjaoskuse vastu, juurdepääsu eest puhtale veele, ning tegeleda paljude siseriiklike konfliktidga.
ÜRO viimase inimarengu raporti edetabeli lõppu paigutatud viisteist riiki on kõik Aafrikast. Sahara-tagune Aafrika on maailma kõige vaesem piirkond. Keskmine eluiga on 54,4 aastat ja enam kui 50% rahvast elab vaesuses, mis tähedab seda, et nad teenivad vähem kui 1,5 eurot päevas.
Aga mis Aafrikast saab?
Aafrikal on siiski potentsiaali. Aafrika SKP kasv on hetkel keskmiselt peaaegu 3%, aga näiteks Sahara-taguste riikide majanduskasvuks on 2012. aastaks prognoositud kuni 6%. Mõnes riigis oodatakse isegi kahekohalist kasvu.
Hinnanguliselt leidub Aafrikas suur osa maailma maavaradest: 90% plaatinast, 50% koobaltist ja kroomist, pool kullast, kolmandik teemantidest ning lisaks veel suuri koguseid tantaliiti, mangaani, koltanit ja uraani. Aafrikas on leitud märkimisväärseid naftareserve, aga hetkel on eksportijaid/tootjaid vähe, nendeks on peamiselt Nigeeria, Angola, Alžeeria ja Liibüa.
Aafrikas on jõudsalt arenemas oma keskklass. Aastaks 2015 peaks Aafrika keskklass, perekonnad, kelle sissetulek on rohkem kui 3000 USA dollarit aastas, olema suurem kui Indias. Aafrika keskmine vanus on teiste kontinentide omast madalam, mis peaks kindlustama tööjõu olemasolu veel mitmeks aastakümneks. Mitmes Aafrika riigis on ka väga soodsad põllumajandustingimused ja mõnes riigis on võimalik saada aastas mitu saaki.
Üheks eeskujuks on kindlasti Rwanda. 18 aastat tagasi toimus selles riigis üks maailma ajaloo kõige traagilisematest ja vägivaldsematest inimsusevastastest kuritegudest, kui vähemalt 800 000 inimest tapeti 100 päeva kestnud genotsiidi ajal. Genotsiidile järgnesid konfliktid suure naabri Kongoga, kuna sinna oli põgenenud mitmed genotsiidi läbiviijad. Tänapäeval on Rwanda üks Aafrika turvalisematest riikidest, SKP kasv on 7–8% ja inflatsioon on Ida-Aafrika madalaim. Rwanda on üks juhtivatest riikidest Ida-Aafrika Liidus (East African Community) ja suurte järvede riikide majandusliidus (Communauté Économique des Pays des Grandes Lacs). 80% Euroopa Liidu arengukoostöö rahadest, mis on mõeldud Rwandale, toetavad otseselt Rwanda eelarvet. Maailmapanga ärikliima edetabelis („Doing Business”) on Rwanda 45. kohal ja Sahara-taguses Aafrikas on ta 3. kohal pärast Mauritiust ja Lõuna-Aafrika Vabariiki. Rwandas on võimalik firmat registreerida internetis kolme päevaga, kiiremini kui Eestis!
Kanadast 24. jaanuaril 2012 deporteeritud Leon Mugesera tuuakse käeraudades Kigali kohtu ette, kus ta saab süüdistuse Rwanda genotsiidi õhutamise eest 1990. aastate alguses. Mugesera 1992. aasta kõnet peetakse 1994. aastal 800 000 inimelu nõudnud genotsiidi vallapäästjaks. Kanada andis Mugesera välja pärast 18 aastat kestnud juriidilisi lahinguid. Foto: Scanpix
Kuidas saab selline väike, maavaravaene ja merepiirideta riik tekitada endale arenguperspektiivi? Meetmed on järgmised: Rwanda koostas juba 1990. aastate lõpus oma riikliku strateegia „Vision 2020”. Strateegias on paigas väga selged arengueesmärgid, mille saavutamist igal aastal hinnatakse ning mille tulemustest lähtudes seatakse eesmärgid vastavalt vajadusele ümber. Strateegiadokumenti täiendab ulatuslik arengukoostöö strateegia. Arengustrateegia üks põhitaladest on majandusarengu ja vaesuse vähendamise strateegia, mis on plaanitud viieks aastaks ja kus pannakse paika väga spetisiifilised indikaatorid. Indikaatorid ulatuvad vaesuses elavate osakaalu hindamisest transporditaristu kvaliteedini ning tervishoiuteenustele juurdepääsust korruptsioonivastase võistluseni. Igas arengukoostöö sektoris on lubatud tegutseda kolmel doonoril ning igal doonoril on lubatud tegutseda ainult kolmes sektoris. Lisaks doonorite koordineerimisele on tähtsaks eesmärgiks heade juhtimistavade juurutamine. Kõikide ametnikega alates ministritest ja lõpetades külavanematega, sõlmitakse tulemustele suunatud töölepingud, mille alusel saab ametniku töötulemusi hinnata.
Rwanda on üks vähestest riikidest maailmas, kus suurem osa doonorite arengukoostöö toetustest läheb riigieelarve toetamiseks. Nad suudavad edukalt rahasid kasutada ja riigi areng on silmnähtav. Peamised teed, eriti need, mis viivad piiridele, on heas korras. Lastel on võimalik minna kooli ja rahval on juurdepääs tervishoiuteenustele. Riik proovib teha kõik, et olulised teenused jõuaksid rahvani.
Rwanda eesmärk on saada regiooni transiidikeskuseks, mis annaks Kongo idaprovintsidele juurdepääsu Keenia ja Tansaania sadamatele ning Ida-Aafrika riikidele juurdepääsu Kongo suurele turule. Lisaks on Rwanda ette võtnud IT-taristu ülesehitamise ja seadnud sihiks saada 2020. aastaks piirkonna juhtivaks IT-riigiks.
Loomulikult ei ole kõik roosiline. Rwandas elab 45% rahvast allpool vaesuspiiri, aga see näitaja on vähenenud 12% viimase kuue aasta jooksul. Rwanda kodanikuühiskond kasvab aeglaselt ja kodanikud õpivad oma õigustest paremini aru saama. Riigil puuduvad maavarud, energia on väga kallis ja elektrienergiat on vähe ning transporditaristu vajab arendamist. Rwanda on samas väga hästi aru saanud, et ta ei suuda üksinda oma riiki arendada. Siseturg on liiga väike ja transpordikulud kõrged. Seetõttu on valitsus pühendunud regioonaalsete majandusliitude ülesehitamisele, mille tulemuseks oleks juurdepääs uutele turgudele, kaubavahetuse ja investeerimisvõimaluste suurendamine, energiaallikate mitmekesistamine ning Euroopa Liidu eeskujul üles ehitud ühisturg ja rahaliit.
Mida saab Euroopa teha ja miks?
Meie majandusmudel põhineb vabaturu printsiipidel. Soovitame arenguriikidel seda sama mudelit arendada, aga samas ei võimalda neile juurdepääsu turgudele ja eirame vabaturu printsiipe. Aafrika riikidel on suhteline eelis põllumajanduses ja nad suudaksid rikastada meie poodide kaubavalikut (eriti talvel).
Aafrika riikidel on palju maavarasid, aga see ei garanteeri kohe riigi edu. Arengu ühtlaseks jagamiseks on vaja mitmekesist majandust, kus ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted mängivad olulist rolli. Aafrikas on liiga palju näiteid, kus naftarahad kaovad poliitikute taskutesse ega jõua kunagi tavakodanikeni. Aafrika arenguks on vaja toimivat taristut, juurdepääsu energiale, haritud tööjõudu ning turge, kuhu oma tooteid oleks võimalik müüa. Investeerimine üksikutesse Aafrika riikidesse poleks Euroopa firmadele kuigi huvitav, aga regionaalsete taristute ehitamine ja haldamine peaks olema palju atraktiivsem.
Aafrika potentsiaal uue turuna peaks olema Euroopale ka huvitav. Hetkel tuleb suurem osa tarbetoodetest Hiinast, kuna need on odavad, aga samas ebakvaliteetsed. Keskklassi arenguga suureneb nõue kvaliteetsete toodete vastu.
Aafrika toetamisel on ka geopoliitiline ja etniline pool. Majandusareng on võti demokraatia arengule. On loomulik, et inimesed mõtlevad enne oma esmavajadustele (vesi, toit ja peavari) kui demokraatiale ja inimõigustele. Kui kodanikel on kõht täis ja nad suudavad tagada enda esmavajaduste rahuldamise, siis hakkavad nad mõtlema oma kodanikurollile. Majanduslikult kindlustatumad kodanikud ei haara nii kiirelt relvi ning on julgemad oma poliitikuid vastutusele võtma puuduste esinemise korral nende töös ja korruptsiooni eest.
9. mai 2012. Äsjasaabunud põgenikud Kongo Demokraatlikust Vabariigist istuvad Nakamira põgenikelaagris Loode-Rwandas, olles sinna pagenud Kongost North Kivu provintsist pärast seal puhkenud vaenutegevust Kongo sõjaväe ja mässulise kindrali pooldajate vahel. Kokkupõrked algasid pärast seda, kui Kongo president Joseph Kabila teatas eelmisel kuul, et tahab arreteerida mässulise kindrali Bosco Ntaganda, keda Rahvusvaheline Kriminaalkohus otsib taga sõjakuritegude pärast Kongo etnilises konfliktis. Foto: Scanpix
Reaalselt on Aafrika palju lähemal, kui me arvame. Põhja-Aafrikas toimunud „araabia kevad“ on andnud tunda ka Euroopas. Vanade koloniaalmaade illegaalsete ja legaalsete majandusmigrantide arv on kasvamas. Aafrika on ka üks peamistest narkootikumide transiidipunktidest teel Euroopa mandrile. Arenev Aafrika aitaks märgatavalt leevendada neid probleeme.
Lõpuks on Aafrika ikka väga vaene ja meie kohustus on aidata ligimest. Aafrikat on aastakümneid ära kasutatud ja rüüstatud, kaas arvatud tema oma kodanike poolt. Aafrika elanikel on tahtmine elada paremat elu, aga neil on vaja vahendeid, et nad saaksid ise oma eluteed määrata. Selleks on vaja head haridussüüsteemi, kapitali äride käivitamiseks, toimivat taristut tootmiseks ja toodete transportimiseks ning turge, kus oleks võimalik oma tooteid müüa.
„Nüüd ei tahtnud ma muud kui Aafrikasse tagasi pääseda. Me polnud sealt veel lahkunud, aga kui ma öösiti ärkasin, jäin kuulatades lamama, hinges juba igatsus Aafrika järele.” Ernest Hemingway „Aafrika haljad künkad” (1935), eestikeelne tõlge J. Lohk 1963.
Artikliis kasutatud materjalide viited:
[Genetic study roots humans in Africa, BBC News | SCI/TECHhttp://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/1058484.stm
Human Development Index, UNDP Human Devolpment Reports,
http://hdr.undp.org/en/media/HDR_2011_EN_Table1.pdf
HTTP: A 21541008< node www.economist.com>
http://www.ipisresearch.be/att/20090812_Natural_Resources.pdf
http://www.doingbusiness.org/rankings
AUTORIST
Daniel-Erik Schaer on Eesti Vabariigi diplomaat
