Kelle sõna praegu Venemaal maksab? Pole vaja kolm korda arvata. Eks ikka ülemuse oma. Alustuseks peaülemuse oma, siis riburada mööda võimuvertikaali alla reapolitseinikuni välja. Kuidas aga on lood arvamustega vene asjast ja maailmast üldse? Siin pole avaliku arvamuse küsitluste tulemustest erilist abi oodata. Liiga paljud arvad nii, nagu ülemus käsib või näib neilt ootavat, või eelistavad oma arvamuse enda teada jätta.
 
Elu tavariigis viib edasi vaimne eliit. Sealt levivad uued väärtushinnangud ja innustused uuteks ettevõtmisteks. Venemaal on seda osa ühiskonnast harjutud nimetama intelligentsiks. Viimase aja sündmused Venemaal näitavad järjest laienevat lõhet vaimu ja võimu vahelistes suhetes. Paistab, et ka intelligentsi mõiste on seal kitsaks jäänud. Käibele on toodud uus mõiste – kreatiivne klass, mis hõlmab loomeinimesi, keskmise suurusega ja väikeettevõtjaid, sotsiaalvõrgustikus kaasa löövaid noori. Ka riigiettevõtete keskastme juhte. Kõiki neid ühendab ühismõõduna rahuolematus asjade seisuga riigis ning püüdlused selle muutmiseks.
 
Mõistagi pole nende seas kujunevate ja levivate hoiakute ja meeleolude üldistamine kuigi lihtne.
 
Meediakompleks Ehho Moskvõ „leiutas” instrumentaalse mooduse arvamusliidrite tõhususe mõõtmiseks. Nimelt saab saate kuulaja/vaataja kord minutis vajutada kas „jah” või „ei”  nupule, andmaks märku oma suhtumisest väidetavasse. Tulemina tekib saate lõpuks graafik, mida kutsutakse „eetri kardiogramm”, millelt näeme öeldule toetuse määra nullist sajani.
 
Saatesarja „Eriarvamus” autoriteetide tippu kuuluvad Leonid Mletšin, Jevgenia Albats, Nikolai Svanidze, Leonid Radzihhovski, Sergei Aleksašenko, kes pälvivad „kardiogrammides”  harilikult kahe kolmandiku ja kaheksakümne protsendi vahel kõikuva toetuse oma ütlemistele. Sellel taustal paistab silma esineja, kelle juba esimesed sõnad tõstavad märgi graafikul 98-protsendisele nõusolekule, mis praktiliselt sirgjoonena kulgeb saate lõpusõnadeni.
 
Tagumine aeg küsida nagu laste ringmängus, et „mis nimi, mis nimi”? Vastus: Mihhail Veller tema nimi. Lihtsalt hämmastav on tema kokkukõlamine auditooriumiga. Vaid Sergei Parhomenko oma saatega „Asjade olemus” ja parimate päevade Julia Latõnina suudavad jõuda võrreldava tulemuseni. Seega Veller asetub vene arvamusliidrite tippu. Pole üldse oluline, kas kuulajad/vaatajad joonduvad tema poolt sisestatava järgi või sõnastab Veller nende tundmused ja ootused. Tähtis on pea täiuslik kokkukõla.
 
Olukord on omamoodi pikantne, sest vene arvamusliider on Eesti kodanik eriliste teenete eest. Tal on Valgetähe IV klassi teenetemärk riikliku autasuna tubliduse eest aastast 2008, ta on Eesti Kirjanike Liidu liige oma kolmkümmend aastat. Vene kirjanike ühenduste nimekirjast teda ei leia. Arvatakse, et ainult mõnikümmend vene kirjanikku, kes „toodavad” kriminulle ja nn naisteromaane, tulevad ots otsaga toime. Veller olevat ainus, kes toidab enda ära puhtalt ilukirjanduse ja publitsistikaga.
 
Mihhail Velleri maaletoojaks võib pidada Teet Kallast. Ta korraldas „suure trüki” poolt tõrjutava Leningradi tehaselehe korrespondendi esimese jutustuse avaldamise ajakirjas Noorus ning tema Eestisse kolimise 1979. aastal.
 
Veller ütleb ise, et tal on Eesti valitsusega vaikiv kokkulepe. Tema ei sekku Eesti sisepoliitikasse, valitsus vene kirjanduslikku protsessi. Tõepoolest, ükski poliitkorrektne hunt ei murra kodu lähedalt. Eesti valitsuse kirjandushuvist pole ka mingit märki. Öeldu ei tähenda sugugi Velleril seisukoha puudumist Eesti(Balti) ja Vene suhete asjus:

•  Balti riike ei tohi käsitleda ühesugustena;
•  rahvaste ja riikide suhete ajalugu sisaldab mitmesuguseid sigadusi ja hulganisti vägivalda;
•  Eesti-Vene vahelises poleemikas paistab Vene pool muule ilmale välja suurema idioodina. Kas või sellepärast, et ta on suur ja Eesti väike;
•  Venemaa pretensioonidele peavad eelnema pretensioonid iseendale tehtu eest;
•  aset leidis okupatsioon;
•  toimus riikliku iseseisvuse hävitamine;
•  toimus küüditamine, mille käigus hukkus palju lapsi, naisi ja vanureid;
•  kordasaadetut tuleb tunnistada ja riiklikult kahetseda, isegi kompensatsioone maksta;
•  ainult sel viisil võib Venemaa jõuda tugeva, ausa ja õiglase riigi maineni.

 
Omal moel lahendab Veller nn okupantide küsimuse. Ta ütleb, et enne aastat 1991 tunnetas ta ennast Eestis okupandina, peale Eesti taasiseseisvumist aga loeb ennast lihtsalt vähemuse hulka kuulujaks.
 
Arusaamatu, miks Velleri argumentatsioon ja autoriteet ei leia sisemaiselt sisuliselt kasutust.
 
Kas nüüd tuleks pöörata imetlevad pilgud eriteenistuste poole? Mõjuagent vene vaimueliidis missugune! Kaugel sellest. Tegemist on ikkagi vene patrioodiga, keda tema enda ütluse järgi huvitab ainult Venemaa kasu, mitte Eesti oma.
 
Tema programmiline raamat „Suur viimane šanss” algab sõnadega „Venemaa on täna hukule määratud”. Raamatu ülejäänud ligi pool tuhat lehekülge on pühendatud sellele, kuidas ennustatut vältida. Velleri sõnaskalpell lahkab halastamatu järjekindlusega võimude ja opositsiooni tegevuse kõiki külgi ning püstitab nende ette nõuded ja ettevõtmised, et Venemaa väljuks nüüdistsivilisatsiooni kriisist „kõige kultuursemana, kõige humaansemana gloobusel”. Selle asemel „toimub Venemaal liigutavalt abitu, naiivne, ja mis peamine, nurjumisele määratud Nõukogude Liidu restaureerimine.”
 
Muide, mis puutub venelastesse Eestis, siis nendes näeb Veller viiendat kolonni, mida tuleb Vene riigi emissaride tegevusega igati toetada ja rakkesse panna, et tagada Vene mõju maksvusele saamine või domineerimine. Venelased, kes elavad territooriumidel, mida ei suudeta endaga liita, tuleb seevastu repatrieerida.
 
Tundub, et Vellergi oma tulevikuvisioonidega kinnitab Urmas Sutropi väidet Delfi debatis: „Intellektuaalne eliit Venemaal soovib Nõukogude Liidu taastamist”.
 

Veller on Eesti Kirjanike Liidu liige.

Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk, 2008

 http://et.wikipedia.org/wiki/Mihhail_Veller

AUTORIST 

 Juhan Sillaste PhD on majandusteadlane