Argentina rannikust ligi 500 km kaugusel asuvate Falklandi saarte (kaks suuremat ja 776 väikesaart) ning neist 1400 km kagusse jäävate Lõuna-Georgia saarte ja viimastest omakorda 500 km kaugusele jäävate Lõuna-Sandwichi saarte silmitsemine ainuüksi maakaardil või gloobusel tekitab küsimuse nende asupaiga teadmise mõttekusest. Kui Falklandi saartel elab 3000 inimest, siis kõikidel teistel saartel kõigest umbes 30 ja needki tegelevad kas Antarktika uurimise või selle teenindamisega. Lootusetu kolgas, ent ometi murravad nende kaljusaarte ja nende vahele jääva kõleda ookeani ja ookeanipõhja rikkuste üle piike kaks suurriiki – kohalik Argentina ja ookeanitagune Ühendkuningriik (Inglismaa). Ja mitte ainult nemad – tarvitses Argentinal 12. aprillil 2012 taasriigistada 51% 1999. aastal Hispaania kompaniile Repsol müüdud omaaegse rahvusliku au ja uhkuse YPF (naftakompanii) omandist, kui Hispaania kõrval tegi häält Euroopa Liidu välisasjade volinik Briti parunessi Ashtoni isikus ning see oli ka mõistetav – YPF ja tema eelviimane versioon Repsol YPF on Falklandi ja muu mainitud piirkonna naftasaadustega varustajad. Kuna nood alad kokku moodustavad Britiülemereterritooriumid, siis järelikult kuuluvad nad ka Euroopa Liitu ja nii on tegu ka Eestit puudutava probleemiga.
 
Eestimaalastel ja Eestiga seotud meestel pole see kauge kant ainult kaardilt tuttav. Kuulus meresõitja Fabian Bellingshausen oli aastatel 1819–1820 esimene Lõuna-Georgia ümbruse kaardistaja. Omamoodi põnev on aga teada, et Tema Kuningliku kõrguse Elizabeth II tänane esindaja kuberneri ja komissarina (ühe mehe kaks ametit tulenevad sellest, et London hoiab – erinevalt Argentinast ja ÜROst – kaks saartegruppi teineteisest juriidiliselt lahus) selles kauges kandis on Nigel Robert Haywood, kes aastatel 2003–2008 oli Briti suursaadik Tallinnas ja korraldas kuninganna sünnipäeval kuulsaid kübarate näitamisi. Kui nüüd lisada, et aastatel 2008–2009 jõudis Haywood olla ka Briti esindaja Basras (Iraagis), siis annab tema määramine Falklandile aimu sellest, kus asuvad brittide huvid maailma poliitikas.
 
Nende leidmine Lõuna-Ameerika ja lõunapooluse vahelt on lihtsalt seletatav – merel ja meritsi valitsev suurvõim vajas ka selles kandis tugipunkti. Falklandi väisasid veel 1600. aastal Hollandi meresõitjad, kolooniate hõivamise ajal aga jõudsid prantslased Ida- ja inglased Lääne-Falklandile peaaegu korraga – 1764. ja 1765. aastal. Prantslased andsid kolm aastat hiljem võimu 600 000 liivri eest toona tervet Lõuna-Ameerikat omanud Hispaaniale. Ent inglased lahkusid oma värskest valdusest 1774. aastal, jättes maha tahvli, millel oli kirjas saare kuulumine Briti kroonile – asi, mida hilisemates vaidlustes on korduvalt tõestusmaterjalina kasutatud. Lõuna-Ameerika iseseisvumine 1810.–1826. aastal tõi kaasa ka päranduseks saadu jagamise sõjas ja võimujagamises edukamate vahel ning järgnevas etendas olulist osa Luis Vernet’ile kalastamis- ja küttimisõiguse andmine Malviinidel (Islas Malvinas on Falklandi nimi Hispaania allikates). Saatuse tahtel nabiti tema korraldusel 1831. aastal kinni kolm röövpüügis süüdistatud USA hülgepüügilaeva, millele järgnes USA sõjalaeva USS Lexington karistusretk, mis näitas, et noor, alles tekkiv Argentina riik, kelle viimaseks ettevõtmiseks sai kava saartel vangla rajada, ei suuda end kaitsta.
 
USA ootamatu ilmumine Lõuna-Ameerika lõunatippu mõjus väljakutsena talle Põhja-Ameerikas alla jäänud Inglismaale, mistõttu detsembris 1832 jõudsid Falklandile kaks Briti sõjalaeva, Argentina pisigarnison alistus ja 3. jaanuarist 1833 lehvib seal Union Jack.
 
Mõistagi ei lehvinud see Falklandi sõja päevil (2.04.–14.06.1982), mil saarte peremeheks oli Argentina. Tegelikult polnud Buenos Aires oma õigustest saartele kunagi loobunud. Enamgi veel – 1927. aastal hakati neid esitama ka Lõuna-Georgiale (Isla Georgia del Sur) ja 1938. aastal Lõuna-Sandwichi saartele (Islas Sandwich del Sur). Argentina võttis tõsiselt ÜRO loomist, nähes selle dekoloniseerimise komitees võimalust vaidlust enda kasuks pöörata. Komitee igal juhul uuris asja ja tuvastas, et saared peavad jääma n-ö kellegi alluvusse, sest neil puuduvad eeldused muutuda iseseisvaks riigiks. 1947. aastal tegi Briti valitsus ettepaneku lahendada saarte ümbruse (kuid mitte saarte endi) tulevik Haagi Rahvusvahelises Kohtus, ent Argentina keeldus sellest pakkumisest. Nii nagu Inglismaa oli loobunud Argentina pakkumisest kasutada rahvusvahelist arbitraaþi 1884. aastal.
 
Aastast 1966 on Buenos Aires ja London pidanud mitmeid kõnelusvoore ja 1974. aastal hakkas YPF varustama Falklandi saari kütusega. Samuti hakkas toimima regulaarne lennuühendus saarte ja Argentina vahel. (Pärast sõda stardivad ja maanduvad lennukid Tšiilis, v.a pooleaastase pausi ajal 1999. aastal seoses eksdiktaator Pinocheti vahistamise ja koduarestiga Londonis).
 
Sõja puhkemises süüdistatakse reeglina Argentina sõjalist huntat, kes oma populaarsuse nimel läks välja jõu kasutamisele. Sündmuste kiirendajaks aga oli kahtlemata Briti 1981. aasta kodakondsuseadus, mis avas tee kodakondsuse saamiseks meretaguste territooriumite asukatele ja loonuks nii uue seisu kahe riigi vaidluses. Pealegi tegid Briti võimud kohe erandi ja andsid kodakondsuse Gibraltari elanikele. Argentina kindralite kärsituse põhjus sai kinnituse 1983. aastal, kui eriseadus andis Falklandi asukatele Briti kodakondsuse. Sealtpeale on London kõigis saarte tulevikku puudutavates küsimustes nõudnud asukate endi arvamusega arvestamist.
 

6. mai 2012 toimus mälestusteenistus ja pärgade asetamine Portsmouthis Falklandi sõjas hukkunute mälestuseks.

 
 
Falklandi sõjas kaotas Argentina 650 meest, neist pooled hukkusid avamerel põhjalastud ristleja pardal. Inglaste kaotused olid 7 sõjalaeva (Argentinal kokku 9), 10 hävituslennukit (35) ja 260 meest. Ägedatest lahingutest sai omapärane taust ühele külma sõja peaepisoodile – ajal, mis sõja käik oli otsustatud, saabus Londonisse ametlikule visiidile Ronald Reagan, kes 8. juunil 1982 pidas esimese USA presidendina Briti parlamendis oma kuulsa kõne, lubades „marksismi-leninismi ajalootuhaks muuta”. Need, keda antud hetkel Falklandil põrmustati, olid küll ise samuti marksismi-leninismi vastu, ent Reagani-Thatcheri poliittandemi teke seondub just selle visiidiga ja Thatcheri kui võitleja kujund toetas suurepäraselt Reagani hiidplaani, mis teadupärast realiseeruski!
 
Ühendkuningriik ja (vahepeal demokraatiale tagasipööranud) Argentina taastasid oma suhted 1989. aastal märkusega, et antud otsus ei muuda midagi saarte suveräänsuse üle käivas vaidluses. Inglased on sealt peale muretsenud saarte rahvaarvu kasvu ja seal viibivate sõdurite arvu n-ö piisava suuruse pärast.  Argentina pidas vajalikuks oma 1994. aasta konstitutsioonis ära märkida ka saari kui endale kuuluvaid. Sealjuures on vastavas provintsi ametlikus nimes – Tulemaa, Antarktika ja Lõuna-Atlandi saared (Tierra del Fuego, Antartida e Islas del Atlantico Sur) kirjas juba ka külm kontinent! Kümme aastat varem laiendas Argentina oma erimajandustsooni 200 miilini rannikust ja sama tegi Falklandi ümber kahes etapis – algul 150, siis 200 miili kalavarude kaitsmise nimel ka Ühendkuningriik. 1996. aastal pakkus Argentina ühissuveräniteeti saarte üle kui esimest sammu oma täissuveräänsuse kehtetamiseks.
 
2003. aasta presidendivalimised võitnud Nestor Kirchneri üheks valimisloosungiks olid Malviinide tagasisaamine. 2007. aastal abikaasa asemel presidendiks valitud Cristina Kirchnerist sai aasta hiljem uue superkoosuluse G20 liige, mis on tähendanud tema kohtumisi ka Briti peaministritega, kuid muutustest saarte küsimuses pole neilt siiani kõlanud ühtegi uut sõnumit.
 
Küll võib rääkida pinge tõusust, sest 1998. aastal leiti Falklandist umbes 100 km põhja pool väidetavalt 60 miljardi barreli suurune naftaleiukoht ja veebruaris 2010 hakkas seal puurima Briti kompanii Desire Petroleum. Argentina tegi sellest kiirelt Ladina-Ameerika tippkohtumise teema, milles britid said üksmeelse taunimise osalisteks. Hetkel on puurimistööd katkestatud – kompanii väitel viletsate tulemuste tõttu, poliitikute arvates käib lihtsalt poliitiline kauplemine. Inglased käivitasid ekstreemturismi, ent kui käesoleva aasta veebruaris ei antud kahele Falklandi külastanud kruiisilaevale õigust siseneda Tulemaa sadamasse, pidas ÜRO peasekretär vajalikuks hoiatada nii Londonit kui ka Buenos Airest pingete eskaleerimise eest. Raske öelda, millal ja millega need külmas ilmastikus toimuvad külmad mängud ükskord lõpevad.

AUTORIST

Toomas Alatalu on Riigiteaduste Instituudi lektor