Kuid see Rootsi-suurune saar, kus elas 2006. aasta arvestuses 48 miljonit inimest, on äärmiselt põnev ka inimühiskonna uurijatele ja kultuurihuvilistele. Võrreldes peaaegu neli korda väiksema Jaava saarega, kus elanikke 128 miljonit, on Sumatra suhteliselt hõredalt asustatud, kuid seda muidugi vaid sealseid mõõdupuid arvestades. Sumatra saarel räägitakse 52 keelt, mis kõik kuuluvad Madagaskarilt kuni Vaikse ookeani saarteni ulatuvasse austroneesia keelerühma. Sumatra on väga kirev nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt, kuid ebatavaliselt on saarel põimunud ka erinevad religioonid ja võib öelda, et isegi tsivilisatsioonid. Sumatrast läänes asuvatel Siberuti saartel elavad mentawai-rahvad on küll ametlikult ristitud, kuid elavad džunglis ikka oma esivanemate kiviaegsete tavade järgi (vt ka Go Reisiajakiri 2/2012). Ent Sumatral on olemas ka mitu nüüdisaegset miljonilinna, kus vähemalt osa rahvast elab juba nende standardite järgi, millega meiegi oleme harjunud. Ida-Sumatras, mille vastas üle väina asub Malaisia ja Singapur, räägitaksegi enamasti ka malaisia dialekte. Lõunas elavad jaavalased, põhja mägismaal, kuulsa Tobo järve ümbruses, kristlased batakid, saare põhjatipus ranget islamit järgivad ached. Lääne-Sumatra provintsis elavad aga minangkabaud, suhteliselt väikesearvuline omanäoline rahvas, kes on suutnud läbi aegade oma huvide eest seista.
Kindlasti väärivad kõik Sumatra saare suuremad ja väiksemad rahvad tähelepanu, kuid kui rännuteed on teid viinud Lääne-Sumatra provintsi ja selle pealinna Padangi, siis on teil ka igatahes väga vedanud. Sest siit on võimalik leida eksootiline puulaev, et sõita Siberuti saartele, heas korras teedel võib bussidega liikuda sisemaa mägedesse ning ka linn ise oma ookeani-äärse promenaadiga on mõnus koht vähemalt mõnepäevaseks olemiseks. Kõige kindlam on aga leida endale hea giid-abiline, kes nõustab edasise rännuplaani koostamist, aitab rentida mikrobussi ning leida hea hinnaga ööbimiskohad. Islamimaal on aga keeruline neil, kes tahaksid õhtuti kohalike puuviljade nautimise kõrvale kangemat kraami rüübata. Sest isegi väga püüdlik giid-abimees suudab kusagilt salateid pidi kohale tuua vaid suhteliselt lahja ja maitsetu joogi, mida ise küll uhkelt viskiks nimetab! Kuid jäägu siis napsid ja veinid muude maade pärisosaks. Sumatral leidub siiski piirkond, kus alkoholi hankimisega ei ole probleeme – see on ala, kus elavad kristlased batakid. Need on aga endised inimsööjad, ei unusta korralik muslim nende kohta lisamast! Kindlasti on ka see huvitav lugu, kuidas õnnestus 19. sajandi lõpus ühel eriti vapral saksa protestandist misjonäril vältida kohalike kulinaarsete harrastuste objektiks sattumast ning veenda selle asemel kohalikke vastu võtma ristiusku. Seda ajal, kui Indoneesia oli juba valdavalt islamimeelne ning ka nende lõunapoolsed naabrid minangkabaud olid äsja võtnud vastu islamiusu. Usuvahetus – varem olid levinud kohalikud ja India usundid – oli minangkabaudele vajalik, et seista vastu jõhkramaks muutunud Hollandi koloniaalvõimudele. Naaberrahvastega, eriti Ache Sultanaadiga pidevalt sõdinud minangkabaud, saamata leevendust hollandlaste koloniaalvõimu poolt, pöördusid 19. sajani I poolel massiliselt islamisse, et avaldada sellele võimule organiseeritumat vastupanu.
Indoneesia on suurima rahvaarvuga islamimaa, kuid siinne kultuuriline mitmekesisus, sügavad kohalikud traditsioonid ja tolerantne meelelaad eristab seda enamikust teistest muslimiriikidest. Poliitiline režiim on küll vormiliselt demokraatlik, presidentaalne vabariik, kuid üsna tugevate autoritaarsete sugemetega ning jaava keelt kui ühtset riigikeelt pealesundiv. Jaavalased on ka peamised islami kultuuri kandjad, kuid seda religiooni jagab enamik indoneeslasi, hinnanguliselt 90%. Muud kui islamikultuurid saavad samuti asja ajada ja isegi kristlik misjon tegutseb üsna vabalt. Minangkabaude näitel on sealne sunni-islam üsna salliv, taludes enda kõrval teisi kultuure ja religioone.
Lääne-Sumatra provintsi pealinn Padang on 835 000 elanikuga saarel suuruselt viies. See on üsna tavaline lõunamaa linn kaootilise liikluse ja suurte inimhulkadega kesklinna tänavail. Naised ja suuremad tüdrukud on kõik pearätistatud nagu muslimirahvastele tänapäeval kohane, mehed on euroopalikult riides. Kesklinnas asuvad pankade ja suurte ettevõtete büroohooned ja mõned euroopalikult heakorrastatud kvartalid, kuid enamasti näeme ühte suurt turgu ja garaažisuuruste poekeste ridu, nagu see on tavaline lõunamaa linnades. Võluv on pisike koloniaalajastut meenutav vanalinn, kuid erilist muinsuskaitset sealsetele hoonetele pole rakendatud. Foto: erakogu
Minangkabau rahva kultuuripealinn, 100 000 elanikuga Bukittinggi asub aga ärilinnast Padangist 90 kilomeetri kaugusel kõrgmaal, mägede vahel orus, kahe kuulsa vulkaani vahetus läheduses. Seal hakkavad enam silma kohaliku rahva traditsioonilised uljaste nurgakaartega majakatused. Neid haruldaste ornamentide ja puunikerdustega, mõnel juhul isegi kolmekordsete kaartega maju nähes taipab rändur, miks on nii vähe tähelepanu pööratud kuni paarisaja aastasele koloniaalpärandile! Ometi on olemas täiesti unikaalsed, kaunid ja eripäraselt hingestatud kuni 400 aastat püsti seisnud (puuhoonete jaoks troopikas tõeline ime) ehituskunsti pärlid. Oma kolonisaatorite, hollandlastega, ei tekkinud minangkabau rahval sooje suhteid, nendest eristumiseks ja vastuhakuks võeti vastu islam. Kuid ka kõigile teistele, kes on minangkabaude iseolemist või kultuurilist eripära püüdnud alla suruda, on siinsed elanikud vapralt vastu astunud.
Bukittinggi on armas hubane linn, kus leidub piisavalt hotelle ja lihtsamaid peatuspaiku reisijatele ning kus on lihtne leida giide-abilisi. Künklikul maastikul asuvas linnas leiab huviline palju vaatamisväärset. Vanalinnas domineerib härjasarvenurkadega kellatorn, silma hakkavad Lääne-Euroopa vahvärki meenutavad korruselamud, korrastatud pargid ja alleed. Linna keskpargis on avarates puurides võimalik imetleda ka Sumatra saare metsaasukaid. Ka üks nukker orangutani-isand istus nagu meid oodates puuris, käed ümber puurivarbade. Vaatas meile etteheitvalt otsa, silmavalged välkusid paar korda, siis lõi käega, pööras ringi ning astus kahel jalal taarudes oma onni uksest sisse ning tõmbas ukse tagantkätt kinni. Hinge jäi sellest kohtumisest valus kripeldus, rohkem me neid kuulsaid „metsinimesi” ei kohanud.
Bukittinggis tasub ära vaadata ka minangkabaude rahvatantsuansambli etendus, mis põhineb vanal India eeposel – „Râmâjanal”. Selle eeposes süþeed on Indoneesias kõikjal väga populaarsed. Imeline on kohalik Gamelani-orkestri muusika, eriti selle sissejuhatav osa, ilma vokaali ja tantsuta. Vaskksülofonide ja -trummidega ning mitmete flöötidega luuakse eriomane helitaust, lummus, millest vaataja väljub alles etenduse lõpus. Ka kohalik rahvatantsuansambel on väga heal tasemel – võõramaalasedki saavad siit kiiresti kätte mõnusa minangkabau-tunde. Kuigi islam on Indoneesias ametlik usk ja minangkabaudki on juba ligi paarsada aastat sunnimuslimid, on rahva traditsioonid sügaval budismis ja hinduismis ning samuti vanas ürgaustroneesia kultuuris.
Ühiskonnakorraldus on minangkabaudel aga väga omapärane, sest see on tegelikult matriarhaatlik. Omand pärandatakse emalt tütardele, naised on perekonnapead ja valdavad majapidamisi. Traditsioonilistes „sarvedega” suurmajadeski olid omaette kambrid ette nähtud vaid tütardele, pojad magasid, kus juhtus, ja siis, kui hakkasid kaela kandma, saadeti nad kloostrisse õppima või nad lahkusid lihtsalt kodunt. Samal ajal on minangkabaud tõsine islamirahvas, mis usuna on teatavasti äärmiselt meestekeskne. Näiliselt on need kaks doktriini ühendamatud, kuid leidlikud minangkabaud on selle probleemi lahendanud nii, et mehed tegelevad rohkem usuasjade ja poliitikaga, kodus ja majanduselus on aga tähtsam roll naistel. Tänapäeval ei ole piirid meeste ja naiste tööde vahel siiski väga jäigad – on seal naisigi poliitikas ning suurärimehed on siiski enamasti mehed. Foto: erakogu
Enim võlub turiste aga traditsiooniline Lääne-Sumatra ehitukunst. Selle stiilinäiteid võib igaüks imetleda Wikipedias märksõna alt „Rumah Gadang” mis tähendabki minangkabaude keeles „suurmaja”. Selle hoone kõige silmatorkavamaks elemendiks on taevasse kaarduvad katuseservad – gonjong’id. Kohalik giid Man Equator (Facebookis on konto) räägib huvilistele legendi, miks just see terava sarve kuju on minangkabaudele väga tähtis. Nimelt olla vanal ajal minangkabaudel suur vaidlus lõunas elavate jaavalastega territooriumi pärast. Suure sõja ärahoidmiseks tegid kohalikud ettepaneku lasta omavahel võidelda vesipühvlitel. Jaavalaste vürst tõigi välja kõige suurema ja agressiivsema pühvli. Minangkabaud aga lükkasid võitlusväljale näljase pühvlivasika, kellel olid väiksed, kuid nugateravad sarved. Nähes põllul suurt pühvlit, tormas näljane vasikas selle poole, et piima saada. Suur loom aga ei pööranud pisikesele tormavale pühvlikesele mingit tähelepanu, sest vaatas ringi pärisvastase järele. Selle ajal aga sööstis vasikas oma teravate sarvedega vastase kõhu alla ning lõikas selle lõhki – mille tulemusena too hinge heitis. Nõnda võitsid minangkabaud võitluse ning säilitasid oma maa. Pühvlisarve kaar on aga sellest peale kõrges aus ning kaitseb iga majapidamist. Rahva nimigi tuleb nendest sõnadest, sest „minang” tähendab võitjat ja „kabau” pühvlit.
Seitsmest miljonist minangkabaust elab oma koduprovintsis umbes neli, ülejäänud elavad peamiselt teistes Sumatra ja Malaka poolsaare linnades.
Matkasin Lääne-Sumatral 2007. aasta veebruaris.
