Minu teadmised Rwandast piirdusid kunagise häguse teadmisega 1994. aasta genotsiidist ning kuskil kuuldud infost, et seal on keelatud kilekotid. Hiljem selgus, et lisaks kilekottidele on Rwandas keelatud ka käia paljajalu, pildistada korravalvureid ning et kohalike inimeste üheks meelistegevuseks on jälgida „muzungu TV-d”.
Olles pindalalt pea poole väikesem kui Eesti, on Rwanda koduks 11,7 miljonile inimesele. Tegemist on väga mägise ja järvederikka maaga. Kõrgeimad mäed on ligikaudu 4500 m kõrgusel riigi lääneosas, idas laiuvad hingematvad savannid. Kliima on meie mõistes jumalik. Keskmine päevane temperatuur on aasta läbi 23–27 kraadi. Aastas on kaks vihmaperioodi – veebruarist maini ja septembrist detsembrini. Kogu selle luksuse tõttu on võimalik Rwandas kasvatada kohvi ja teed, kartulit ja riisi, banaane ja ananasse, avokaadosid ja mangosid, aga ka eri sorti ubasid ja palju muudki. Enamus elanikkonnast elatubki põlluharimisest. Kuna maaharimine käib käsitsi, väikestel peredele kuuluvatel maalappidel ja ilma erilise väetamiseta, siis suurtootmisest me rääkida ei saa. Peamiseks ekspordiartikliks on kohv ja tee.
Mööda maad sõites on väga tavaline pilt kõplaga põllul töötavast naisest, kel on laps riietega selga köidetud. Tavaline on ka see, et kohalikud ei kanna midagi käes, vaid hoopis peas. Pea peal transporditakse nii turul ostetud söögipoolist, veekanistreid kui ka lauajuppe. Juhtusin nägema meest, kes kandis pea peal diivanit ja kahte tugitooli. Kahjuks ei olnud ma piisavalt kärme, et seda ilmutust fotokaamerasse püüda.
Vahetutest kontaktidest kohalikega jäi mulje kui väga sõbralikest, kuid mitte pealetükkivatest ja liialt usaldavatest inimestest. Kindlasti mängib siin oma rolli 18 aastat tagasi kogetud õudus, mil 1994. aasta aprillist juulini tapeti ligi 800 000 süütut inimest (sh naisi ja lapsi), nakatati sunniviisiliselt HIViga ja vägistati tuhandeid naisi. Pea kõik, kellega kokku puutusin, olid seda õudust kogenud isiklikult. Kes oli kaotanud ema-isa, õe-venna, kes abikaasa ja lapsed. Ängistav oli näha Kigali genotsiidi memoriaali, mis on viimaseks puhkepaigaks 250 000-le ohvrile. Loosungeid „Never again!” oli näha erinevais paigus ja mälestusmärkidel üle kogu maa. Vägivalda, mis on jätnud väga sügava jälje kogu rahva hinge, on väga raske mõista. Inimesed proovivad vaatamata toimunule oma igapäevase eluga edasi minna, kuid kogetud õudus ja hirm ning ka häbi on mõnes kohas viinud nii kaugele, et ümber on nimetatud veriste sündmuste toimumiskohtadeks olnud linnad ja külad. Omamoodi sümboolne oli Kinigi kultuurikülas meid lauluga vastu võtnud külamuusiku tervituslaul: „Rwandalased on rahu armastav rahvas. Me tervitame teid siin ja soovime olla teie sõbrad. Olge meie hea tahte saadikud maailmas ja rääkige kõikjal, et Rwandas on rahu ja me hoiame seda rahu”.
Hoogne sõjatants. Foto: Erakogu
Etnilised pinged ei ole Rwanda ajaloos miskit uut. Alati on olnud eriarvamusi enamusse kuuluvate hutude (85% elanikkonnast) ja vähemuses olevate tutside (15% elanikkonnast) vahel. Kuid vastuolud kahe rahvakillu vahel süvenesid kolonialistide saabumisega 20. sajandi alguses. Kaks etnilist gruppi on tegelikkuses väga sarnased – nad räägivad sama keelt, elavad samas piirkonnas ning järgivad samu kombeid. Kuid tutsid on peamiselt pikemat kasvu ning nõtkema kehaehitusega kui hutud. Arvatavasti pärinevad nad Etioopiast.
Belglastest kolonisaatorid hakkasid 1930. aastatel välja andma identiteedikaarte, millega hakati inimesi klassifitseerima nende etniliste tunnuste järgi. Belglaste arvates olid tutsid ülemad kui hutud ning tänu sellele nautisid tutsid aastakümneid oma naabritest paremaid töökohti ja hariduse saamise võimalusi. Rahulolematus hutude hulgas kasvas aga pidevalt. Kui belglaste lahkudes kuulutas Rwanda 1962. aastal välja oma iseseisvuse, asusid juhtivatele positsioonidele hutud. Kui 6. aprillil 1994 tulistati alla president Habyarimana lennuk ning hukkusid nii president kui ka temaga kaasas olnud Burundi president, vallandas see vägivallalaine. Kogu maa oli halvatud õudusest ja ängist. Rwandalased jäeti üksi ka rahvusvahelise kogukonna poolt – ÜRO viis oma väed riigist välja pärast oma 10 sõduri hukkumist.
Genotsiidile järgnes paar aastat kestnud kodusõda, lõputuna näivad kohtuprotsessid genotsiidi korraldajate ja läbiviijate üle, pidev tegelemine inimeste hingedes olevate haavadega ning lepituse otsimisega kahe rahvakillu vahel. Üles tuli ka kasvatada tuhandeid orvuks jäänud lapsi.
Tänasel päeval püüab pealinn Kigali pilku lõputute lilleklumpide, piinlikult puhaste tänavate ja kahe pilvelõhkujaga kesklinnas. Kigali on riigi administratiiv- ja majanduskeskus. Siin asuvad nii pankade ja äride peakontorid, välisesindused kui ka valitsushooned ja parlament (mis on maailma ainus parlament, kus enamik saadikuid on naised). Samas pole seal ühtki kino ega teatrit. Vaba aja kultuurilisel ja harival sisustamisel tundub mängivat suurimat rolli kirik. Kirikuid ja palvemaju on igas linnas ja külas.
Riigikeeli on kolm – kinyarwanda, prantsuse ja inglise keel. Õigupoolest mindi president Paul Kagame korraldusel inglise keelele üle vaid mõni aasta tagasi. President on andnud teisigi huvitavaid korraldusi. Nimelt on keelatud elumajadel õlest ja kivist katused – kohustuslik on plekk-katus. Iga kuu viimasel laupäeval on kõigil kodanikel kohustus minna laupäevakule. Kraave kaevavad nii tavalised inimesed kui ka peaminister ja president.
Suuremad maanteed on üle kogu riigi hämmastavalt heas korras. Kuna autosid on suhteliselt vähe, siis peamisteks liikumisvahenditeks on jalgrattad, mopeedid ja minibussid. Sõiduvahendid on pea alati inimesi pungil täis. Üks korralik mopeed peabki ju mahutama vähemalt kolm inimest, sülelapse ja kitse. Kuid peamiselt liigutakse jala. Teedel ja teede ääres on üldse palju inimesi, pisut ehmatav oli näha teedel mängivaid 5–6-aastaste jõnglaste parvesid, kes usinalt autodele lehvitavad. Autojuhi kõige tõhusamad abivahendid ongi pidurid ja signaal, sest inimesed ei tule lihtsalt teelt ära. Tee ääres on ka väga palju sotsiaalse reklaamiga plakateid. Tihtipeale on tegemist infoga malaariavastasest vaktsineerimisest, pereplaneerimisest, suguhaigustest hoidumisest või hoopis sellest, et kommionu (või -tädiga) ei tohi kaasa minna või temalt miskit head-paremat vastu võtta.
Jõudsalt areneva turismi peamiseks magnetiks on eelkõige Rwanda loodus. Välisturistide palverännaku sihiks on Volcanoes’i rahvuspark, kus troopilises vihmametsas mäe jalamil pesitsevad väljasuremise äärel olevad mägigorillad. Välismaalasel on 500 dollari eest võimalik minna pooleks päevaks mägedesse ja jälgida haruldase liigi toimetamist tema tavapärases elukeskkonnas.
Suurepärane sihtkoht on ka riigi idaosas, Tansaania piiri ääres asuv Akagera rahvuspark, kus on võimalik näha nii kaelkirjakuid, sebrasid, impaalasid, jõehobusid ja palju teisi meie jaoks haruldasi loomi. Äärmiselt huvitav on ka vana pealinn Nyanza, kus saab külastada Rwanda kuninga kunagisi residentse. Nimelt on neid kolm. Kunagine õlgkatusega hiigelonn, belglaste poolt 1920. aastate lõpus ehitatud kivimaja ning vahetult pärast kuninga surma valminud villa.
Tüüpilise külaelamu ehitus. Foto: Erakogu
Valgeid inimesi liigub Rwandas suhteliselt vähe ja seetõttu tekitab nende ilmumine tänaval väikese mõtliku vaatamisseisaku. Inimesed jäävad seisma ja lihtsalt vaatavad ainiti valget ilmutist. Kuna valgeid kutsutakse kohalikus keeles „muzungudeks”, siis selle nähtuse on naljahambad ristinud „muzungu TV-ks”. Eks tuli meiegi reisiseltskonnal aeg-ajalt telestaaridena esineda: kui märkasid kedagi sind kivistununa vaatamas, siis tuli rõõmsalt tervitada ja lehvitada. Tavaliselt vastati laia naeratuse ja mõlema käega lehvitamisega.
Rwandas peab kindlasti varuma kahte asja – aega ja kannatust. Kohalik inimene on väga sõbralik ja abivalmis, kuid ka väga pikatoimeline. Kui soovid minna restorani, pead arvestama oma tunni-pooleteisese ooteajaga. Asju aetakse väärikalt ja aeglaselt.
Omavahel armastatakse väga lobiseda. Väga armastatakse rääkida ka mobiiltelefonidega. Kuna elektrit pole 70%-l majapidamistest, siis võib teede ääres kohata suurte reklaamidega mobiililaadimise putkasid. Kohalike jutt on tavaliselt kõvahäälne ning teineteisemõistmisele viitavad rahulik ja pidev peaga noogutamine ning vaiksel mõminal lisatud „eee” või „mmm”.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Rwandal on ees palju väljakutseid. Väljarabelemine mineviku taagast ja vaesusest on vahest neist kõige olulisemad. Unistada tulebki suurelt. Olles Aafrika üks kõige vähem korrumpeerunumaid riike, on Rwandal päris head šansid tõusta Aafrika Singapuriks.
TAUSTAKS
Rwanda
Riigi juhtlause „Ubumwe, umurimo, gukunda igihugu” („ühtsus, töö, isamaalisus”)
Riigihümn Rwanda Nziza
Pealinn Kigali
Pindala 26 338 km2
Riigikeel(ed) ruanda, prantsuse ja inglise
Rahvaarv 9 998 000 (2009)
Rahvastiku tihedus 379,6 in/km2
President Paul Kagame
Peaminister Pierre Damien Habumuremyi
Iseseisvus 1. juuli 1962
Rahaühik frank (RWF)
http://et.wikipedia.org/wiki/Rwanda
AUTORIST
Kadri Kopli on Tunne Kelami büroo juhataja
