Võib öelda, et kõigi kolme Balti riigi arvestuses on konservatiivid olnud kõige mõjukamad ja tugevamad Lätis. Lätis on konservatiivid võimul olnud kogu uurimisaluse ajaperioodi vältel (1998–2011, kuus korda on oldud peaministri ametikohal ehk 52,3%), nende keskmine osatähtsus parlamendis on 49,3% ning ajutiselt on konservatiivide käes olnud ka enam kui pool parlamendi kohtadest (nt 2002. aasta valimiste järel 63% ja 2006. aasta valimiste järel 54%). Täidesaatva võimu tasandil on konservatiivid Lätis samuti kõrgelt esindatud olnud (40,9–83,3% valitsuse kohtadest).
Ehkki konservatiividel on olnud Läti valitsustes suur mõju, ei ole nad alati suutnud seda täiel määral ära kasutada. Huvitav asjaolu on siinjuures see, et Läti konservatiivid pole mitte kunagi moodustanud ühtegi valitsust, kus oleksid ainult konservatiivsed erakonnad, kuigi nii 2002. kui ka 2006. aasta valimistel olid konservatiivsed erakonnad saavutanud parlamendis üle poole kohtadest. Alati on vajatud mõnda mittekonservatiivset erakonda (Uus Partei, Roheliste ja Talurahva Liit, Läti Esimene Partei/Läti Tee), sageli on see erakond saanud ka peaministri koha (nt aastatel 2000–2002, 2004 märtsist detsembrini, 2007–2009). Üks seletus sellise olukorra tekkele on see, et kuna konservatiivsed erakonnad võistlevad üksteisega nii populaarsuse kui ka valijate pärast, siis on kasulik omada puhvererakonda, kes ei oleks otseselt seotud konservatiivide omavahelise võitlusega.
Kuigi 2000ndate alguses oli konservatiivsete parteide rohkusel (ajuti kuni neli) teatav positiivne efekt (parlamendi koosseisus õnnestus oma kohtade osatähtsust 1998. aasta 41%-lt kasvatada 2002. aastal 63%ni), siis hiljem on parteisüsteemi nõrkus ja konservatiivsete erakondade suur arv (2010. aasta valimistel pääses parlamenti viis konservatiivset erakonda, järgmisel aastal toimunud erakorralistel valimistel ainult kaks) olnud negatiivseks faktoriks. Konservatiivsete erakondade populaarsuse vähenemisele on mitu seletust: 1) konservatiivsed erakonnad on kogu aja jooksul kandnud valimisvastutust, mis on vähendanud oluliselt nende populaarsust; 2) Läti parteisüsteemi üldine nõrkus, mis väljendub nii ohtras valimisliitude kasutamises kui ka üksikisikute suures rollis (oligarhid). Lisaks paneb eri ideoloogiatega erakondade ühinemine üheks valimisliiduks paljusid valijaid oma eelistustes kõhklema ning selle tulemusena ei pruugi nad üldse hääletada oma esialgsete valikute poolt; 3) suur konservatiivsete erakondade arv (4–5) killustab nende valijasegmenti ning võimaldab rohkem konsolideerunud poliitiliste ideoloogiate esindajatel end paremini nähtavale tuua.
Konservatiivide mõju osas Balti riikides jääb Eesti teisele kohale. Mitte väga tugevat esindatust parlamendis (keskmiselt 23,3%) on kompenseerinud sage valitsuses olek (kaks korda ka peaministri ametikoha saamine, kokku 38,9% ajast), samuti ka parlamendis esindatusest (23,3%) tugevam osalemine valitsuse tasandil (konservatiividest ministrite arv on kõikunud vahemikus 33,3–46,1% valitsuse koosseisust). Eestis on konservatiivid koondunud ühte erakonda (Isamaaliit ja Res Publica Liit) ja saavutanud parlamendivalimistel suhteliselt stabiilseid tulemusi (1999. aastal 17,8%, 2007. aastal 18,8%, 2011. aastal 22,8% kohtadest). Erand oli 2003. aasta valimised, kui osales kaks konservatiivset erakonda (Isamaa, Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica) – siis saadi 34,6% parlamendikohtadest.
Leedus on konservatiivide mõju olnud kõige väiksem. Madalale esindatusele parlamendis (keskmiselt 19,9%) on lisandunud ka väike osalemine valitsuse tasandil. Konservatiivid said Leedus võimule alles 2008. aastal. Osaliselt on see seletatav ka Leedu poliitikaelu teatava tsüklilisusega, mille tulemusena vahelduvad liberaalide ja sotsiaaldemokraatide poolt valitsetavad perioodid konservatiivide võimuloleku perioodidega. 2000. aastal lõppes just üks selline konservatiivide võimuperiood, mille tulemuseks oli nende suur nõrgenemine ja osaline killustumine (2000. aasta valimistel saadi vaid 9,9% kohtadest). Tänu konsolideerumisele (väiksemate parteide liitumisele Isamaaliiduga) ja poliitiliste oponentide ebapopulaarsuse kasvuga on konservatiividel õnnestunud oma esindatust parlamendis kasvatada 31,9%ni (2008. aasta valimised) ning lõpuks ka valitsust juhtima saada (alates 2008. aastast).
Leedu Vabariigi peaminister Andrius Kubilius (Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid) ja Läti Vabariigi peaminister Valdis Dombrovskis (Uus Aeg). Vilnius 29. juuni 2011. Foto: Scanpix
Kõikides Balti riikides on kõige rohkem konservatiive hallanud kaitseministeeriumi (Eestis 57,0%, Lätis 92,2% ja Leedus 25,4%) ja haridusministeeriumi (Eestis 50,3% ja Lätis 52,3%). Kõige vähem on mõjutatud valitsuse tasandil keskkonnapoliitikat (Eestis ja Leedus 0,0%, Lätis 31,4% uuritavast ajast on olnud konservatiivist keskkonnaminister).
Balti konservatiivsetel erakondadel on ideoloogilisel tasandil olnud kõige lähedasemateks koalitsioonipartneriteks liberaalsed ja sotsiaaldemokraatlikud erakonnad (välja arvatud Leedus).
Eespool kirjeldatud andmed käsitlevad mõju kvantitatiivses aspektis. Tulemuste käsitlemine laiemas kontekstis laseb teha järgmisi järeldusi. Balti riikides on kõige konsolideeritum parteimaastik Eestis , siinsete konservatiivide seis on praegu veel küllaltki stabiilne, kuid mitte domineeriv. Läti poliitikat mõjutavad rahvustevahelised eriarvamused suuremal määral kui Eestis ning selle tulemusena on lätlased koondunud rohkem konservatiivsete erakondade taha, mis on võimaldanud konservatiividel pidevalt võimul olla. Erinevalt Eestist ja Leedust ei ole Lätis välja kujunenud konservatiivset tuumikerakonda, mis on omakorda põhjustanud konservatiivide killustatust. Leedus seletab konservatiivide muutlikku populaarsust ja tugevust parteimaastiku bipolaarne ülesehitus. Eksisteerib ainult kaks varianti: olla võimul või mitte. Siinjuures tuleb veel mainida, et kui saadakse võimule, siis ainult koalitsiooni domineerivama osapoolena, mitte aga väiksema partnerina (erinevalt Eestist).
Kokkuvõtlikult on analüüsi põhilised tulemused esitatud järgmises tabelis.
Allikas: autori koostatud
Tulevikuväljavaated
Konservatismi tulevikuväljavaateid üldises plaanis analüüsides tuleb kindlasti ära märkida mitut asjaolu, mis hakkavad edaspidi aina olulisemat rolli mängima.
Konservatiivsus kui ideoloogia, mis oli juba varem küllaltki laialivalguv ja mitmesse alasuunda jagunenud, on viimasel ajal hakanud kaotama oma seniseid piirjooni. Erakonnad, mis varem olid oma ideoloogilistel platvormidel olnud pikka aega suhteliselt muutumatutel seisukohtadel, on hakanud valijatele meeldimise eesmärgil end rohkem muutma. Seejuures kaldutakse nii liberaalsuse kui ka tsentrismi poole. Kuigi erakonna ümberprofileerimisega on võimalik võita hääli, ei ole see alati siiski kindel. Selline seisukohtade muutus võib küll ajutiselt tulemusi anda, kuid enamasti ainult siis, kui parteisüsteem ei ole riigis veel täielikult välja kujunenud ning valijad muudavad tihti oma valikuid. Halvimal juhul võivad sellise tegevuse tagajärjel valijad loobuda oma näo kaotanud erakonna toetamisest ning pöörduda kas teiste erakondade poole või loobuda valimistel osalemisest.
Üks konservatiivsust ähvardavatest ohtudest on see, et valijad, kes muutuvad rahulolematuks seniste konservatiivsete erakondade muutumisega nii ideoloogilisel kui ka suhete tasandil (suurem kokkuleplus vastandumise asemel), hakkavad toetama tunduvalt radikaalsemaid (tihti näiteks Euroopa Liidu vastaseid) erakondi. Selle tulemusena võivad harilikud konservatiivsed erakonnad nõrgeneda ning radikaalsemate juurtega erakonnad oma populaarsust kasvatada. Kui neid ei kaasata osavalt täidesaatva võimu tasandil, võib Euroopa olla tulevikus erakondlikul tasemel rohkem polariseeritud, kui ta on seda praegu. Eriti arvestades praegust euro- ja Euroopa Liidu kriisi.
Olulise teemana on esile kerkinud ka ideoloogia tänapäevastamise küsimus. Siinjuures on põhiküsimuseks see, kas ideoloogia vastab enam muutunud maailma tingimustele nii olude kui ka potentsiaalsete valijate mõttes. Kui aga ideoloogiat väga otsustavalt muuta (senistest väärtustest ja põhimõtetest lahti öeldes), võivad hakata esile kerkima eelmises lõigus kirjeldatud ohud. Kuldse kesktee otsingud kujunevad aga väga vaevalisteks ja rasketeks. Kõige tõenäolisemalt hargneb konservatism veelgi rohkem, kui ta on seda praegu, ja tekivad kindlad ühele riigile või piirkonnale spetsialiseeruvad konservatismi harud (näiteks USA, Euroopa koos sealsete alasuundadega nii Ida-Euroopas kui ka Lääne-Euroopas, India, Jaapan jt). Need eri harud võivad kohandada konservatiivseid aluspõhimõtteid kohalike tingimustega (nii poliitika kui ka väärtuste osas) ja tulevikus on neid juba palju raskem konservatismi allharude kaupa eristada.
Eestis on konservatiive seni iseloomustanud konsolideerumise trend – senised konservatiivsed erakonnad on ühinenud Isamaa ja Res Publica Liiduks. Praegu võib karta, et see trend on lõppenud ja ees võib oodata kas fragmenteerumine (uute parteide teke kas IRLi baasil või IRList eraldiseisvate uuskonservatiivsete erakondade asutamine) või senise konservatiivide baaserakonna – Isamaa ja Res Publica Liidu – nõrgenemine (kohtade kaotus parlamendis ja võib-olla ka valitsusest väljajäämine).
Läti konservatiive võib ees oodata jätkuv konsolideerumine. Praegu on konservatiivid koondunud kahte erakonda: 1) Ühtsusesse ja 2) „Kõik Lätile!” – „Isamaale ja Vabadusele/LNNK” Rahvuslikku Ühendusse. Mõlemad erakonnad on ideoloogiliselt siiski konservatismi eri pooltel ja nende ühisosa leidmine võib kujuneda raskeks. Kuna lätikeelsete valijate hulgas on suurelt jaolt täitmata nii liberaalne kui ka sotsiaaldemokraatlik sektor, siis võib arvata, et see ei jää lõpuni tühjaks, ning järgmistel seimi valimistel väheneb konservatiivide poolt antavate häälte arv.
Leedus on parteisüsteem välja kujunenud ja suuremaid muudatusi ei ole praegu ette näha. Muret võib teha see, et seni ei ole Leedu konservatiivid suutnud valitsuses olles suurendada või vähemalt samal tasemel hoida valijate toetust, mis võib praeguses tuumikerakonnas (Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid) tekitada sisepingeid ja lõpuks viia partei lagunemise või olulise nõrgenemiseni. Siinkohal võib näiteks tuua 1990ndate lõpul toimunud analoogilise protsessi.
Artikkel põhineb autori 2012. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööl „Konservatiivsete parteide areng Balti riikides”.
AUTORIST
Erki Kalle on politoloogiamagister
