Eestis ollakse harjunud mõtlema, et meie siin, erinevalt lääne-eurooplastest, tunneme Venemaad ja venelasi. Kindlasti on meie lähinaabrus, pikad perioodid Venemaa võimu all elamist ja sajanditepikkused kontaktid venelaste kui inimestega andnud meile kogemusi, mis kaugematel rahvastel puuduvad.Ometi on vale arvata, et me Venemaad ja venelasi tõepoolest nii hästi tunneme, nagu ise endale sisendada armastame. Tegelikkuses ei tea enamik eestlastest siiski kuigi palju venelaste enesetunnetuse alusteooriatest – alates panslavismist ja lõpetades eurasismiga – ega oska me kuigi kindla käega joont tõmmata sellegi vahele, kui palju on tänapäeva Venemaal pärandit Bütsantsist ja kui palju vihatud mongoli-tatari ikkest. Rääkimata õigete järelduste tegemisest sellest, mida oodata Venemaa praegustelt valitsejatelt suhtumises oma (ja kunagi Moskva võimu all olnud) lähinaabritesse või läänemaailma ehk nn ladina tsivilisatsiooni tervikuna.
Mis veelgi nukram: kui sorida raamaturiiulis ja otsida sealt, mida tõsist ja sügavuti minevat me eesti keeles Venemaa kohta leiame, siis peame tõdema, et tulemus on enam kui kesine. Võib-olla küll selle pärast, et me a r v a m e, et tunneme Venemaad, ega pea seepärast suuremat süvenemist enam vajalikuks.
Õnneks kõik niiviisi siiski ei arva ja aeg-ajalt lisandub meie nappi kirjavaramusse teoseid, mis püüavad Venemaad ümbritsevat salapärasuse loori – mida venelased ise usinalt kultiveerida armastavad – tõepoolest hajutada ning ehtlääneliku ratsionaalsusega Venemaa ajalugu, venelaste mõttemaailma ja poliitilise tegutsemise tõukejõude kaardistada.
Viimati ilmunutest kuulub selliste raamatute hulka eesti ja vene juurtega ungarlase Geza Gecse teos „Bütsantsist Bütsantsini. Suurvene mõttelaadi olemus” (ungari keelest tõlkinud Tõnu Kalvet).
Raamatu kiituseks tuleb öelda, et autor on suutnud selles maalida kõnekatest detailidest koosneva panoraami. Ka on aukartust äratav alustada päris algusest, Vana-Vene riigi sünnist ning tulla välja tänapäeva, Vladimir Putini Venemaale. Ent kõige selle juures ei valgu Gecse laiali, vaid suudab ikka jääda oma põhiteema juurde, milleks on vene meelelaad ning sellest tulenevad kinnisideed, mis korduvad läbi kogu Venemaa ajaloo ning dikteerivad selle riigi valitsejate igati prognoositavaid samme tänaselgi päeval.
Lühikeses soovituses ei ole muidugi võimalik 463 lehekülje pikkust raamatut kõige kokkusurutumaltki refereerida, seepärast laskem lõpetuseks üheainsa tsitaadiga kõneleda raamatule eessõna kirjutanud endisel Europarlamendi saadikul György Schöpflinil, kes defineerib Putini moderniseerunud käsitlust impeeriumist järgmiselt: „Traditsiooniline suurvene mõttelaad – venelased on ülimuslikud, võim on tsentraliseeritud, vastastikune mõju on alahinnatud, sõnade ja tegude vahel on kuristik, võimaluse avanedes kasutatakse vägivalda – sai tänapäevase kuju ja sisu. Lihtsalt seda ei tohi nimetada impeeriumlikuks.”
