Järgnev ei ole niivõrd detailne ülevaade poliitilisest olukorrast, kuivõrd pilt sellest, millin mulje on jäänud Moldovast siin peale kaht ja poolt aastat elamist.
Kakskümmend aastat iseseisvumisest
Moldovast saabudes tundus, nagu oleks lapsepõlve sattunud. Selles oli nii nostalgiat ja rõõmsat äratundmistkui ka asju, mis tekkitasid hämmastust. Keldripoed ja roostetanud mänguväljakd, vanaldased trollid, piraat-DVDd Sojuzmultfilmi kullafondiga. Lenini kuju kõrvuti Marxi ja Engelsiga omaga kesklinna pargis jne.
Üleminek turumajandusele on kestnud juba üle 20 aasta, kuid Moldova on endiselt Euroopa kõige vaesem riik. Suurem osa inimesi elab võrreldes aastakümnetetaguse ajaga märksa kehvemates tingimustes. Reformidel, õigemini nende poolikul rakendusel, on olnud oma hind. Inimeste elatustase ja sissetulekud on enim langenud maapiirkondades, kus valitseb ka suurim tööpuudus. Hoolimata sellest, et 2011. aastal oli keskmine majanduskasv 6,4%, ei ole kaugeltki kõik ühiskonnakihid sellest võrdselt kasu lõiganud.
Moldovas on väike osa ülimalt rikkaid, kuid kolmandik elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Chişinăus leidub uhkeid kaubanduskeskusi ja spordiklubisid, mille parklates ootavad oma peremehi võimsaimate maasturite viimased mudelid. Hommikuti sõidutatakse nendega lapsi kallisse eralasteaeda või eliitkooli. Uusrikaste elumajad on justkui arhitektuuriimed. Need trumpavad üksteist üle suurusega, tornide ja sammaste pealt kokku ei hoita.
Elu maapiirkondades on risti vastupidine. Liiklusvahendiks on hobuvanker, parimal juhul eelmise sajandi teisest poolest pärinev roostetanud Žiguli või Moskvitš. Teid pole kohati ollagi ja kui juhtub olema vihmaperiood, siis muutuvad need täiesti läbimatuks. Paljud majad on tühjad või lagunenud. Külapoed on pisikesed ja heal juhul leiab sealt hädavajaliku. Tänavatel jalutavad vabalt ringi kanad, haned ja kitsed ning mängivad lapsed. Kevadel, kui kirsi, õuna või aprikoosipuud õitsevad, ning sügisesel ajal, kui viinamarjad saaki annavad, on see ometi armas ja isegi romantiline vaatepilt. Kurvaks teeb vaid see, et nende laste vanemad on küladest lahkunud – kes on leidnud tööotsa pealinnas või sõitnud välismaale, jättes võsukesed vanavanemate hoole alla.
Keskmine pension on juba aastaid 50 eurot, keskmine palk ulatub 200 euroni kuus. Hinnad seevastu on Euroopa tasemel. Kel vähegi võimalus avaneb, läheb piiri taha ja on seal nõus ka kõige lihtsama tööga. Varahommikust alates vonklevad konsulaatide ees pikad sabad. See on pilt, mis Eestis ammu unustatud. Neljandik Moldova tööealisest elanikkonnast elab ja töötab mujal – Itaalias, Venemaal, Rumeenias, jne. Need, kes kord läinud, ei mõtlegi enam koju tagasi pöörduda. Välismaal töötamine võimaldab toetada ka kojujäänuid, kelle jaoks võõrsilt saadetud abi on tihtipeale ainus sissetulek.
Suur osa inimesi soetab oma toidu ja esmatarbekaubad turult. Bessaraabia nimelisel turul ringi jalutades tekib tunne, nagu oleks sattunud hiigelsuurde vabaõhukaubamajja – sealt leiab absoluutselt koike, mida eluks vaja. Mõistagi müüakse kogu kraami „maksuvabalt”, s.t riigil jääb saamata tulu, mille eest tõsta pensione, lappida teid, rääkimata tervishoiusüsteemi arendamisest. Suurimaks probleemiks on korruptsioon ja varimajandus. Mustalt ehk makse maksmata töötab ligemale 30% elanikest, seega pole neil ka mingeid sotsiaalseid tagatisi. Moldova riigi eelarvest moodustab doonoritelt saadud abiraha (suurim toetaja on EL) ligikaudu veerandi, emigrantide poolt kodustele saadetud raha ligikaudu 35% SKPst. Ometi ei too mujalt saabuv raha kaasa mingit õitsengut, sest kulub esmajoones tarbimisele, mitte investeeringuteks.
Elanikkonna hulgas valitseb jätkuvalt nõukogude nostalgia. Igal aastal tähistatakse siin suurejooneliselt võidupüha. 9. mail täitub kogu linn Georgi lindikestega ning sõjaveteranid marsivad läbi kesklinna suurele kalmistule, et Moldova „vabastajaid” nelgikimbuga meeles pidada (Molotovi–Ribbentropi pakti järgselt okupeeris Nõukogude armee 1940. aastal tükikese praegusest Rumeeniast). Seda päeva ei hoia au sees vaid vanem generatsioon, ka noored seovad oma autodele musta-oranžitriibulisi lindikesi ja kleebivad silte „Spasibo dedu, za pobedu!”.
Moldovast saabudes tundus, nagu oleks lapsepõlve sattunud. Selles oli nii nostalgiat ja rõõmsat äratundmistkui ka asju, mis tekkitasid hämmastust. Keldripoed ja roostetanud mänguväljakd, vanaldased trollid, piraat-DVDd Sojuzmultfilmi kullafondiga. Lenini kuju kõrvuti Marxi ja Engelsiga omaga kesklinna pargis jne.
Üleminek turumajandusele on kestnud juba üle 20 aasta, kuid Moldova on endiselt Euroopa kõige vaesem riik. Suurem osa inimesi elab võrreldes aastakümnetetaguse ajaga märksa kehvemates tingimustes. Reformidel, õigemini nende poolikul rakendusel, on olnud oma hind. Inimeste elatustase ja sissetulekud on enim langenud maapiirkondades, kus valitseb ka suurim tööpuudus. Hoolimata sellest, et 2011. aastal oli keskmine majanduskasv 6,4%, ei ole kaugeltki kõik ühiskonnakihid sellest võrdselt kasu lõiganud.
Moldovas on väike osa ülimalt rikkaid, kuid kolmandik elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Chişinăus leidub uhkeid kaubanduskeskusi ja spordiklubisid, mille parklates ootavad oma peremehi võimsaimate maasturite viimased mudelid. Hommikuti sõidutatakse nendega lapsi kallisse eralasteaeda või eliitkooli. Uusrikaste elumajad on justkui arhitektuuriimed. Need trumpavad üksteist üle suurusega, tornide ja sammaste pealt kokku ei hoita.
Elu maapiirkondades on risti vastupidine. Liiklusvahendiks on hobuvanker, parimal juhul eelmise sajandi teisest poolest pärinev roostetanud Žiguli või Moskvitš. Teid pole kohati ollagi ja kui juhtub olema vihmaperiood, siis muutuvad need täiesti läbimatuks. Paljud majad on tühjad või lagunenud. Külapoed on pisikesed ja heal juhul leiab sealt hädavajaliku. Tänavatel jalutavad vabalt ringi kanad, haned ja kitsed ning mängivad lapsed. Kevadel, kui kirsi, õuna või aprikoosipuud õitsevad, ning sügisesel ajal, kui viinamarjad saaki annavad, on see ometi armas ja isegi romantiline vaatepilt. Kurvaks teeb vaid see, et nende laste vanemad on küladest lahkunud – kes on leidnud tööotsa pealinnas või sõitnud välismaale, jättes võsukesed vanavanemate hoole alla.
Keskmine pension on juba aastaid 50 eurot, keskmine palk ulatub 200 euroni kuus. Hinnad seevastu on Euroopa tasemel. Kel vähegi võimalus avaneb, läheb piiri taha ja on seal nõus ka kõige lihtsama tööga. Varahommikust alates vonklevad konsulaatide ees pikad sabad. See on pilt, mis Eestis ammu unustatud. Neljandik Moldova tööealisest elanikkonnast elab ja töötab mujal – Itaalias, Venemaal, Rumeenias, jne. Need, kes kord läinud, ei mõtlegi enam koju tagasi pöörduda. Välismaal töötamine võimaldab toetada ka kojujäänuid, kelle jaoks võõrsilt saadetud abi on tihtipeale ainus sissetulek.
Suur osa inimesi soetab oma toidu ja esmatarbekaubad turult. Bessaraabia nimelisel turul ringi jalutades tekib tunne, nagu oleks sattunud hiigelsuurde vabaõhukaubamajja – sealt leiab absoluutselt koike, mida eluks vaja. Mõistagi müüakse kogu kraami „maksuvabalt”, s.t riigil jääb saamata tulu, mille eest tõsta pensione, lappida teid, rääkimata tervishoiusüsteemi arendamisest. Suurimaks probleemiks on korruptsioon ja varimajandus. Mustalt ehk makse maksmata töötab ligemale 30% elanikest, seega pole neil ka mingeid sotsiaalseid tagatisi. Moldova riigi eelarvest moodustab doonoritelt saadud abiraha (suurim toetaja on EL) ligikaudu veerandi, emigrantide poolt kodustele saadetud raha ligikaudu 35% SKPst. Ometi ei too mujalt saabuv raha kaasa mingit õitsengut, sest kulub esmajoones tarbimisele, mitte investeeringuteks.
Elanikkonna hulgas valitseb jätkuvalt nõukogude nostalgia. Igal aastal tähistatakse siin suurejooneliselt võidupüha. 9. mail täitub kogu linn Georgi lindikestega ning sõjaveteranid marsivad läbi kesklinna suurele kalmistule, et Moldova „vabastajaid” nelgikimbuga meeles pidada (Molotovi–Ribbentropi pakti järgselt okupeeris Nõukogude armee 1940. aastal tükikese praegusest Rumeeniast). Seda päeva ei hoia au sees vaid vanem generatsioon, ka noored seovad oma autodele musta-oranžitriibulisi lindikesi ja kleebivad silte „Spasibo dedu, za pobedu!”.
Limba noastra?
Moldova riigikeeleks on limba noastra ehk „meie keel”. Tegelikult on see rumeenia keel, mida kohaliku dialekti baasil osa ühiskonnast kutsub moldova keeleks. Limba noastra või limba de stat ehk riigikeele kasutus ametlikes dokumentides jätab lahtiseks, mis keelega siis ikka tegu on, sobides nii ka siin elavatele vene, ukraina, bulgaaria kui turgi/gagauusi vähemustele.
Peamiselt Chişinăus paiknev majanduslik eliit on venekeelne, maapiirkondades kõneldakse valdavalt rumeenia keelt. Omaette autonoomne piirkond on Gagauusia, mille elanikud on türgikeelsed kristlikud ortodoksid. Dnestri jõgi on piiriks idapool asuva separatistliku Transnistria ja Moldova vahel. Selle de facto iseseisva, kuid tunnustamata riigi keeleliseks omapäraks on see, et tööstuslinnades räägitakse ainult vene või ukraina keelt ning maapiirkondades rumeenia keele moldova dialekti, mida kirjutatakse aga hoopiski kirillitsas.
Rahuvalvajate kontrollpunkt Moldovas Benderis, Dnestri silla juures. 16. aprill 2012. Vene armee toel püsiv Moldova keskvalitsusest sõltumatu väikeriik Transnistria Vabariik tekkis 1990. aastal. Ametlikult Venemaa Transnistria sõltumatust Moldovast ei tunnista, kuid sekkub otseselt majandusabi andmise kaudu riigi sisepoliitikasse. Rahavoog Moskvast katkes k.a. jaanuaris, kui Transnistria uueks presidendiks valiti mitesoovitud endine parlamendi spiiker Jevgeni Ševtšuk. Foto: Scapix
Unistus Euroopa Liidust
Kõike eelnevat arvesse võttes – pole just kerge pähkel riigijuhtidele? Riigivõimu teostab hetkel Euroopa Allianss, mis koondab endas liberaale, demokraate ja liberaaldemokraate. Esimesed neist on kõige parempoolsemad ja nende programmis on ka punkt, et Moldova peaks taasühinema Rumeeniaga. Suuri läbimurdeid ja reforme ei ole suudetud siiski ellu viia, sest kardetakse kaotada võimupositsiooni. Kommunistid, kelle valijaskond on just nimelt see nõukogude aega taga igatsev, pensionäridest koosnev ja lapselapsi kasvatav vanavanemate seltskond, on opositsiooniparteina täiesti arvestatav jõud. Reformimeelsemad ja ettevõtlikumad inimesed on ju suures osas emigreerunud. Rahvas tundub olevat kaotanud igasuguse usu oma liidritesse. Üldine meelsus on, et pole vahet, kes on eesotsas, ikka mõtlevad kõik vaid oma tasku täitmisele. Ka praegused liidrid on ärimehed – peaminister Filat ja parlamendi asespiiker Plahotnuk, kes omavahel avalikult ärihuvide parast jagelevad.
Kõige selle taustal on nii praegune valitsus, aga kohati ka opositsioonipartei, avaldanud soovi Euroopa Liiduga liitumiseks. EL on oma naabruspoliitika idapartnerluse programmi raames panustanud Moldovasse riigi väiksust arvestades hiigelsummasid. Ligi miljard eurot tagastamatut abi selleks, et kujundada idapartnerluse ja reformide säravat tähte ja eeskuju teistele piirkonna riikidele.
EL arenguabi Moldovale on nii per capita kui ka reaalsete väljamaksete poolest suurem kui Ukrainale antav abi, teistest riikidest rääkimata. Moldova näeb ELi kui päästerõngast oma probleemidele, kuid pole justkui adunud, et ELi liikmestaatus ei tule niisama, vaid raske ja eesmargipärase tööga.
Kõike eelnevat arvesse võttes – pole just kerge pähkel riigijuhtidele? Riigivõimu teostab hetkel Euroopa Allianss, mis koondab endas liberaale, demokraate ja liberaaldemokraate. Esimesed neist on kõige parempoolsemad ja nende programmis on ka punkt, et Moldova peaks taasühinema Rumeeniaga. Suuri läbimurdeid ja reforme ei ole suudetud siiski ellu viia, sest kardetakse kaotada võimupositsiooni. Kommunistid, kelle valijaskond on just nimelt see nõukogude aega taga igatsev, pensionäridest koosnev ja lapselapsi kasvatav vanavanemate seltskond, on opositsiooniparteina täiesti arvestatav jõud. Reformimeelsemad ja ettevõtlikumad inimesed on ju suures osas emigreerunud. Rahvas tundub olevat kaotanud igasuguse usu oma liidritesse. Üldine meelsus on, et pole vahet, kes on eesotsas, ikka mõtlevad kõik vaid oma tasku täitmisele. Ka praegused liidrid on ärimehed – peaminister Filat ja parlamendi asespiiker Plahotnuk, kes omavahel avalikult ärihuvide parast jagelevad.
Kõige selle taustal on nii praegune valitsus, aga kohati ka opositsioonipartei, avaldanud soovi Euroopa Liiduga liitumiseks. EL on oma naabruspoliitika idapartnerluse programmi raames panustanud Moldovasse riigi väiksust arvestades hiigelsummasid. Ligi miljard eurot tagastamatut abi selleks, et kujundada idapartnerluse ja reformide säravat tähte ja eeskuju teistele piirkonna riikidele.
EL arenguabi Moldovale on nii per capita kui ka reaalsete väljamaksete poolest suurem kui Ukrainale antav abi, teistest riikidest rääkimata. Moldova näeb ELi kui päästerõngast oma probleemidele, kuid pole justkui adunud, et ELi liikmestaatus ei tule niisama, vaid raske ja eesmargipärase tööga.
Mida Moldovast otsida?
Turismikohana ei ole Moldova suutnud end eriti müüa. Turiste kohtab üldse haruharva ja Chişinăus kesklinnas on peaaegu võimatu leida kohta, kust osta postkaarte, suveniiridest rääkimata. Potentsiaali siiski oleks – külastamist väärivad veinikeldrid ja kaunid kloostrid, vaheldusrikas ja vooreline maastik pakub võimalusi matkaradade rajamiseks.
Moldoval puuduvad loodusvarad, suurimaks rikkuseks on must ja viljakas muld. Põllumajandusega tegelemine on peamine majandusharu, kuid ka siin on hiilgeajad jäänud aastakümnete taha. Kolhoosiaegsed tondilossid lagunevad, erastamisega on põllumajandusele tehtud karuteene. Suur osa maast jagati tükkhaaval, osakutena laiali. Inimestel puuduvad vahendid selle harimiseks. Täiesti tavaline on, et ühel perekonnal on tükike viinamarjaistandust, mõned viljapuud ja põllulapp – aga mitte ühes kohas, vaid kilomeetriste vahedega… Paljud põllud on lihtsalt harimata, samal ajal kui need, kel oleks soovi ja tahtmist asjaga tegelda, ei suuda leida sobivat ehk ühes kohas asuvat maatükki.
Viinamarjaistandused ning veini- ja konjakitööstus (rumeenia keeles Divin) on üks Moldova peamisi rikkusi. Masstootmises on küll peamiselt Vene turule suunatud läägemad veinijoogid ja Beloi Aisti konjak nõukogude nostalgikutele. Samas võib leida lausa pärleid, mis on võrreldavad parimate prantsuse veinidega ja konjakitega. Purcari, Vartely veinilosside ning Dionysus Mereni ja F’autori keldrite toodangust leiab ka nõudlikum veinigurmaan midagi oma maitsele. Parimad ja aromaatsemad on Moldova koduveinid. Igal perekonnal on oma salajane retsept, mida on põlvest põlve edasi antud.
Milestii Mici ja Cricova, riiklikus omandis olevad veinikeldrid, on maailma suurimad. Milestii Mici veinikollektsioon ulatub 2 miljoni pudelini ja on ära märgitud Guinnessi rekordite raamatus. Veine hoitakse endise paekivikaevanduse 60–80 m sügavusel asuvates tunnelites kogupikkusega 250 km, millest hetkel on hoidlatena kasutusel 120 km jagu. Cricova kelder on tuntud väliskülaliste vastuvõtu kohana. Seal olevat oma sünnipäeva pidanud isegi Putin ning seinale on raamitud pühendus teiseltaukülaliselt Juri Gagarinilt.
Turismikohana ei ole Moldova suutnud end eriti müüa. Turiste kohtab üldse haruharva ja Chişinăus kesklinnas on peaaegu võimatu leida kohta, kust osta postkaarte, suveniiridest rääkimata. Potentsiaali siiski oleks – külastamist väärivad veinikeldrid ja kaunid kloostrid, vaheldusrikas ja vooreline maastik pakub võimalusi matkaradade rajamiseks.
Moldoval puuduvad loodusvarad, suurimaks rikkuseks on must ja viljakas muld. Põllumajandusega tegelemine on peamine majandusharu, kuid ka siin on hiilgeajad jäänud aastakümnete taha. Kolhoosiaegsed tondilossid lagunevad, erastamisega on põllumajandusele tehtud karuteene. Suur osa maast jagati tükkhaaval, osakutena laiali. Inimestel puuduvad vahendid selle harimiseks. Täiesti tavaline on, et ühel perekonnal on tükike viinamarjaistandust, mõned viljapuud ja põllulapp – aga mitte ühes kohas, vaid kilomeetriste vahedega… Paljud põllud on lihtsalt harimata, samal ajal kui need, kel oleks soovi ja tahtmist asjaga tegelda, ei suuda leida sobivat ehk ühes kohas asuvat maatükki.
Viinamarjaistandused ning veini- ja konjakitööstus (rumeenia keeles Divin) on üks Moldova peamisi rikkusi. Masstootmises on küll peamiselt Vene turule suunatud läägemad veinijoogid ja Beloi Aisti konjak nõukogude nostalgikutele. Samas võib leida lausa pärleid, mis on võrreldavad parimate prantsuse veinidega ja konjakitega. Purcari, Vartely veinilosside ning Dionysus Mereni ja F’autori keldrite toodangust leiab ka nõudlikum veinigurmaan midagi oma maitsele. Parimad ja aromaatsemad on Moldova koduveinid. Igal perekonnal on oma salajane retsept, mida on põlvest põlve edasi antud.
Milestii Mici ja Cricova, riiklikus omandis olevad veinikeldrid, on maailma suurimad. Milestii Mici veinikollektsioon ulatub 2 miljoni pudelini ja on ära märgitud Guinnessi rekordite raamatus. Veine hoitakse endise paekivikaevanduse 60–80 m sügavusel asuvates tunnelites kogupikkusega 250 km, millest hetkel on hoidlatena kasutusel 120 km jagu. Cricova kelder on tuntud väliskülaliste vastuvõtu kohana. Seal olevat oma sünnipäeva pidanud isegi Putin ning seinale on raamitud pühendus teiseltaukülaliselt Juri Gagarinilt.
Moldova põllutööline kannab palki üle maisipõllu, taustal Capriana klooster 30. oktoobril 2011. Foto: Scanpix
Nii Moldova kui ka Rumeenias paiknev Moldova ajalooline regioon, on täis pikitud kloostreid, mis on asutatud Moldova muistse valitseja Stefan cel Mare si Sfanti poolt, mälestamaks võidukaid lahinguid Ottomanide Impeeriumi pealetungivate vägede vastu. Nimetagem vaid mõned: UNESCO maailmapärandisse kantud loodusmälestis Orhei Vechi ja sealne koopaklooster ning Tipova klooster Dnestri jõe pankkaldal. Väga kaunid on ka Hinku ja Capriana.
Moldovlased on inimestena ääretult vahetud ja soojad ning tohutult külalislahked. Lisaks on nad väga kannatlikud ja rahumeelsed. Selles mõttes võrreldavad eestlastega. Nad ei kipu tänavale streikima ega oma kehva elu üle avalikult meelt avaldama, pigem kiruvad nad valitsust sõprade ja sugulaste ringis või löövad lihtsalt käega ja põgenevad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Moldoval on kõvasti arengupotentsiaali. Euroopa vaeseima riigi mainest lahti saamiseks peaks ta seadma endale kindlad sihid ja veel päris kõvasti rabelema, imed ei juhtu niisama. Kõigepealt peaksid aga inimesed ise hakkama uskuma, et üleüldse on võimalik midagi muuta.
AUTORISTPiia Sirel on töötanud diplomaadina EV välisministeeriumis (1996 - 2003) ning Euroopa Parlamendi ametnikuna Brüsselis (2003 -2010).Viimased kaks aastatat on elanud abikaasa töölähetuse tõttu Moldovas. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
