Euroopas ja USAs kääriva eelarvekriisi taustal räägitakse üha valjemalt Aasia tõusust. Tõepoolest, paljud riigid, mis veel inimpõlv tagasi kuulusid selgelt mahajäänute kilda, on praegu tõusnud globaalsete või vähemalt regionaalsete tegijate kilda. Siinkohal pole jutt üksnes tõelise tiigrihüppe sooritanud Hiinast, vaid ka niisugustest tavateadvuses ikka veel ebaolulisteks peetavatest riikidest nagu Vietnam, Indoneesia, Tai jne. Kindlasti pole neis riikides veel euroopalikku heaolu, sotsiaalseid turvavõrgustikke ja pika aja jooksul tekkinud intellektuaalseid jm akumulatsioone. On seevastu aga kiiresti kasvav rahvastik, arenev konkurentsivõime, vähenõudlikkus ja edasipüüdlikkus ehk poliitilises ja majanduslikus plaanis nähtused, mida hea juhtimise juures on võimalik kiireks eduks konverteerida ja mis lääneriikide arsenalis kas puuduvad või on stagneerunud.   

Just selle vaatenurga alt tasub hinnata ja analüüsida neid suundumusi, mida Euroopas praegusel ajal täheldame. Globaliseerumise ajastu on ju paratamatult tekitamas omamoodi ühendatud anumate efekti, kus ühtede tõus – tänu sissevoolavatele investeeringutele, know-how’le ja jõukamatele eksporditurgudele – tähendab teistele, seni rikkamatele, suuremat või väiksemat langust. Viimane sõltub taas paljuski riikide poliitikast ja juhtimise oskuslikkusest.   

Maailm tervikuna pole siiski õnneks endiselt jaotunud vaid teljele Ida-Lääs, Euroopa-Aasia. Aafrika – rahvusvahelistes suhetes sageli peaaegu unustatud või vaid permanentse kriisikoldena käsitletav kontinent on tegelikult hiiglasliku potentsiaaliga piirkond, mis nii territooriumi ja rahvaarvu kui ka loodusressursside rikkuse poolest ületab kaugelt Euroopat. Ja siis Ladina-Ameerika, kust nii mõnigi ajaloo kummitus tänasesse päeva ning sõja-rahu piirimaile sirutub. Kui ohtlikult?   

Maailma Vaade püüab vastata. 

Mart Helme