Alaviite, kelle osatähtsus Süüria elanikkonnast (20 miljonit) on ligikaudu 8%, ei pea sunniidid ja suur osa šiiite üldse muslimiteks. Islami teoloogid liigitavad neid ainujumalat kuulutanud Mohammadi eelsesse džahalija ehk pimeduse ajastu paganate hulka. See vool kujutab endast sünkreetilist usundit, kus on säilinud muinasaja astraalsed kultused – Päikese ja Kuu kummardamine. Alaviidid usuvad meeste hingede rändamisse (tanasuh), tähistavad ristiusu jõulusid, kolmekuningapäeva ja lihavõtteid, rikkudes nii kõiki šariaadi keelde. Kolmainsuse moodustavad neil Ali, Muhammad ja tolle lähedane kaasvõitleja Salman al Farsi, kelle nimede esitähed moodustavad lühendi Ams, mida nad oma usulistel kogunemistel palju kordi hüüavad. Nende püha raamat „Kitab al Madžmu” algab usutunnistusega: „Kes on meid loonud, meie Isand? Vastus: see on usklike emiir ja usu emiir Ali ibn Abu Taleb – Jumal. Ei ole Jumalat peale tema”.
Seetõttu on nad kuulutanud ennast šiiitideks, neljanda õndsa kaliifi Ali järgijateks. Prohveti väimees Ali tapeti ägeda võitluse tagajärjel Umajaadide kalifaadi rajaja Musavijaga 661. aastal, viimane viis pealinna üle Damaskusesse. Alist sai nõnda šiiitide esimene püha imaam. VIII sajandil tekkis nende 6. imaami Džafari ajal oluline lõhe – 7. imaamiks pidi saama tema vanem poeg Ismail, kuid too suri enne isa. Džafar määras järglaseks noorema poja Mussa, osa usklikke nõudis aga Ismaili poja Muhammadi nimetamist. Nõnda tekkis tugev ja arvukas ismailiitide vool, kelle eesotsas olid nn varjatud imaamid, kellest viimane ilmutab ennast maailmale messiana aegade lõpus. Hiljem toimus veel mitu lõhenemist šiiitide seas (druusid, nizariidid), mida me siinkohal ei vaatle. Ismailism on teisenenud kujul mõjuvõimas ka meie ajal. Oluline on see, et ka ismailiidid ei tunnustanud alaviite enda hulka kuuluvaiks ega üldse muslimiteks.
Osmanite valitsejate ajal oli alaviitide seas võimsaid feodaale, kes rivaalitsedes druusidega omasid suuri maavaldusi Põhja-Süürias ja Liibanonis ning seisid vastu sultanivõimule. Napoleoni sõjaretke ajal Egiptusesse ja „ajaloolisse Süüriasse”, mille osadeks loeti ka Palestiinat ja Liibanoni, toetasid nad prantslasi, mis tõi kaasa julma kättemaksu nii Istanbuli kui ka Egiptuse mamelukkide poolt, alaviidid sattusid genotsiidiohtu. Druusid, nende ajaloolised vastased, keeldusid neid otseselt kaitsmast (nende endi staatus oli kõikuv, sest nad toetasid inglasi), kuid siiski tänu nende šeikidele suudeti vältida hullemat. Alaviidid kaotasid küll suuri maavaldusi ja taandusid põhiliselt Latakisse Loode-Süürias.
Prantsuse mandaadi ajal kahe maailmasõja vahelisel perioodil lubati alaviididel osal Süüria territooriumist oma riik moodustada (1922–1936). Võib-olla peeti silmas nende vanu teeneid, tõenäolisemalt aga järgiti siiski jaga-ja-valitse-põhimõtet. 1936. aastal likvideerisid selle moodustise prantslased dekreedi 274 alusel ise. Pärast Süüria iseseisvumist 1946. aastal püüdis sunniidi enamus alaviite võimust eemal hoida ja takistas igati nende soovi oma riik taastada. Pika võitluse tulemusel võitsid alaviidid endale lõpuks aga kogu Süüria – ajalugu võib vahel väga irooniline olla. Järk-järgult ja ka veriste riigipöörete käigus tõrjuti kõrvale sunniitidest ja druusidest kõrgemad ohvitserid, praegu on armee täiesti alaviitide käes.
Alaviitide eliit ja Assadite klann vajasid võimu taotlemisel ja selle võtmisel legitiimsust islamis (presidendiks saab olla ainult muslim). Nad alustasid pikka ja kavalat võitlust, et neid tunnistataks šiiitideks ismailismi alusel. Nad hakkasid ehitama alaviitide asulates arvukalt mošeesid (varasemad oli põhiliselt rajanud Türgi võim), seni oldi läbi aegade kogunemisteks kasutanud mõne pühaku auks nimetatud kuppelehitisi (kubba). Klanni ladvik sundis alaviitide enamust (põhiliselt põlluharijad) ramadaani tähistama. Sel ajal oli täheldatav laialdane vastuseis šiiidistamise poliitikale.
Ametlikult saavutati alaviitide tunnustamine šiiitideks (ja seega muslimiteks) alles 1973. aastal, ent juba kaks aastat varem oli võimu haaranud Hafiz al Assad. Tõsi, see tunnustamine kehtib ainult Liibanoni ja Süüria piires. Viimasel ajal teeb Iraani juhtkond ilmselt poliitilistel motiividel näo, et nad suhtlevad Süüria juhtkonnaga kui šiiitidega. Sunniitlik vaimulikkond Damaskuses ja kogu riigis suruti põlvili, kuid tuli jäi tuha all hõõguma.
Nüüd tõuseb vana vaen mitmes linnas möllava mässu tingimustes jälle leegiks. Ennustatakse küll praeguse režiimi kukkumist, mõned võõrriigid on sõltumatu Süüria riigi presidendi ja valitsuse, seni küll virtuaalselt, juba kõrvaldanud. See on uusima poliitilise trendi rakendamine, mille põhjendusi on rahvusvahelises õiguses asjatu otsida. See trend on seda arulagedam, et ei mõtle lähitulevikule ja mässu õhutamise tagajärgedele. Loomulikult režiim kaitseb ennast, nagu teeks seda iga valitsus, k õ i g i vahenditega. Nii nagu ei põrku võime ründamast piiri tagant saadud relvadega sissid. Kui uskuda ajalehti, siis surmavad on ainult ühe poole kuulid. A la guerre comme à la guerre.
Liibanoni armee sõdurid Liibanoni sadamalinna Tripoli vana turu treppidel 15. mail 2012. Liibanoni väed toodi linna pärast kolm päeva kestnud sektidevahelisi kokkupõrkeid, kus sai surma vähemalt kuus inimest. Naaberriigis Süürias 14 kuud kestnud konflikt on pannud linnas vaenutsema eri sektid ja poliitilised jõud. Ühel pool on sunni muslimid, kes toetavad Süüria presidendi Bashar Assadi kukutamist. Teisel pool on väikese alaviitide sekti liikmed, šiiidi muslimid, kes on Assadi kõige pühendunumad toetajad. Foto: Scanpix
Partii ei ole veel lõpuni mängitud, Liibüa variant ei kordu, loodame. Süüria suurim linn (2 miljonit elanikku) ja vanimaid linnu maailmas – Aleppo – 4000 aastat katkematut eksistentsi – on säilitanud rahu, nagu ka paljud teised paigad. Kuid midagi on siiski muutumas. Araabia Maade Liiga välistas interventsiooni, mida soovisid saudid ja Katar. Juudiriik tunnetab ohtu, mis tuleneks võimalikest uutest Süüria võimudest, senised on olnud ettearvatavad ja hoidnud madalat profiili Golani kõrgendike küsimuses. Kes on võimalikud uued valitsejad? Küsigem midagi lihtsamat ja mõelgem, millisest segasest seltskonnast moodustub opositsioon praegusele režiimile.
Ja lõpuks, mis saaks tulevikus alaviitidest, milline riik või riigid võtaks vastu sadu tuhandeid põgenikke? Tikkudega mängimine Lähis-Idas on meeletus.
TAUSTAKS
10 000 aastat tagasi ehitati toortellisest maju ning kasvatati nisu, otra, hernest.
3. at eKr – linnriigid, suheldi Akkadi linnadega. Sellest ajast on leitud Ebla linna valitsejate (2400–2250) arhiiv, 15 000 savitahvlit.
2. at eKr – võitlused Egiptuse ja hetiitidega. 14. sajandil eKr – saabuvad aramea hõimud (sama keelt kõneldi Jeesuse ajal ja kõnelevad tänapäeval Süüria kristlased, keda on 10% elanikkonnast).
8.–6. saj eKr – Assüüria, Babüloonia kallaletungid (ühine saatus Palestiinaga), 539. a eKr vallutavad Ahhemeniidid kõik piirkonna alad.
333. a eKr – Aleksander Suur vallutab Süüria, alguse saab Seleukiidide riik. Hellenism valitseb ligi 1000 aastat Rooma ja Bütsantsi võimuna kuni aastani 635, kui araablased vallutavad Süüria.
661–750 – Umajaadi kaliifide dünastia, Damaskuse Kalifaat
750jj – Abassiidide Kalifaat, pealinn kolib Bagdadi
12. saj – rüütelkuningas/sultan kurd Salah ad Din (Saladin) (1138–1193) juhib muslimeid ristisõdijate vastu ja teeb lõpu šiiitide Fatimiidide võimule Kairos, taastab sunnismi, valitseb kogu Lähis-Ida. Seejärel langeb Süüria Egiptuse valitsejate võimu alla.
1250 – Kairos tulevad võimule mamelukid, orjadest sõdalaste sultanid
1516 – algab neli sajandit Türgi võimu all
1920 – Prantsuse mandaat
AUTORIST
Artur Laast on Euroülikooli õppejõud
