Üleminekuprotsessi eesmärkidest üks oli saavutada konsensus põhiseaduse osas ja luua liberaalne parlamentaarne demokraatia, et erakordselt hapras olukorras tagada stabiilsus. Diktatuurijärgne konsensuspoliitika hindas tõepoolest stabiilsust kõrgemalt teistest väärtustest, nagu läbipaistvus ja avatus, ja selle tulemuseks oli tugev parteisüsteem, mis riigi tasandil põhines kahel laiapõhjalisel erakonnal: parem- ja vasakpoolsel. Jätkuva üleilmastumise kontekstis on rahvusriigi võim teiste jõududega võrreldes vähehaaval nõrgenenud. Riigi asemele on asunud vaid oma huvides tegutsev partokraatia, millel on ulatuslikud kliendivõrgustikud kõigis avaliku elu valdkondades (äri, pangandus, õigus, avalikud teenused jne), ütleb Madridi Complutense’i ülikooli tuntud avaliku õiguse emeriitprofessor Alejandro Nieto oma raamatus „El Desgobierno de lo Público” („Avaliku sfääri väärjuhtimine”, Ariel 2008). Tema väitel on see Hispaanias viinud äärmuslikel juhtudel koguni majandusliku ja poliitilise oligarhiani.
See ei tähenda, et tugev parteisüsteem on üdini halb või et suurem osa Hispaania poliitikuid ei ole ausad – on ikka. Tõhusa demokraatliku ja õigusliku vastukaalu puudumise tõttu kõrgeimal poliitilisel tasandil on aga Hispaania poliitikud tegutsenud düsfunktsionaalses süsteemis, mis loob stiimuleid süstemaatilisteks rikkumisteks. Parteide kõikehõlmav mõju ja poliitilise loogika ülemvõim avaliku hüve üle on loonud „ekstraktiivse eliidi”, nagu on oma uues raamatus seda nähtust nimetanud parempoolsete vaadetega autor ja rahandusekspert César Molinas. Sellisel eliidil on oma osa kinnisvaramulli tekkes, hoiupankade (traditsiooniliselt mitteäriliste eesmärkidega cajas de ahorro) kokkuvarisemises ning tarbetute ja kulukate taristute massilises rajamises.
On tõsi, et kui Hispaanias euro kasutusele võeti, langesid intressimäärad kõigest mõne nädala jooksul 14%-lt (peseeta ajal) 4%-le ning ühtäkki muutus kättesaadavaks odav raha. Samas ei tohiks unustada, et odava laenuraha kasutamine heaoluriigi, teaduse, innovatsiooni ja hoolikalt planeeritud strateegilise taristu arengusse investeerimise asemel madalal lisandväärtusel ja spekulatsioonidel põhineva majandusarengu mudeli finantseerimiseks oli teadlik poliitiline otsus. Konservatiivist Jose Maria Aznari juhitud valitsus otsustas 1990ndate lõpul teise variandi kasuks ja sotsialistist Jose Luis Rodriguez Zapatero juhitud valitsus (2004–2011) ei teinud olukorra muutmiseks ka midagi. See odaval rahal ja lõputult tõusvate kinnisvarahindade illusioonil põhinenud kasvumudel lõppes, kui laenuallikad 2008. aastal kokku kuivasid ja selgus, et enamiku Hispaania pankade varad olid tugevalt ülehinnatud. Valitsus oli rahvusvaheliste audiitorfirmade ja institutsioonide toetusel kinnitanud, et Hispaania pangandussüsteem on üks maailma turvalisemaid, ja ometi tabas Hispaania üldsust ühel päeval teadmine, et enamik nende panku on pankroti äärel. Selle asemel, et jätta vastutus halbade investeeringute eest investoritele, hakkasid poliitikud erasektori võlgu riigistama ja panganduskriisist sai täielik riigivõlakriis.
Väärib märkimist, et alates 1990ndatest koostati enamiku Hispaania hoiupankade (sh kõikide nüüdseks pankrotistunute pankade) nõukogud pangandusteadmisteta poliitilistest liikmetest ning nende otsused järgisid harva ratsionaalset kulude ja tulude põhimõtet. Nõukogude politiseerimine muutis hoiupangad valitsevate erakondade hüpiknukkudeks ja tugevdas veelgi poliitoligarhiate võimu. Selle tagajärjel on enamik Hispaania hoiupanku kas kadunud või muudetud kommertspankadeks (1970ndate lõpul tegutses 85 hoiupanka, praegu vaid 2).
Näiteid hoiupankade halbadest, sageli vaid poliitiliselt põhjendatud investeeringutest on palju. Hispaania on täis tühjadest kortermajadest koosnevaid kummituslinnu kohtades, kus keegi elada ei taha või seda endale lubada ei saa. Lennujaamu on rohkem kui üheski teises Euroopa riigis (50 võrreldes Saksamaa 18ga), kusjuures mõni neist ei ole kunagi teenindanud ainsatki reisijat (nt Castellónis) või on tunnistatud kahjumlikuks (nt Lleidas). Hispaania on ehitanud rohkem kiirraudtee kilomeetreid kui ükski teine riik peale Hiina. Selleks on kulutatud 64 miljardit eurot ja praegu on hulgal liinidel reisijate arv kilomeetri kohta jätkusuutmatu.
Baski Rahvusliku Partei toetajad Bilbaos tähistamas oma erakonna võitu kohalikel valimistel 21. oktoobril 2012. Baski Rahvuslik Partei võitis valimistel 75-kohalises kohalikus parlamendis 27 kohta. Neile järgnes Baskimaa lahkulöömist Hispaaniast nõudev Euskal Herria Bildu nimeline valimisliit, mis võitis parlamendis 21 kohta. Foto: Scanpix
Investeeringute eraldamine tarbetute ja/või sobimatute taristute rajamiseks ning pankade ja hoiupankade ebaotstarbekas juhtimine ei ole endaga kaasa toonud peaaegu ühtegi karistust. Caja Mediterranea direktor Roberto Lopez Abad lasi endale hoopis hüvitisena välja maksta 5,8 miljonit eurot ja Bancaja eksdirektor Aurelio Izguierdo 7,6 miljonit (maksete tegemise ajal olid mõlema panga majandustulemused juba languses). Bankia, mis moodustati mitme hoiupanga, peamiselt Caja Madridi ja Bancaja ühendamise teel, lubati lahkelt finantsturule, kuigi oli teada, et ta ei ole suuremas osas elujõuline. Banca de Españast (Hispaania keskpank) lekkinud teabe põhjal tundub, et hoiupankade probleemid olid teada, kuid poliitilise surve tõttu oldi võimetud sekkuma. Niisamuti on suurerakondade osa pankade laostumises peapõhjus, miks vaatamata avalikkuse suurele huvile ei ole juhtimisvigu tõsisemalt uuritud. Parlamendi erikomisjon, mille ülesanne oli uurida Bankia ja selle tegevjuhi Rodrigo Rato (endine Rahvusvahelise Valuutafondi direktor, Aznari valitsuse majandusminister ning iroonilisel moel ka Hispaania arengumudeli kavandaja 1990ndate lõpus) tegevust, loodi populistliku nišierakonna nõudmisel ega jõudnud mingite järeldusteni.
Kalduvus ringkaitsele seletab, miks Hispaanias ei ole seni toimunud ühtegi põhjalikumat struktuurireformi, kuigi esimesed kriisi tundemärgid avaldusid juba 2008. aastal. Sotsialistide valitsus hoidis tegelikkuse ees silmi kinni nii kaua kui võimalik ja praeguseks on vastutus läinud 2011. aasta lõpus ülekaaluka valimisvõidu saanud konservatiivse Rahvapartei valitsusele. Vaatamata retoorikale ja Brüsselis antud lubadustele on praeguseks tegelikult toimunud väga vähe struktuurireforme; üksiku erandina võib vaid mainida tööseaduse muudatusi, mis on pehmelt öeldes kosmeetilised. Siiski on tehtud karme säästukärpeid, mis tabavad kõige valusamini madalamaid ühiskonnaklasse ja kiiresti kokku kuivavat keskklassi. Tõstetud on nii tulumaksu kui ka käibemaksu, millega vähenevad elanike vabalt kasutatavad sissetulekud ja mis süvendab majanduslangust veelgi. Samal ajal on sotsiaalkulud tõusmas, nagu on arusaadavalt ka üldsuse rahulolematus. Tööpuudus on katastroofiline: töötute arv on tõusnud 5,77 miljonini ehk 25,02%ni rahvastikust. Hispaanias, mis on Euroopa suuruselt neljanda majandusega riik, elab allpool vaesuspiiri enam kui iga viies elanik.
Hispaania linnades on sel aastal erisuguste loosungite all ja eri ideaalide toetuseks tänavatele tulnud sadu tuhandeid inimesi, et protestida heaoluriigi kadumise ja poliitilise eliidi käitumise vastu. Kulminatsiooniks oli septembris Indignadose liikumise eestvõttel toimunud rahumeelne, kuid osavõtjaterohke katse võtta üle riigi parlament (vägivalda kasutas politsei). Veel üht suurt üldstreiki on oodata 14. novembril, mil ametiühingud kavandavad streike mitmes Euroopa riigis. Illusioonide purunemisest hoolimata ei ole populistlike äärmusparteide populaarsus siiski veel kasvama hakanud. Sellised erakonnad on küll olemas, kuid ei ole veel suutnud kokku koguda piisavalt hääli, et pääseda autonoomsete piirkondade või riigi parlamenti. Seda võib ainult osaliselt seletada valimissüsteemiga, mis soodustab kahte suurt erakonda. Kriis on juba jõudnud uuesti üles soojendada seni latentsed pinged etniliste piirkondade ja keskvalitsuse vahel ning andnud hoogu separatistlikele liikumistele kahes Hispaania ajaloolises etnilises piirkonnas Kataloonias ja Baskimaal.
Mõned majandusteadlased on osutanud, et osal katastroofilistest kärpemeetmetest oli alternatiive, mis olnuks ühiskonnale vähem kurnavad ja majanduse üldisele olukorrale kasulikumad. Kärped tervishoius, hariduses ja sotsiaalteenuste valdkonnas ulatuvad praeguseks 25 miljardi euroni. Samal ajal oleks rikaste, pankade ja suurettevõtete maksupettuste (umbes 70% kõigi pettuste kogusummast) lahendamine riigikassasse toonud 44 miljardit eurot. Kui varimajanduse osatähtsust oleks suudetud vähendada 10 protsendipunkti võrra, oleks see riigile taganud veel 38,5 miljardit eurot. Need arvud on veelgi tähenduslikumad, kui arvestada, et 2013. aastal peab Hispaania maksma võlaintressideks 38,5 miljardit eurot (10 miljardit eurot rohkem kui 2012. aastal) ning töötuhüvitisteks on järgmise aasta eelarves ette nähtud ligikaudu 27 miljardit eurot. Nendest arvudest on ilmne, et Hispaania vajab poliitilisi reforme märksa rohkem kui kokkuhoiumeetmeid.Hispaanlane Oviedos (Põhja-Hispaania) protesteerimas valitsuse kärpekavade, pankurite ja süveneva vaesuse vastu. Mais toimus liikumise Indignados aastapäeva tähistamiseks 96-tunnine meeleavaldus. Foto: Scanpix
Sellele vaatamata on palju hispaanlasi, kes mõne juhtiva poliitiku ja meedia õhutusel süüdistavad Euroopa Liitu ja eriti Saksamaad eelarvepuudujäägi ja riigivõla vähendamisele suunatud kokkuhoiumeetmete pealesundimises. Peavoolu sõnavõttudes ei ole tavaks mainida, et sotsiaalvaldkonnas kärbete suurendamine riigi toimimise reformimise asemel on Hispaania valitsuse otsus. Tegelikult oleks teine variant parem ka Saksamaale ja kogu Euroopale, sest see kahandaks vähem Hispaania sisenõudlust ja vähendaks kahju Euroopa tootjate müügitulemustele. Siseturu toimimise säilitamine tagaks modernse ja toimiva Hispaania elujõulise tuleviku. Riigi poliitilise eliidi sisedünaamika muudab selle võimaluse siiski sama ebatõenäoliseks kui suur on selle vajalikkus. Otsuse kärpida sotsiaalvaldkonda ja mitte ohjeldada pidurdamatut petmist on teinud Hispaania, seda ei ole peale sundinud Saksamaa.
Järeldused
Kuigi Hispaania majandus- ja rahanduskriisil on väliseid põhjusi, sh 2008. aastal saabunud ülemaailmne finantskriis ja eurotsooni struktuurne tasakaalustamatus, on selge, et riigi masendavas majanduslikus, poliitilises ja sotsiaalses olukorras on suur osa Hispaania poliitilise klassi käitumisel. Ülemaailmne kriis ja koos euroga saabunud odavate laenude äkiline katkemine tõid lihtsalt esile ja võimendasid olemasolevaid nõrku kohti. Üks Hispaania reformide suuremaid saavutusi – põhiseaduskokkulepe ja tugeva ning stabiilse parteisüsteemi loomine – on muutunud riigi suurimateks väljakutseks. Kaks suuremat erakonda – Rahvapartei ja sotsialistid – on loonud ulatuslikud käsi-peseb-kätt-stiilis võrgustikud kõikides avaliku elu valdkondades ja pangandussektoris ning õõnestanud kohtute neutraalsust ja sõltumatust kõige kõrgemal tasandil – kõik see kokku ongi kaasa aidanud Hispaania praeguse kriisi tekkele. Eliidi enesega rahulolu ja soovimatus status quo’d muuta tähendab, et praeguseks on reformide osas toimunud väga vähe tegelikku edasiminekut. Seniste kasinuskärbete loogika on küsitav nii majanduslikust kui ka moraalsest vaatenurgast, sest pole kahtlust, et need viivad riiki majanduslikule ja sotsiaalsele krahhile veelgi lähemale. Ei tohiks unustada, et küsimus on tänapäevases riigis, kus on uhiuued taristud, haritud tööjõud, palju konkurentsivõimelisi majandussektoreid, ülejäänud Lääne-Euroopa riikidega võrreldes suhteliselt õhuke avalik sektor ning sugugi mitte tähtsusetu asjaoluna riigivõlg, mis jääb 10–15 protsendiga alla Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi omale. Seega võib Hispaania vaatamata pangandussektori kriisile ja poliitilistele probleemidele olla elujõuline riik. Teisisõnu, alternatiivid on olemas, kuid neid ei kasutata, sest see kahjustaks praeguse eliidi huve. Kriisi teravus ja poliitilise eliidi ebapädevuse tajumine on põhjustanud üldsuse suurt rahulolematust, mis praeguseks väljendub massimeeleavaldustena ning uuesti hõõguma löönud pingetena keskvalitsuse ja ajalooliste etniliste piirkondade vahel. Kuigi kasvava populismi tundemärke on sarnaselt muu Euroopaga nii peavoolupoliitikas kui ka poliitilise maastiku äärealadel, ei ole radikaalne äärmuslus veel tugev nähtus, arvatavasti tänu praeguse erakonnasüsteemi tugevusele. Kuid rebendid Hispaania hapras koes on siiski juba silmaga nähtavad.
AUTORITESTElina Viilup on CIDOBi (Barcelona Rahvusvaheliste Suhete Keskus) teadurJoan Marc Simon on jätkusuutliku majanduse spetsialist
