Iraan on läbi ajaloo olnud Lähis-Ida üks mõjukamaid ja tugevamaid riike. Ka tänapäeval on see arvestatav regionaalne suurriik. Oleks rumal alahinnata selle riigi rolli. Iraani mõju on tänapäeval tugev Iraagis ja Süürias, selle mõju olemasolus Liibanonis ja mõnes teises Lähis-Ida ja Kesk-Ida riigis ei kahelda. Lisaks sellele on kasvamas oht, et Iraan võib saada endale tuumarelva, kui ta pole seda veel saanud.
 
Iraani ideoloogiast
 
Selleks et paremini mõista Iraani poliitikat, ideoloogiat ja iraanlasi endid, peab tundma selle riigi ja rahva minevikku, mis on väga kirju, rikas ja keeruline. Iraani ajaloost kirjutasin pikemalt Maailma Vaate 16. numbris. Ei tohi sugugi unustada, et Iraani ühiskond, kultuur, poliitika ja ideoloogia on rikastanud paljusid rahvaid ning avaldanud tohutut mõju tervele Lähis-Ida ja Kesk-Ida regioonile ning isegi laiemalt. Teatud ajalooperioodidel on Iraan olnud lausa domineeriv jõud mitte ainult Lähis-Idas, vaid terves maailmas.
 
Milles siis seisneb Iraani jätkusuutlikus ja püsivus? Ma arvan, et ma ei eksi, kui väidan, et iraanlased on väga visa rahvas ja nad on järjepidevad oma soovis luua impeerium. Iraan on püsinud rohkem kui kaks aastatuhandet ja vaatamata mitmetele võõrvallutajatele on see rahvas alles. Selle pika perioodi jooksul on kadunud sadu rahvaid ja riike, kümneid impeeriume, aga Iraan püsib. Tema geograafiline asend pole kõige parem ja ka vastaseid on Iraanil olnud läbi ajaloo väga palju. Iraanlased suutsid korduvalt rajada veel mitmeid Iraani impeeriume Ahhemeniidide eeskujul – Partia suurriik, Sassaniidide impeerium, Safaviidide suurriik, Qajaride (Kadžaaride) riik, Pahlavi dünastia aegne Iraan, Iraani Islamivabariik jne. Kõigi pürgimuseks on vähemal või suuremal määral olnud olla sama head ja võimsad, kui olid Ahhemeniidid ja Sassaniidid.
 
Impeeriumide hiilgus ja võimsus on jäänud pärslaste ajaloolisse mällu väga kauaks.
 
Viimane Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavî (1941–1979) otsis endale prototüüpe muistsest Iraani ajaloost. „Ajalooline paradoks: šahinšah Mohammad Reza Pahlavî, kes valis kursi riigi moderniseerimisele ja selle järjepidevale sekulariseerimisele /---/, võttis samal ajal endale eeskujuks „klassikalise despoodi” Kyros Suure. Asi läks selleni, et 1977. aasta eelõhtul võttis ta vastu otsuse loobuda traditsioonilisest moslemite kalendrist (Hidžra) ja minna üle uuele kalendrile, mis arvestas aega „Kyrose troonile astumisest”. Nii sai uus aasta (1977) iraanlaste jaoks 2535. aastaks.”
 
Kõige kummalisem selle juures on asjaolu, et minevik paistab painavat mingil määral ka tänapäeva Iraani Islamivabariigi juhtkonda või vähemalt osa sellest juhtkonnast. Ka president Ahmadînežâd räägib muistsetest Iraani kuningatest nagu Kyros Suur või Darius I.
 
Iraan ja Iraak, araablased ja pärslased – vanad rivaalid
 
Kuigi iraanlaste vastasteks läbi ajaloo on olnud Babüloonia, Rooma, Bütsants, araablased, Ottomani impeerium, lõpuks 18.–19. sajandil Venemaa ja Euroopa suurriigid, võib peamisteks rivaalideks pidada just araablasi.
 
Mõnes mõttes võib öelda, et 1980. Iraani–Iraagi sõda jätkas muistset iraanlaste ja araablaste tüli. Professor Efraim Karsh kirjutab oma raamatus „Iraani-Iraagi sõda 1980–1988”: „Enamikus Iraani–Iraagi sõja käsitlustes on tavaks vaadelda seda konflikti viimase kokkupõrkena araablaste ja pärslaste tuhandeaastases võitluses ülemvõimu pärast Pärsia lahe ja „viljaka poolkuu” aladel. Mõned ajaloolased leiavad, et see sai alguse islamieelsest rivaliteedist Pärsia Ahhemeniidide ja Babüloonia impeeriumi vahel, teised, et Sassaniidide impeeriumi hävitamisest araablaste-muslimite poolt 7. sajandil, misjärel suurem osa pärslasi pöörati islami usku. Need tähtsad sündmused Iraani ajaloos olid 636. aasta Kadesia (al-Qâdisiyyah) lahing ja 651. aastal Iraani lõplik vallutamine araablaste poolt.
 
Pärast I maailmasõda, 20. sajandi esimesel poolel, mil Iraak sai iseseisvaks, kujunesid Iraagi ja Iraani suhted rahumeelses suunas. 1920. aasta lõpus ning ka 1930. aastatel olid Iraak ja Iraan koostöölainel. 1937. aastal lahendati vaidlus Pärsia lahes asuva strateegiliselt ülitähtsa veetee Shatt al-Arabi osas. Rahulikud suhted jätkusid ka pärast Teist maailmasõda.
 
14. juulil 1958. kukutati Iraagis monarhia ja Iraagist sai vabariik. See tõi lühikeseks ajaks kaasa kahe riigi suhete halvenemise. Juba 1960. aasta juulis toimusid Teheranis Iraani välisministri ja Iraagi suursaadiku vahel läbirääkimised, mille eesmärk seisnes kahe riigi vaheliste suhete parandamises.
 
Arenes ka majanduskoostöö. 1967. aastal sõlmiti mõlemale riigile soodne kaubandusleping. Kuid 1970. aastatel muutusid Iraani ja Iraagi suhted pingeliseks. Alguse sai see 19. aprillil 1969, mil Iraan kuulutas, et ütleb üles 1937. aasta lepingu. Iraagi valitsust süüdistati ekspansionismis jm taolises, mis muidugi Iraagi valitsusele ei meeldinud. 1970. aastal toimus Iraagis katse kukutada valitsus ja nüüd süüdistas Iraak selles otseselt Iraani. 1971. aasta novembrikuus hõivasid Iraani väed mõned saared Pärsia lahes. Lisaks ei meeldinud Iraanile Iraagi ja NSV Liidu lähenemine. Veebruaris 1972. võeti Iraagi riigi ametlikku delegatsiooni Moskvas vastu kui parimaid sõpru. Oli selge, et Iraak ja NSV Liit on sõbraliku koostöö teel.
 
Mohammad Reza Pahlavi nägi NSVL ja Iraagi juhtkonna „flirtimises” ilmselgelt ohtu Iraani huvidele ning oma mõjuvõimule Lähis- ja Kesk-Idas. Seetõttu kritiseeris šahh teravalt Iraagi valitsuse poliitilist kurssi. BAATHi partei juhtkond vastas iraagi ajalehtedes, raadios ning telekanalitel sama terava kriitikaga ning sõimuga Iraani valitsuse tegevuse kohta. Iraani ja Iraagi vahel puhkenud infosõjas kasutati teineteise vastu erinevaid propagandameetmeid, teineteist üritati õõnestada välis- ja sisepoliitiliselt. Iraaki valitsenud grupeering teadis siiski, et riik on veel liiga nõrk selleks, et alustada sõjategevust Iraani vastu ning seetõttu ei soovinud BAATHi partei liidrid sõda, vaid esialgu rahumeelset piiri-, rahvusvähemuste jm küsimuste lahendamist. Kuid tõsised hõõrumised kahe riigi vahel kasvasid siiski lühiajaliseks sõjaks 1973–1974.
 
Konflikt Iraani ja Iraagi vahel jätkus ja tugevnes 1970. aastate lõpus, kuni 1980. aastal algas uus sõda. Seekord oli Iraak sõjaks üsna hästi ette valmistanud, Iraan osutus alguses nõrgemaks vahepeal toimunud võimuvahetuse tõttu. See sõda oli üks kõige laastavamaid sõdu maailmas pärast II maailmasõda. Paljud linnad Iraagis ja Iraanis olid hävitatud, laastatud ja inimtühjad. Rohkem kui miljon tapetut, miljoneid haavatuid, leski ja orbe.
 
Kogu sõja jooksul ei saavutanud kumbki pool selget ülekaalu. Sõda, mis kestis kaheksa aastat, oli väga kurnav ja laastav mõlema riigi majandusele. Sõja lõpuks kannatas kõige rohkem Iraak, mis on Iraanist tunduvalt väiksem ja jäi ka majanduspotentsiaali poolest alla. Kuigi sõda 1988. aastal lõppes, jäid need kaks riiki endiselt vaenlasteks.
 
Iraan pärast 1979. aastat
 
Tänapäeva Iraani riigi kurss, ametlik ideoloogia, erineb teatud määral drastiliseltšahhide monarhiast. Kuid ka modernse Iraani Islamivabariigi ametlikus ideoloogias võib leida elemente, mis pole seotud ainult islamiga ja uue islamiseerimise lainega, mis leidis aset pärast 1979. aasta riigipööret.
 
Kas 33 aastaga, mil Iraani Islamivabariik on eksisteerinud, on Iraanis palju muutunud? Ühelt poolt võiks öelda, et jah – muudatusi on. Iraan on muutunud konservatiivsemaks, läinud sekulariseerimise teelt taas islamiseerimise ja lausa usufanatismi teele ning on muutunud tunduvalt kriitilisemaks lääneriikide ja eriti Iisraeli suhtes.
 
1979. aastal Iraanis võimule tulnud islamistlikud jõud tegid läänemeelsest monarhiast läänevastase teokraatliku riigi ja kuigi de jure on tegemist vabariigiga, pole see võim kaugeltki vabariikliku ja demokraatliku iseloomuga. Tänapäeva Iraani usuliider ajatolla meenutab keskaegseid usuliidreid kaliife või Euroopa vürstiriike valitsenud peapiiskoppe. Samas aga on Iraan avatud tehnoloogilisele moderniseerimisele ja uuendustele. Ajatolla A. H. Hamenei käes on ilmalik võim, ta on nii usuliider kui ka kõrgeim sõjaväe juhataja ja just tema määrab Iraani riigi poliitilise suuna. Alates ajatolla Homeinist on Iraani valitsemine islami juristide käes ja see peab lähtuma šariaadist.
 
Millised geopoliitilised huvid on Iraanil tänapäeval?
 
Kogu Lähis-Ida regiooni poliitikat, eelkõige Süüriat, Liibanoni, Bahreini ja Iraaki mõjutab tugevasti regionaalne suurjõud Iraan. „Araabia kevade” sündmustes pole Iraan võib olla esimene viiul, kuid kahtlemata mängib ta suurt ja olulist rolli. Riigil on tihedad sidemed šiiitlike parteidega ja liikumistega Iraagis, aga ka muudes araabia maades – Afganistanis, Pakistanis, Iraagis, Süürias, Bahreinis, Liibanonis, Kaukaasias, Põhja-Aafrikas ja Kesk-Idas ning võimalusel ka mujal islami riikides.
 

Suitsupilved Bab al Tabanneh’i rajoonis Tripolis. Vägivald alaviitide (šiia moslemite haru) vastu lahvatas Liibanonis oktoobri lõpus, kui Beirutis tapeti ja haavati poliitilistel põhjustel mitu inimest. Mõrvades süüdistati Süüriat, kus alaviidid president Bashar al Assadi juhtimisel on kodusõjale vaatamata suutnud edukalt võimul püsida.  Foto: Scanpix

 
Iraani mõju Iraagis pärast Iraani pikaajalise vaenlase Saddam Husseini kukutamist 2003. aastal on märgatavalt suurenenud ning ilmselt võib see lähiaastatel veelgi kasvada. Akadeemik, tuumaenergeetika asepresident ja Iraani välisminister Ali Akbar Salehid on ühes intervjuus öelnud: „Vaatamata sellele, et okupantide sekkumine Iraagi kõikidesse eluvaldkondadesse viis selleni, et riigis on palju veel korraldamata, suudavad nad ületada kõik raskused. Muidugi tingimusel, et säilitatakse konsolideeritus ja ühtsus. Okupatsioonijõudude väljaviimine Iraagist ei soodusta ainult julgeoleku tugevnemist, aga ka selle riigi arengut ja õitsengut teistes valdkondades. Praegused terroritegevused on okupatsiooni tulemus. Me oleme veendunud, et Iraagil on olemas võimalused ja jõud oma julgeoleku kaitsmiseks ja tagamiseks. Naabrina, kellel on pikim ühispiir selle riigiga, millega meil on religioossed, kultuurilised, ajaloolised ja muud sidemed ning ühisjooned, mõistab Iraani Islamivabariik selle riigi olukorda, riikliku haldamise võimalusi ja rahvusliku ühtsuse määra, ei tunne Iraagi tuleviku ja ümberkorraldusprotsessi suhtes erilist muret, ega ütle sõbraliku ja vennaliku riigina Iraagi valitsusele ja rahvale ära mistahes abist, mis on suunatud taastamisele ja majanduslikule õitsengule.”
 
Idee, et USA vägede väljaviimine Iraagist teeks Iraagi stabiilsemaks ja sel oleks piisavalt potentsiaali, et hoida riiki sattumast kaosesse, äratab kahtlust. Millist sõbralikku abi osutab Iraan Iraagile? Iraak, kus ligi 2/3 rahvast on šiiidid, on paljuski seotud šiiitliku Iraaniga. Mis saab siis, kui liitlased lahkuvad Iraagist? Ilmselt võib see sattuda usufanaatikute kätte, keda võib pidada sel juhul Iraani marionettideks. Nii teostaks Iraan ühe oma soovi ja unistuse – saavutada sisuline kontroll Iraagi üle. Seega illustreerib ülaltoodud Iraani välisministri arvamus hästi nende suurt geopoliitilist huvi Iraagi vastu.
 
Süüria on Iraani jaoks geopoliitiliselt väga olulisel kohal, sest läbi Süüria saab Iraan mõjutada Liibanoni Hezbollah’t ja viimase kaudu ka teisi riike. Seetõttu saab president Bašar Assad käimasolevas kodusõjas toetust Teheranist, aga ka Moskvast. Süüria on Iraani jaoks olnud alati tähtis piirkond, nagu ka Venemaa jaoks. Juba Rooma impeeriumi ja hiljem Rooma järglase Bütsantsi ning Sassaaniidide Iraani vahel kestis mitu sajandit võitlus Süüria alade pärast. Need olid strateegiliselt olulised mõlemale impeeriumile ja ka tänapäeval on Süüria strateegiliselt oluline Teherani jaoks. Liibanonis on Iraani ja Süüria mõju väga tuntav.
 
Muidugi ei piirdu Iraani geopoliitiline huvi regioonis vaid Süüria, Iraagi, Bahreini ja Liibanoniga. See on märksa laiem ja keerulisem. Iraani majanduslik ja sõjanduslik tugevnemine on Türgi silmis ohtlik, ja, kuigi Iraan on Venemaa partner, pole ka Venemaa sellest väga huvitatud. Sõdades Venemaaga 19. sajandil on Iraan kaotanud mitmeid territooriume Kesk-Aasias ja Kaukaasias.

Venemaa suursaadik Süürias Azmat Allah Kolmahmedov ja Hiina Süüria saatkonna asejuht Feng Biao 23. septembril 2012 Damaskuses Süüria kodusõja lõpetamisele pühendatud konverentsil. Foto: Scanpix