Laevale mahub 450-meheline dessant (lühiajaliselt koguni 900 meest), kuni 16 kopterit kogumassiga 12 tonni (nende jaoks on laeval 1800-ruutmeetrine angaar).
Laeva pikkus on 199 meetrit, laius 32 m, süvis 6,3 m ja veeväljasurve vastavalt laeva koormatusele 16 500–32 300 tonni. Kiirus kuni 19 sõlme, meeskond 160 meest (staabiruumidesse võib paigutada veel kuni 200 isikut). Laeva maksumus küünib 600 miljoni euroni. Laeval on ka suurtüki- ja raketirelvastus.
Prantsusmaa ise on valmis ehitanud Brestis (firma DCNS) ja Saint-Nazaire’is (firma Alstom) kolm sellist alust – Mistral, Tonnerre ja Dixmude, mis teenivad hetkel Prantsusmaa sõjalaevastikus. Esimesed kaks said valmis 2006. aastal, viimane käesoleva aasta algul.
25. jaanuaril 2011 kaitseminister Alain Juppe ja asepeaminister Igor Setšini vahel Saint-Nazaire’is allkirjastatud lepingu kohaselt ehitab Prantsusmaa Venemaa sõjalaevastiku jaoks kahte sellist alust. Veel on plaanis ehitada Prantsuse–Vene ühisfirma poolt Peterburis Balti tehases kaks sama tüüpi sõjalaeva. Venemaa ostab Mistralid koos navigatsioonilise ja tehnoloogilise taristuga, kuid kogu relvastus ja ka kopterid tulevad Venemaalt. Mõlema aluse ehitust alustati käesoleval aastal.
Vene sõjalaevastiku juhtkond on teada andnud, et esimesed kaks laeva, millele on juba ka nimed antud – need on Vladivostok ja Sevastopol – lähevad Vaikse ookeani laevastiku koosseisu. Läänemere-äärseid riike huvitab eelkõige see, kuhu suunduvad Peterburis ehitatavad Mistral-tüüpi laevad. Kas Venemaa Põhja-Jäämere või Musta mere laevastikku või jäävad Läänemerele?
Muidugi äratas selliste rünnakuks mõeldud sõjalaevade müük Venemaale palju tähelepanu NATO riikide ja samuti Venemaa naabrite hulgas. Häiritud olid ka Ameerika Ühendriigid. Kuid Prantsusmaa ei lasknud end segada, annavad ju tellimused tööd tuhandetele Prantsuse töölistele ja traditsiooniliselt on Vene–Prantsuse suhted olnud head. Pealegi ei ole ju Venemaa enam ametlikult NATO vaenlane? Samas on Prantsusmaa NATO liige ja sõjatehnika müük Venemaale on loomulikult tundlik teema. Eriti vastuvõtmatu on see meie idanaabri piiririikidele, sealhulgas ka Eestile.
Selgusetu oli esialgu ka küsimus, kas Prantsusmaa müüb Venemaale laevad koos vajaliku tehnika, relvastuse ja sidesüsteemidega või peavad venelased saadud laevakered iseseisvalt tehnikaga sisustama.
Mis puudutab Eestit ja teisi Balti riike, siis meid loomulikult murelikuks võimalus, et Venemaa Läänemerel tegutsev Balti laevastik võtab kasutusele sellised ründealused. Täpselt samuti oleks mures Gruusia, kui selline Mistral-tüüpi sõjalaev ilmuks Mustale merele Vene lipu all.
Siiski võime esialgu veel kergemalt hingata, sest esialgsete andmete põhjal võib ennustada, et kaks Vene Mistral-tüüpi sõjalaeva, mille ehitust alustati Peterburis käesoleval aastal, saavad ehk valmis ja ka lahinguvalmis alles 2015. aastal, mitte enne. Lisaprobleeme tekitavad Venemaale ka sõjalaevade ümberehitamine ja muudatused, mis on seotud Venemaal valmistatud kopterite ja muu relvastuse erinevustega Prantsusmaa vastavast toodangust. Rääkimata juba Mistralide hooldamiseks ja muuks teenindamiseks vajaliku maapealse taristu rajamisest. Prantsusmaa ehitas ja relvastas oma kolme ülalmainitud laeva koguni kolm aastat.
Teiseks on infot, et seni tellitud sõjalaevadest, mille puhul pole töö veel alanudki, on üks planeeritud baseeruma Põhja-Jäämerel ja teine Mustal merel. Nii et pigem peaksid murelikud olema Gruusia ja Ukraina. Musta mere variant on esialgu veel kahtlane.
Seda, mis põhjusel Venemaa selliseid ründelaevu vajab ja kuidas see mõjutab jõudude tasakaalu kogu maailmas, vajaks pikemat ja üksikasjalikumat analüüsi.
AUTORISTHanno Ojalo kuulub Eesti Akadeemilisse Sõjaajaloo Seltsi.
