Kaupo Vipp on oma sadadel teaduslikel uuringutel, publikatsioonidel ja raamatutel põhinevas teoses „Globaalpohmelus” võtnud vaevaks sellele küsimusele võimalikult ammendavat teaduslikku selgitust anda. Järeldused pole just kuigi lohutavad. „Üle 200 aasta kestnud pidev kasv on lõppemas ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine. Selle algtõuge – meie ressursiallikate kõdumine – on manifesteerunud majanduskasvu peatumisena, finantssüsteemide kinnikiilumisena ja üldise pöördena de-globaliseerumise suunas. Kõikjal on riikidele ning rahvastele vahepeal harjumuseks saanud heaolu kahanemine vallandanud ühiskondliku ja poliitilise ebastabiilsuse, mis levib kiirelt üle kogu planeedi. Kõlagu selle kirjeldus meie massimeedias pealegi, kuistreigid pensioniea tõusu vastu, rahulolematus kärpemeetmetega, Occupy Wall Street, Araabia Kevad, näljamässud, terrorilained vms.”   

Mõnigi lugeja võib Vippi teost pidada skeptiliselt kas liiga roheliseks või liiga antiliberaalseks, ent isegi kõige kriitilisem lugeja ei saa väita, et raamat jätab külmaks või ei pane kaasa mõtlema.   Autor on raamatu iga peatüki varustanud sissejuhatavate tsitaatidega tuntud teadlastelt ning mõtlejatelt. Üks nendest, Arthur Schopenhaueri oma, iseloomustab suurepäraselt ka „Globaalpohmeluses” endas esitatut: „Iga harjumatu teadmine siin maailmas peab läbima kolm etappi. Alguses peetakse seda täiesti naeruväärseks. Teises etapis püütakse seda vihaselt vaidlustada. Kolmandas etapis võetakse see kõigi poolt omaks, nagu iga teine täiesti enesestmõistetav tõsiasi”.