Iseenesest pole see tõdemus uus. Sedasama väitis juba 17. sajandil Nicholsoni kaasmaalane Thomas Hobbes. Ent me ei ela enam 17. sajandil, ega isegi mitte külma sõja aegse tuumasõja hirmu õhkkonnas. Maailm meie ümber tundub alates 20. sajandi teisest poolest, eriti aga pärast Ronald Reagani poolt Kurjuse Impeeriumiks ristitud Nõukogude Liidu lagunemist olevat seitsme penikoorma saabastega liikunud järjest humaansemate põhimõtete järgimise poole.   

Tõepoolest, minu lapsepõlves, 1950. aastatel, ei tuntudki veel niisugust sõna nagu inimõigused. Kõik see, mille puudumise üle toona okupeeritud Ida-Euroopas kaeveldi, olid puudulikud kodanikuõigused. Me ei saanud ennast vabalt väljendada ega vabalt organiseerida, me elasime pidevas isegi lubatule vastuvoolu liikuvate mõtete tsenseerimise hirmus, väljaöeldud sobimatute mõtete karistamisest rääkimata. Nii et kui tänapäeva arenenud ühiskondades on kodanikuõiguste teemalt üle mindud inimõiguste teemadele – ja seda kohati väga kitsas võtmes – on kindlasti progress, mida ei saa alahinnata.   

Siiski jääb endiselt päevakorda küsimus turvalisusest – nii otsesest füüsilisest turvalisusest kui ka nn strukturaalsest turvalisusest, mille all mõeldakse fataalseid järelmeid tegudele, mille otseseks eesmärgiks ei ole olnud kellelegi kannatuste põhjustamine. Esiteks pole sõjad, kodusõjad, revolutsioonid ja vaesus meie planeedilt kusagile kadunud. Globaalses külas mõjutavad geograafiliselt kaugeteski paikades aset leidvad sündmused ühel või teisel moel meid kõiki. Teiseks on rahvusvahelised suhted tänu muutujate rohkusele aga endiselt raskesti prognoositavad ning vägivalla puhkemine võib ka kõige stabiilsemates keskkondadeski mingite ebasoodsate tingimuste kokkusattumisel tulla nagu välk selgest taevast.   

Sellele mõeldes ongi käesolev Maailma Vaate number pühendunud eelkõige julgeolekuteemadele. Keskendudes loomulikult Eestile. Head lugemist ja mõtlemist!