Ajaloos on sõjapidamist ja sõjapidamisvahendite kasutamist püütud ka varem reguleerida, kuid vajadus sõjaväe ja relvastuse koguseid piirata sai eriti valusalt selgeks, kui ohvrite arv ja hävitustöö ulatus ületasid inimliku kannatuse piirid. Tekkis vajadus pingeid ohjes hoida ja leida lahendusi kannatuste vähendamiseks – loodi tänapäevane relvastuskontroll. Alates Haagi konverentsidest 100 aastat tagasi kuni tänapäevani on selle eemärgid jäänud üldjoontes samaks – rahvusvahelisel tasandil on selleks süsteemi võimalikult stabiilsena hoidmine, riiklikul tasandil aga julgeoleku tagamine võimalikult minimaalsete jõududega, mille hulka kuuluvad koostöö- ja usaldusmeetmed potentsiaalse(te) vastas(t)ega. Neid eesmärke kajastab ka 2010. aastal vastu võetud NATO strateegiline kontseptsioon, mis sätestab, et „NATO püüab oma julgeolekut tagada võimalikult väheste jõududega. Relvastuskontroll, maharelvastamine ja massihävitusrelvade leviku tõkestamine aitavad kindlustada rahu, julgeolekut ja stabiilsust ning peaksid tagama olemasolevaga samaväärse julgeoleku kõikidele alliansi liikmesriikidele.”
Vahet tehakse mõistetel relvastuskontroll ja maharelvastumine (desarmeerimine). Laias laastus võib öelda, et relvastuskontroll tegeleb relvade, sh massihävitusrelvade, väljatöötamise, tootmise, ladustamise, levitamise ja kasutamise piiramise ning kontrollimisega enamasti läbirääkimiste teel saavutatud rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt. Mõningatel juhtudel võidakse reeglitest mitte kinni pidava riigi suhtes rakendada piiravaid meetmeid ka sundkorras (relvaembargod jm piiravad meetmed). Desarmeerimise all peetakse silmas aga relvastuse, enamasti massihävitusrelvade, ja relvajõudude likvideerimist või vähendamist. Mõlemad on oma olemuselt sisuliselt kaitsestrateegiad, kuna nad tegelevad läbipaistvuse, koostöö, usalduse ja stabiilsuse saavutamise ning suurendamisega.
Relvastuskontrolli kokkulepped
Tihtipeale peetakse relvastuskontrolli ja desarmeerimise valdkonda suurriikide privileegiks, kuhu väiksematel vendadel justkui asja ei ole. Tegelikkuses on pilt tunduvalt mitmekülgsem. Võib isegi väita, et kuna eelduslikult kontrollib relvastuskontroll just suuremaid ja agressiivsemate kavatsustega riike, siis saavad sellest kasu eelkõige väiksemad ja enesekaitsele suunatud riigid.
Samuti ei ole relvastuskontroll mitte ainult külma sõja produkt, vaid selle lätted ulatuvad kaugemale ajalukku. Eelpool nimetatud Haagi konverentsil võeti vastu näiteks sõja tavasid sätestav konventsioon ja mitmed relvastust puudutavad deklaratsioonid. Meie jaoks on huvitav märkida, et sellel konverentsil, mille kokkukutsumise ettepaneku tegi Venemaa, juhtis Venemaa delegatsiooni Eesti päritolu õigusteadlane Friedrich Fromhold von Martens, kes andis suure panuse rahvusvahelisse õigusse ja rahuläbirääkimistesse. Rahvusvahelise õiguses eksisteerib tänaseni Martensi klausel, mis moodustab Haagi konventsioonide filosoofilise aluse.
Kahe maailmasõja vahel Rahvasteliidus toimunud relvastuse vähendamise ja piiramise konverents hääbus tulemusteta, ebaõnnestusid katsed reguleerida relvakaubandust. Esimeseks efektiivseks kokkuleppeks sai 1925. aasta Genfi protokoll, millega ühines ka Eesti ja mis keelustas lämmatavate, mürgiste või neile sarnlevate gaaside ja bakterioloogiliste vahendite kasutamise sõja ajal. Relvastuskontroll sai hoo sisse peale Teist maailmasõda, kui riigid aina enam veendusid, et see ei teeni mitte ainult humaanseid eesmärke, vaid vastab ka riikide strateegilistele huvidele.
Esmalt keskenduti tuumatehnoloogia ja tuumarelva leviku tõkestamisele. Sajandi kokkuleppeks on 1968. aastal allkirjastatud tuumarelvade leviku tõkestamise leping (Treaty on the Non-Proliferation of Nuclear Weapons – NPT), mille eesmärgiks on tõkestada tuumarelvade ja tehnoloogia levikut väljapoole viit riiki, keda aktsepteeriti tuumariikidena (USA, NSVL, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Hiina). Ülejäänud riigid kohustusid tuumarelva mitte omandama, tuumariigid omakorda kohustusid desarmeeruma (tähtaega ei sätestatud). 1957. aastal loodud Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA) kontrollib, et tuumaenergiat kasutataks rahuotstarbel. Endiselt ootab jõustamist 1996. aastal sõlmitud tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise leping (Comprehensive Nuclear-Test-Ban Treaty – CTBT).
Üheks kõige edukamaks leppeks peetakse keemiarelvade konventsiooni (Chemical Weapons Convention – CWC), kuna see seab konkreetsed tähtajad olemasolevate relvade hävitamiseks ja tõhusad kontrollimehhanismid. Oma ülesannete kõrgusel on bakterioloogiliste (bioloogiliste) ja toksiinrelvade konventsioon (Convention on the Bacteriological (Biological) and Toxin Weapons and on their Destruction – BTWC) ja ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade konventsioon (Certain Conventional Weapons Convention –CCW).
Külma sõja aegse vastasseisu kõige iseloomulikemateks lepeteks olid kahepoolsed lepingud USA ja NSVLi vahel: strateegiliste relvade piiramise lepingud (Strategic Arms Limitation Treaty – SALT I ja SALT II), raketitõrjesüsteemide piiramise leping (Anti-Ballistic Missile Treaty – ABM), keskmaa-tuumajõudude leping (Intermediate-Range Nuclear Forces Treaty – INF) ning strateegilise relvastuse vähendamise lepingud (Strategic Arms Reduction Treaty – START I ja START II).
Järgnenud ajastust on olulisemad Euroopa tavarelvastuse leping ja selle kohandatud leping (Treaty on Conventional Armed Forces in Europe – CFE), avatud taeva leping, maamiine keelustav Ottawa konventsioon ja julgeoleku- ja usaldusmeetmete Viini dokument.
KVPS relvastuskontrollijaoskonna ülem koos Vene Föderatsiooni saatemeeskonna ülemaga uurivad inspektsioniala kaarti OSCE Viini dokumendi kohaselt toimuval inspektsioonil Peterburis 2004. aastal.
Lähiminevikku iseloomustab eeskätt USA presidendi Obama kuulsa Praha kõnega alguse saanud nn uus desarmeerimisajastu. Obama teatas siis ja kordas hiljem, et USA eesmärgiks on saavutada rahu ja julgeolek tuumarelvadeta maailmas. Ühtlasi märkis ta, et selle eesmärgi saavutamine võtab aega. Üheks selle ajastu teetähiseks sai 2010. aastal sõlmitud uus START lepe USA ja Venemaa vahel. USA seisukoha positiivne muutus rahvusvahelise relvakaubanduslepingu (Arms Trade Treaty – ATT) osas võimaldas ÜROs alustada läbirääkimisi relvakaubanduslepingu sõlmimise üle. Loodetavasti jõutakse uues lepingus kokkuleppele 2013. aastal. Kui siia lisada veel ballistiliste rakettide levikut piirav usaldusmeede – Haagi käitumiskoodeks, ja kobarmoona konventsiooni jõustumine 2010. aastal, siis ongi üles loetletud viimase kümnendi peamised relvastuskontrollialased saavutused. Ettevalmistused jätkuvad lõhustuva aine tootmise keelustamise lepingu (Fissile Material Cut-off Treaty – FMCT) läbirääkimiste alustamiseks.
Eesti profiil
Eesti on ühinenud kõigi tähtsamate multilateraalsete desarmeerimis- ja massihävitusrelvade levikut tõkestavate lepingutega, tavarelvastust piiravate rahvusvaheliste lepete ja usaldusmeetmete dokumentidega. Meie valikud on lähtunud soovist kindlustada riigi julgeolekut ning suurendada teiste riikide usaldust meie vastu.
Vastastikkust usaldust ja koostööd suurendavad näiteks OSCE Viini dokument ja avatud taeva leping, mille peamine eesmärk on informatsiooni kogumine liikmesriigi sõjaliste jõudude ja tegevuste kohta. Viini dokument sätestab liikmesriikide vastastikused maismaainspektsioonid, avatud taeva leping võimaldab aga liikmesriikidel korraldada üksteise territooriumi kohal vaatluslende kogu territooriumi ulatuses. Mõlemad võimaldavad suurendada riikidevahelise suhtluse avatust, mis on usalduse suurendamise eelduseks.
Eesti annab oma panuse ka selleks, et relvastuskontrolli konventsioonidest kujuneksid üldtunnustatud rahvusvahelised käitumisnormid. Näiteks on Eesti taotlenud jalaväemiinide üleüldist keelustamist ja hävitamist kogu maailmas. Oleme sellele kaasa aidanud enama kui retoorikaga, annetades 1999. aastast ÜRO vabatahtlikku miinivastasesse tegevusse kokku 49 000 USA dollarit.
Vabatahtlikke annetusi teeb Eesti IAEA tuumajulgeoleku fondi, mis aitab riikidel tõsta oma tuumajulgeolekualast võimekust. Sisuliselt pakub IAEA osalisriikidele tehnilist abi tuumamaterjalide ja radioaktiivsete ainete kaitsmisel, mis on viimastel aastatel omandanud järjest suurema tähtsuse seoses tuumaterrorismi ohuga.
Ometi on relvastuskontrollis võimalusi, mida saaksime oma huvide edendamiseks ja julgeoleku kindlustamiseks paremini ära kasutada. Aastaid tagasi kirjutas Margus Kolga Diplomaatias: „Eesti panus relvastuskontrolli alal on siiani olnud pigem mõistva kaasaskõndija kui aktiivse eestkõneleja oma, oluline oleks aga seda enda julgeoleku suurendamiseks ära kasutada.” Peab tunnistama, et see on endiselt nii.
Eeldusi ja võimalusi aktiivsemaks tegutsemiseks on. Oleme rahvusvahelises relvastuskontrollisüsteemis usaldusväärne ja kompetentne partner, kes ei aja nii öelda oma asja, vaid seisab rahu, julgeoleku ja desarmeerimise eest ühistes huvides. Selgemat relvastuskontrolli profiili läheb meil vaja ka ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks kandideerimisel, sest rahvusvahelises desarmeerimises ja rahutagamises osalemine on riikide küpsuse hindamisel ÜROs oluline mõõdupuu.
Relvastuskontrolli teemad ei puuduta üksnes suurriike, vaid kõiki, ka Eestit. Nad on olulised meie julgeolekule nii otseselt kui ka kaudselt. Relvastuskontrolli põhimõtted – koostöö, läbipaistvus ja usaldusmeetmed – on tegelikult kõigi huvides. Kuna paljud relvastuskontrolli formaadid on pärit külma sõja aegadest, siis lahendatakse tänaseid probleeme uutmoodi ja väljaspool olemasolevaid formaate. See võib anda omad eelised kergema ajaloolise pärandiga riikide esindajatele nagu Eesti.
Meeleavaldajad laibakottides ÜRO peakorteri ees New Yorgis 2. juulil 2012, mil algas diplomaatiline konverents ue relvakaubanduslepingu sõlmimiseks. Meeleavaldajad kutsusid enam kui 190 konverentsil osalevat riiki otsustavatele tegudele relvakaubanduse piiramisel. Foto: Scanpix
Relvakonfliktid ei leia tänapäeval enamasti aset mitte riikide vahel, vaid riikide sees, mis seab ka relvastuskontrollile mõnevõrra teisi ülesandeid. Näiteks kuuluvad relvastuskontrolli teemade hulka ka väike- ja kergrelvade kättesaadavuse, „relvakultuuri” ja naistevastase relvavägivalla probleemid. Olulisemaks muutub relvakaubanduse reguleerimine ja strateegiliste kaupade ekspordikontroll. Relvastuskontrolli tulevikuteemade seas on aga ka meie jaoks tähtsad biotehnoloogia, sh geenitehnoloogia, ja infotehnoloogia kasutamise küsimused. Infotehnoloogia kasutamine on muutnud rahvusvahelist julgeolekukeskkonda ja suurendanud julgeolekuriske. ÜROs, OSCEs jt rahvusvahelistes foorumites toimuvad arutelud, et leppida kokku riikide käitumisnormides ja usaldusmeetmetes küberruumis. Nn küber-usaldusmeetme eesmärgiks on suurendada riikide läbipaistvust, leppida kokku koostöö- ja stabiilsusmeetmetes, mis paneksid aluse laiapinnalisele rahvusvahelisele konsensusele infotehnoloogia ja küberruumi rahumeelseks kasutamiseks. Eesti huvides on globaalse küberjulgeoleku suurendamine ja me osaleme neis aruteludes aktiivselt. Lihtne see ei ole, sest osapooli, keda küsimus puudutab, on palju, ning osapoolte seisukohad on erinevad Põhivabaduste ja julgeoleku dilemma tuleb aga lahendada ilma inimõigusi ja info vaba liikumist rikkumata.
Relvastuskontroll ei ole mõistagi väärtus omaette, vaid osa riiklikust strateegiast laiemalt. Pikemas perspektiivis aitab see kokku hoida ka kulusid. Oleme Eestis suhtunud relvastuskontrolli võimalustesse tagasihoidlikult. Võiksime endalt küsida, millised on meie julgeolekumured, mille lahendamisele relvastuskontroll saab kaasa aidata, ja milline võiks olla tänapäevane relvastuskontroll? Teema on mahukas ja vääriks põhjalikumat käsitlemist julgeoleku-uuringutes või näiteks Lennart Meri konverentsil. Relvastuskontroll on olnud maailmas alati rohkem poliitilise tahte, mitte tehniliste võimaluste küsimus ja selline arutelu kindlasti avardaks meie mõttemaailma.
Kuulsin hiljuti üht lugu pastorist, kelle hobi oli koikalade kasvatamine. Koikalad on värvilised kalad, keda tihti akvaariumides kasvatatakse. Kui pastorilt küsiti, et miks osa tema kalu on väikesed ja osa suured, vastas ta: „Kui koikala elab väikeses akvaariumis, ei kasva ta kunagi suuremaks kui 2–3 tolli. Kui nad kasvavad suuremas tiigis, võivad nad kasvada kuni 10 tolli pikkuseks. Kui nad aga kasvavad suures järves, kus nad saavad vabalt ujuda ja kasvada, võib nende pikkus ulatuda kolme jalani. Veekogu suurus määrab kala suuruse.” Samamoodi on ka meie julgeolekuga – mida avaramalt me mõtleme, seda rohkem saavutame.
Relvastuskontroll ei ole mõistagi väärtus omaette, vaid osa riiklikust strateegiast laiemalt. Pikemas perspektiivis aitab see kokku hoida ka kulusid. Oleme Eestis suhtunud relvastuskontrolli võimalustesse tagasihoidlikult. Võiksime endalt küsida, millised on meie julgeolekumured, mille lahendamisele relvastuskontroll saab kaasa aidata, ja milline võiks olla tänapäevane relvastuskontroll? Teema on mahukas ja vääriks põhjalikumat käsitlemist julgeoleku-uuringutes või näiteks Lennart Meri konverentsil. Relvastuskontroll on olnud maailmas alati rohkem poliitilise tahte, mitte tehniliste võimaluste küsimus ja selline arutelu kindlasti avardaks meie mõttemaailma.
Kuulsin hiljuti üht lugu pastorist, kelle hobi oli koikalade kasvatamine. Koikalad on värvilised kalad, keda tihti akvaariumides kasvatatakse. Kui pastorilt küsiti, et miks osa tema kalu on väikesed ja osa suured, vastas ta: „Kui koikala elab väikeses akvaariumis, ei kasva ta kunagi suuremaks kui 2–3 tolli. Kui nad kasvavad suuremas tiigis, võivad nad kasvada kuni 10 tolli pikkuseks. Kui nad aga kasvavad suures järves, kus nad saavad vabalt ujuda ja kasvada, võib nende pikkus ulatuda kolme jalani. Veekogu suurus määrab kala suuruse.” Samamoodi on ka meie julgeolekuga – mida avaramalt me mõtleme, seda rohkem saavutame.
Viited ja kasutatud kirjandus:
- Stockholm International Peace Research Institute (SIPRI) andmetel kasvasid peamiste tavarelvade müügimahud aastatel 2007-2011 24% võrreldes ajavahemikuga 2002-2006, SIPRI aastaraamat 2012
- Margus Kolga, Relvastuskontroll ja usaldusmeetmed – üks julgeoleku tõstmise vahendeid. Diplomaatia nr 49/50, oktoober 2007.
- UNIDIRi uurimused ja väljaanded.
AUTORISTJana Vanamölder on Välisministeeriumi julgeolekupoliitika ja relvastuskontrolli büroo vanemnõunik.Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
