Ettekanne konverentsil "Teine maailmasõda – tegemata järeldused" 21. mail 2010 Tallinnas.
Kõigepealt tahan tänada meie külalislahkeid võõrustajaid, eelkõige hr Tunne Kelamit ja teisi Eesti poliitikuid, kes erinevalt teiste maade teistsugustest poliitikutest ei karda esitada küsimusi ega karda kuulda vastuseid, mis võivad tulla küsimustele, mis on seotud sõjaajalooga ja mida paljud tahaksid juba unustada või jätta endistviisi vanade stalinlike võltsingute kammitsaisse. Mul on tõesti väga hea meel, et viimase 20 aasta jooksul – s.t pärast NSV Liidu lagunemist, kui sai võimalikuks Teise maailmasõja uus lahtimõtestamine –, on meie konverents minu teada esimene rahvusvaheline konverents, mis on toonud kokku ajaloo asjatundjad, kes on valmis loobuma vanadest Stalini-Brežnevi müütidest, ning et see konverents toimub Tallinnas, totalitaarsest leerist julgelt vabasse Euroopasse astunud riigi pealinnas. Olen teile erakordselt tänulik, et see konverents on teoks saanud.
Mis puutub minu ettekande teemasse, siis olen kahjuks sunnitud rääkima kaunis keerulistest asjadest, kuna ettekanne on pühendatud puhtalt sõjaajaloo küsimustele selle sõna üpris kitsas tähenduses, s.t sõja ajaloo küsimustele. Sõjaajalugu, ja seda ma rõhutan, ei ole humanitaarteadus, vaid täppisteadus – faktide, arvude ja dokumentide teadus. Ma püüan väga, et see oleks kerge, kuid seda on üpris raske teha. Seetõttu pean teid hoiatama, et meil seisab ees pool tundi pingelist tööd.
Minu ettekande teema koosneb kahest osast:
1. Stalini sõjalis-strateegilised plaanid, s.t mida Stalin kavatses teha Teise maailmasõja raames.
2. Punaarmee lüüasaamine 1941. aasta suvel.
Nagu näete, vääriksid mõlemad teemad kas ühte või mitut ettekannet. Mõlemad kujutavad endast omaette teaduslikku probleemi.
Ometi olen sunnitud ühendama need kaks suurt ja keerulist teemat üheks ettekandeks, ja see pole juhus. Asi on selles, et teist kasutatakse tihti esimese ümberlükkamiseks. On ju täpselt teada, et Punaarmee sai 1941. aasta suvel nii hävitavalt lüüa, et selles mõõdus katastroofi maailma ajalugu ei tundnud. Seda tõsiasja kasutatakse tihti, ja minu meelest täiesti õigustamatult, kui argumenti selle kasuks, et Stalin ei kavatsenudki Euroopale kallale tungida, et Stalinil ei olnudki aktiivseid pealetungiplaane. Sest nagu ütlevad meie kriitikud ja oponendid: kuidas võis nii nõrga armeega kavandada sissetungi Euroopasse. Minu meelest pole niisugusel loogikal mingit õigustust, kuna ta on loogiline.
Meie tänased teadmised selle kohta, mida kujutas endast Punaarmee 1941. aasta mudel, ei tarvitse kokku langeda sellega, mida arvas asjast seltsimees Stalin. Ning seda ma mõne minuti pärast teile näitangi.
Seetõttu on ülimalt mõttetu püüda rekonstrueerida Stalini plaane meie tänaste teadmiste valguses. Seda esiteks.
Teiseks on inimesed tihti sunnitud tegema ebaloogilisi asju. Näiteks teadis Soome armee ülemjuhataja Mannerheim 1939. aasta novembris isiklikult, mis seisus on tema armee. Ta teadis, et Soomes elab 3,5 miljonit inimest, Nõukogude Liidus aga 180 miljonit. Ta teadis, et rahu ajal on Soomes kolm diviisi, üks brigaad, Nõukogude Liit aga võib rindel välja panna 10 000 tanki, peaaegu ühe tanki Soome ühe rühma vastu. Kõikidel loogilistel kaalutlustel oleks Soome pidanud alla andma. Ometi, nagu me täpselt teame, otsustas Soome sõdida, sõdis ja jäi koguni puruks löömata.
Sellepärast on katse hinnata Stalini plaane selle põhjal, mida me teame Punaarmee tegelikust olukorrast täna, rõhutan, täna, iseenesest ülimalt absurdne. Ometi kohtan ma sääraseid katseid pidevalt. Seetõttu otsustasimegi koos kolleegidega, kes esinevad pärast mind, et on mõttekas need kaks teemat ühendada.
Järgnevat pilti olete Eestis kindlasti näinud, mistõttu see ei üllata kedagi. Teie ees on Euroopa kaart Ribbentropi suurepärase allkirjaga, sellest kõrgemal on seltsimees Stalini allkiri (И. Сталин), ja veel üks, teine seltsimees Stalini allkiri – seal, kus on punasega märgitud. Seal nad siis istusid ja parandasid Euroopa kaarti. Seltsimees Stalin otsustas selle väikese tükikese Lvivi eendi kandis endale juurde lõigata ja kirjutas veel alla kah. Pärast seda, kui nad olidšampanjapokaale tõstes Euroopa ära jaganud. Seal seisab ka kuupäev: 28.09.39. a. On üldse imeasi, et see kaart on säilinud. Vaatan ise ega usu oma silmi.
Pärast seda, kui nad Euroopa ära olid jaganud, puutusid Nõukogude Liit ja Saksamaa kokku ning tekkis joon, mida rangelt võttes ei nimetatud isegi piiriks, vaid Saksamaa ja NSV Liidu ühiste huvide eraldusjooneks endise Poola riigi territooriumil.
Pärast selle joone tekkimist võisid kaks armeed teoreetiliselt kokku puutuda. Tõenäoliselt sellest hetkest hakati Punaarmee staapides planeerima ja ette valmistama oma liitlase purustamist – sellesama liitlase purustamist, kellega oli joodud šampanjat –, ning sissetungi Euroopasse.
Tänaseks päevaks on minu meelest lausa imekombel meie käsutuses täiesti autentsed dokumendid. Ma ei saa üldse aru, miks neid ära ei põletatud, ma ei saa aru, miks neilt 1992. aasta alguses salajasus võeti. Ma olen neid originaale käes hoidnud, need Punaarmee peastaabi operatiivvalitsuse ülema asetäitja Vassilevski käega kirjutatud originaalid on kahtlemata olemas, muidugi erilise tähtsuse märgetega „Täiesti salajane”, „Ainus eksemplar” ja „Ainult isiklikult”.
Nüüdseks on meil olemas järgmised dokumendid: arvamus Punaarmee Euroopas arendatava lahingutegevuse plaani kohta augustist 1940 – see on esimene. Samasugune dokument oktoobrist 1940 – see on teine. Need on laiendatud paljuleheküljelised tekstid, mis sisaldavad kaarte. Arvamus Edelarinde lahingutegevuse plaani kohta detsembrist 1940 – siin see alumine eend, kus on kirjutatud Lviv, on Lvivi eend – see on kolmas dokument. Meil on arvamus Punaarmee strateegilise grupeerimise plaani kohta märtsist 1941 – see on neljas dokument. Meil on kaitse rahvakomissari, s.t kõige tähtsama sõjalise juhi direktiiv, mis on adresseeritud Lääne sõjaväeringkonna juhatajale. See on ringkond, mis asus teises eendis, mis on ülevalpool, seal, kus on kirjutatud Biaùystok. Ma olen loendanud juba neli või viis arvamust 1941. aasta strateegilise pealetungi plaanide kohta – kokku on juba kuus dokumenti.
Foto: Jaanus Ree
See oli suuremõõdulise strateegilise pealetungioperatsiooni plaan, mis muidugi toimunuks väljaspool NSV Liidu piire, muidugi Nõukogude piirist läänes. Operatsiooni plaan jäi enam-vähem muutmatuks, s.t pealöök tuli anda Lvivi-Krakówi joonel. Sealt oleks tulnud pealöök, ja edasi läände kaks abistavat lööki, üks Lvivist Lublini peale, ja teine Bialystoki eendi territooriumilt, Brestist Deblini peale ja Bialystokist Varssavi peale. Küllaltki mõistetav loogika, kui meil on kaks läände suunatud eendit, ja täiesti arusaadav idee piirata ümber ja purustada Saksa väed, mis asuvad nende kahe eendi vahel. Sinine punktiirjoon on Punaarmee eeldatava pealetungi edenemise joon, nagu on öeldud tekstis, „esimese strateegilise ülesande” lahendamise etapil.
30 ööpäeva jooksul pidi Punaarmee jõudma sellele sinisele joonele, see sinine joon aga asub umbes 200 või 300 kilomeetri kaugusel läänes. Nii et kuu aja jooksul pidi võidukas Punaarmee purustama põhijõud, nii on kirjas, see ei ole minu interpretatsioon, ma tsiteerin teksti.
Põhiülesanded, esimesed strateegilised ülesanded olid: purustada ja hävitada Saksa armee põhijõud, mis olid paigutatud Wisla ja Nõukogude piiri vahele, ning jõuda joonele, mis seal on näidatud. Edasi on aga märtsikuises dokumendis, s.t arvamuses Punaarmee strateegilise grupeerimise plaani kohta märtsist 1941, mida ma olen ise käes hoidnud, kirjutatud sellest, mida kujutavad punased punktiirnooled – kas löögi andmisest Berliinile või löögi andmisest Prahale ja Viinile. Veel üks abistav löök põhja poole Danzigi suunas, linnale, mille praegune nimi on Gdansk.
Mul on üpris raske mõista meie oponentide huumorimeelt, kes neid kaarte vaadates räägivad üha edasi sellest, et Nõukogude juhtkond kavandas oma piiride kaitset või mingeid müütilisi vastulööke. Väga huvitav on minu meelest ka järgmine pilt. Nii toimus tinglik lahingutegevus staabimängude ajal jaanuaris 1941. Mis siin siis huvitavat on?
Kõigepealt on näha ulatus. Majakovskil on niisugune värss: „süllapikkuste sammudega”. Tohutu ulatus. Nii et viie nädalaga, natuke rohkem kui kuu ajaga pidi Punaarmee jõudma selle punase jooneni, s.t Lõuna-Poola, Slovakkia, päratu tükk Ungarit, peaaegu terve Rumeenia. Faktiliselt pidi Punaarmee välja jõudma Doonau-Tisza jõe piirini.
Väga huvitav on, kust algab Nõukogude pealetung, s.t punane punktiirjoon, millest lähtuvad punased nooled. Nagu näete, algab pealetung juba teiselt poolt Nõukogude piiri, s.t pealetung lähtub aladelt, mis on juba Nõukogude piirist lääne pool. Just selle puhul kasutavad meie oponendid sõna „vastulöök”. Kordan veel kord, et seda sorti huumorimeel jääb mulle arusaamatuks.
Päris põnev on vaadata, kui julgelt kavandati lahingutegevust – nii heal arvamusel olid Punaarmeest Stalin ja kõrgem väejuhatus. Seda on pildilt hästi näha. Ja miks?
Aga vaadake, kui palju ülesandeid lahendab Punaarmee ühekorraga. Ta annab pealöögi Krakówile ja Budapestile. Ning löönud pihuks ja põrmuks Saksa armee Lõuna-Poola ja Slovakkia territooriumil, läheb Punaarmee alla lõunasse, Rumeeniasse, ja okupeerib viimase. Ja seda kõike viie nädalaga. Mida aga näitavad samal ajal hallid nooled?
See on Saksa, Ungari ja Rumeenia armee eeldatav pealetung, s.t vastane püüab lõunas läbi murda, Lvivi eendi lõunatipust Dnestri jõe taha, kuid Punaarmee piirab ta ümber ja hävitab.
Veel kaks halli noolt on vastase katsed anda vastulöök, ja kaitsejooned, kus Punaarmee nad peatab. See tähendab, et Punaarmee lahendab ülesandeid samaaegselt – arendab suurejoonelist pealetungi Krakówile ja Budapestile, piirab ümber vastase Dnestrist lõuna pool läbi murdnud grupeeringu, ning tõrjub tagasi kaks lööki, mis on suunatud Lvivile ja Kovelile. Niisugune ettekujutus oli seltsimees Stalinil oma armee tegelikust võimsusest.
Nüüd aga vaatame, kuidas punane Nõukogude väejuhatus kujutas ette jõudude vahekorda.
Nõukogude väed on näidatud punasega, vastane rohelisega. Need on suurejoonelised pealetungiplaanid. Vaenlane oli kavas viie nädalaga purustada niisuguse jõudude vahekorra juures. Vaenlasel on diviise isegi rohkem, pange tähele, et roheline nool, roheline tulp on kõrgem. Jah, Nõukogude Armeel on väike ülekaal lennukite osas, kuid tankide osas tal lausa pidi olema tohutu ülekaal, sest Nõukogude Liit oli valmistanud tanke rohkem – koguni kaks korda rohkem – kui kõik teised Euroopa riigid kokku. Teisiti ei saanudki lahingutegevust planeerida. Ja kuigi vaenlasel oli teatud ülekaal jalaväe laskurdiviiside osas, oli ometi plaanis see vaenlane purustada ja hävitada.
Saksa sõdurid Grodnos augustis 1941. Linn langes Punaarmee kiire lagunemise tõttu sõja algul sakslaste kätte praktiliselt purustusteta. Foto: Scanpix
Mida ütlevad meie oponendid, kui nad seda kõike on näinud? Nad ütlevad, et nojaa, olid küll plaanid – selleks Peastaap ongi, et plaane teha. Selles ei ole midagi imelikku. Ja kes teile ütles, et keegi mõtles neid plaane ellu viia? Mida saab selle vastu öelda? Mitte midagi – see on ju täiesti loogiline. Seetõttu oleme 18 aastat palunud oma oponentidelt: meie näitasime teile kuut pealetungioperatsiooni plaani, leidke teie meile kas või üks kaitseoperatsiooni plaan. 18 aastat on teie käes olnud kõik Venemaa arhiivid. Näidake meile üks kaitseoperatsiooni plaan, kui teie arvates Peastaap töötab välja seda, mida ta ise tahab. 18 aastat on läinud, selle aja jooksul on vastsündinust saanud noormees või neiu, meie oponendid ei ole aga midagi leidnud.
Mis aga puutub sellesse pilti, s.t staabimängu 1941. aasta jaanuaris, siis ma nimme ei rääkinud ühest huvitavast detailist. Mängu võib mängida mitut moodi. Näiteks esimene mängupäev, teine mängupäev, kolmas mängupäev – on niisugune loogika.
Siin tehti teisiti. Lahingutegevus selle punase joone juures algab 8. augustil, s.t mitte esimesel ega teisel ega kolmandal päeval, vaid 8. augustil, ja sellele alumisele suurele joonele jõuab Punaarmee 16. septembril. Nii et see mäng, mida meie oponendid tahavad kujutada kui tühipaljast mõttemängu, oli seotud täiesti konkreetsete kuupäevadega. Ja see ei ole veel kõik.
Augusti ja septembri täpseid kuupäevi on vaja lahingutegevuse planeerimiseks. Tarvis on teada täpset aastaaega – valguspäeva pikkust, millal päike tõuseb, millal loojub, õhu, pinnase ja vee temperatuuri jne. Lahingutegevus algab 8. augustil 1941. Mängu tingimustesse oli kirjutatud lausa konkreetne aasta. Mäng algab 8. augustil 1941 ning jõuab 16. septembril 1941 sellele joonele.
Selle kohta ei ütle meie oponendid midagi, nad lihtsalt ignoreerivad seda argumenti. Lihtsalt ignoreerivad. Mis aga puudutab strateegilise grupeerimise plaanist lähtuvaid kaalutlusi märtsist 1941, mida peegeldab see kaart – neid dokumente, kordan veel kord, olen ma ise käes hoidnud –, siis ühe lehe pöördele, see on väga suur dokument, on Peastaabi operatiivvalitsuse ülema Vatutini pliiats kirjutanud peene kalligraafilise käekirjaga: „Alustada pealetungi 12.06.” Kahjuks on Vatutin jätnud lõppu lisamata veel kaks numbrit, ja nii ei saagi me kategooriliselt väita, et silmas on peetud 12. juunit 1941. Minu arvates aga räägib niisuguse resolutsiooni ilmumine sellest, et inimesed planeerisid ilmselt lahingutegevust, mitte aga ei uurinud teoreetiliselt mitmesuguseid materjale.
Artikkel jätkub ajakirja Maailma Vaade 19. numbris
AUTORISTMark Solonin on ajaloolane ja publitsist, teise maailmasõja uurija.
