Meile Eestis pakub mõtteainet dokumendi kolmas punkt: „Omaette teemaks on maailma olukorra avameelne, otsekohene hinnang – „Venemaa hakkab asju nimetama nende õigete nimedega, ilma silmakirjalikkuse ja diplomaatilise keerutamiseta.” Maailma olukord halveneb. Vastuolud kuhjuvad ja võidakse teha katseid neid jõu abil lahendada... Üha selgemaks saab analoogia möödunud sajandi 20–30ndate aastate perioodiga.”
Sünkpilved silmapiiril tõusid
Sõjaeelse perioodi teema ei ole Venemaal uus. Tõenäoliselt sõnastas selle esmakordselt praegune Venemaa dessantväelaste liidu kesknõukogu esimees Pavel Popovskihh, kes aastatel 1990–1997 oli õhudessantvägede luureülem. 19. mail 2009. aastal ütles ta intervjuus järgmist: „Olukord on sõjaeelne. NATO grupeering on Venemaa piiridel Baltikumis, Poolas ja Tšehhis ning on pea kaks aastakümmet aina tugevnenud. Nad teevad aktiivseid ettevalmistusi sõjaks Venemaaga. /.../ Sõda, milleks armee tuleb ette valmistada, algab eriotstarbeliste vägede erioperatsioonidega, ja ei ole välistatud, et niisugused operatsioonid saavadki selle põhitegevuseks.”
Niisiis on kulunud kõigest kolm aastat, et Venemaal jõuaks erupolkovniku intervjuust võetud sõjaeelse olukorra teema Venemaa Föderatsiooni presidendi läkitusse föderaalnõukogule. Distants, mis lahutab erupolkovnikut Venemaa presidendist, on kosmiline. Ent kahe Nõukogude kutsealuse ohvitseri mentaalsus kui erinebki, siis ainult 25 millimeetrit. (Niisugune on leitnantide, kaptenite ja polkovnikute pagunitel tähekeste pikivahe.) Just seetõttu on viimased kolm aastat täidetud vägagi konkreetsete „sõjaeelsete” episoodidega.
27. mail 2009. aastal määrati õhudessantvägede ülemjuhatajaks kindralleitnant Vladimir Šamanov. Mäletatavasti nõudis ta määramist vastu võttes kaitseminister Anatoli Serdjukovi poolt väeosade vähendamise programmi äramuutmist. Veelgi enam, õhudessantvägesid suurendati ühe dessant-ründebrigaadi võrra Moskva sõjaväeringkonnas ja Pihkva 76. diviisis formeeriti kolmas õhudessantpolk.
2009. aasta septembris toimusid operatiiv-strateegilised õppused „Lääs-2009”. Õppuste legendi järgi oli Poola armee (formaalselt kasutati õppustel pseudonüüme) territoriaalsete vaidluste tõttu tunginud Valgevene territooriumile. Agressiooni ohvrile tõttas appi vennaliku Venemaa armee. Ent poolakaid toetas USA. NATO ja Euroopa juhtriigid Prantsusmaa ja Saksamaa säilitasid aruka neutraliteedi. Õppuste ulatuseks oli laiuti 1500 kilomeetrit, Valgevenest kuni Barentsi mereni, sügavuti üle 300 kilomeetri.
Vene ja Valgevene dessantväelased ühisõppustel Gozhski polügoonil 2012. aasta kevadel. Foto: Scanpix
30. oktoobril 2009. aastal tegi president Dmitri Medvedev muudatusi föderaalseaduse 10. paragrahvis, mis käsitleb kaitset. Nimetatud parandus võimaldab relvajõudude formeeringute operatiivset kasutamist väljaspool Venemaa territooriumi neljal juhul.
1. Kallaletungi tõrjumine Venemaa Födeatsiooni relvajõududele välismaal.
2. Agressiooni tõrjumine või ennetamine teise riigi vastu (kui riik palub).
3. Venemaa Föderatsiooni kodanike kaitse välismaal.
4. Võitlus piraatlusega.
Seejuures otsustab armee kasutamise president, aga föderaaalnõukogu peab kahe päeva jooksul (niisiis tagantjärele) selle otsuse kinnitama.
Siit nähtub, et Balti tugiala on armee sisse toomiseks (Venemaa kodanike kaitseks) juriidiliselt seadusega kindlaks määratud. Praegu elab Eestis veidi üle 100 000 Venemaa kodaniku.
18. detsembril 2009. aastal teatas Vladimir Šamanov intervjuus: „2015. aastaks on NATO kiirreageerimisjõudude kooseisus 21 taktikalist gruppi, igaühes kuni poolteist tuhat meest. NATO taktikaline grupp vastab ligikaudu Venemaa langevarjurite dessantpolgule. Arvestades õhudessantvägede väekoondiste ja väeosade ning sõjaväeringkonnale alluvate brigaadide suurust, on Venemaa relvajõududel Põhja-Atlandi alliansiga täielik pariteet: suhe on 1:1. Seetõttu ei ole praegu meie põhiliseks mureks arvukus, vaid väeosade varustamine tänapäevase relvastuse ja sõjatehnikaga. /.../ Armee mobiilsuse oluliseks suurendamiseks on 15–20% õhudessantvägede soomukitest ratastel. Arenenud teedeinfrastruktuuriga paikades tuleb roomiktehnika asemel eelistada ratastehnikat.”
2010. aasta juuni algul õhudessantvägede sõjanõukogu laiendatud istungil rahustas Vladimir Šamanov ohvitsere: „Õhudessantvägede väeosade kui ennetava tegevusvahendi kasutamine ei ole kadunud, vastupidi, see on kasvanud.”
2010. aastal teostati polgu taktikalisel õppusel esimest korda spetsnazi gruppide massiline dessant juhitavatel langevarjudel. Gruppidel õnnestus pärast lennukist välja hüppamist hõljuda edasi 20–30 kilomeetrit. Šamanov eriti rahul ei olnud, sest Iisraeli spetsnaz jõuab sel kombel hüpates 40 kilomeetri kaugusele. Pihkvast on teatavasti Eesti piirini 35 kilomeetrit.
Selle aasta 3. mail teatas kindralstaabi ülem Nikolai Makarov Moskvas raketitõrje konverentsil: „Venemaa saab ennetavalt rünnata NATO Euroopa raketitõrje süsteeme.” Seepeale hakkasid eksperdid rääkima GRU spetsnaz’ist, mis sel eesmärgil olevatki moodustatud. Ent diskussioon summutati kiiruga.
Selle aasta 5. mail teatas seesama kindral Makarov visiidi ajal Helsingisse, et Soome ja NATO koostöö ohustab Venemaa julgeolekut. Seejärel näitas ta kaarti, kus Venemaa ja NATO huvitsoonide piir kulgeb läbi Balti mere ja Botnia lahe. Niisiis jäävad Soome ja Balti riigid Venemaa strateegiliste huvide tsooni.
Selle aasta juuli keskel teatas maavägede ülemjuhataja kindralpolkovnik Vladimir Tširkin, et kaitseministeerium on otsustanud paigutada suure osa soomukliikuritest roomikutelt üle ratastele. Tähendab, ratastele viiakse üle kahurväe iseliikurid, seniit-raketikompleksid ja seniitseadeldised, aga ka kergetankid.
Samal ajal alustas katsetusi õhudessantvägede soomusauto Rõsj (vn ilves; see on itaalia soomusauto Iveco LMV M65 variatsioon, mida toodetakse Venemaa-Itaalia ühisettevõttes Voronežis). Juhul kui katsetuste tulemus on edukas, hakkab Rõsji kasutama luure ja õhudessantvägede spetsnaz, lisaks raadioelektroonilise võitluse allüksused ja polgu tankitõrje patareid. Sel juhul ostetakse aastatel 2013–2015 kuni 3000 soomusautot Rõsj.
1. Kallaletungi tõrjumine Venemaa Födeatsiooni relvajõududele välismaal.
2. Agressiooni tõrjumine või ennetamine teise riigi vastu (kui riik palub).
3. Venemaa Föderatsiooni kodanike kaitse välismaal.
4. Võitlus piraatlusega.
Seejuures otsustab armee kasutamise president, aga föderaaalnõukogu peab kahe päeva jooksul (niisiis tagantjärele) selle otsuse kinnitama.
Siit nähtub, et Balti tugiala on armee sisse toomiseks (Venemaa kodanike kaitseks) juriidiliselt seadusega kindlaks määratud. Praegu elab Eestis veidi üle 100 000 Venemaa kodaniku.
18. detsembril 2009. aastal teatas Vladimir Šamanov intervjuus: „2015. aastaks on NATO kiirreageerimisjõudude kooseisus 21 taktikalist gruppi, igaühes kuni poolteist tuhat meest. NATO taktikaline grupp vastab ligikaudu Venemaa langevarjurite dessantpolgule. Arvestades õhudessantvägede väekoondiste ja väeosade ning sõjaväeringkonnale alluvate brigaadide suurust, on Venemaa relvajõududel Põhja-Atlandi alliansiga täielik pariteet: suhe on 1:1. Seetõttu ei ole praegu meie põhiliseks mureks arvukus, vaid väeosade varustamine tänapäevase relvastuse ja sõjatehnikaga. /.../ Armee mobiilsuse oluliseks suurendamiseks on 15–20% õhudessantvägede soomukitest ratastel. Arenenud teedeinfrastruktuuriga paikades tuleb roomiktehnika asemel eelistada ratastehnikat.”
2010. aasta juuni algul õhudessantvägede sõjanõukogu laiendatud istungil rahustas Vladimir Šamanov ohvitsere: „Õhudessantvägede väeosade kui ennetava tegevusvahendi kasutamine ei ole kadunud, vastupidi, see on kasvanud.”
2010. aastal teostati polgu taktikalisel õppusel esimest korda spetsnazi gruppide massiline dessant juhitavatel langevarjudel. Gruppidel õnnestus pärast lennukist välja hüppamist hõljuda edasi 20–30 kilomeetrit. Šamanov eriti rahul ei olnud, sest Iisraeli spetsnaz jõuab sel kombel hüpates 40 kilomeetri kaugusele. Pihkvast on teatavasti Eesti piirini 35 kilomeetrit.
Selle aasta 3. mail teatas kindralstaabi ülem Nikolai Makarov Moskvas raketitõrje konverentsil: „Venemaa saab ennetavalt rünnata NATO Euroopa raketitõrje süsteeme.” Seepeale hakkasid eksperdid rääkima GRU spetsnaz’ist, mis sel eesmärgil olevatki moodustatud. Ent diskussioon summutati kiiruga.
Selle aasta 5. mail teatas seesama kindral Makarov visiidi ajal Helsingisse, et Soome ja NATO koostöö ohustab Venemaa julgeolekut. Seejärel näitas ta kaarti, kus Venemaa ja NATO huvitsoonide piir kulgeb läbi Balti mere ja Botnia lahe. Niisiis jäävad Soome ja Balti riigid Venemaa strateegiliste huvide tsooni.
Selle aasta juuli keskel teatas maavägede ülemjuhataja kindralpolkovnik Vladimir Tširkin, et kaitseministeerium on otsustanud paigutada suure osa soomukliikuritest roomikutelt üle ratastele. Tähendab, ratastele viiakse üle kahurväe iseliikurid, seniit-raketikompleksid ja seniitseadeldised, aga ka kergetankid.
Samal ajal alustas katsetusi õhudessantvägede soomusauto Rõsj (vn ilves; see on itaalia soomusauto Iveco LMV M65 variatsioon, mida toodetakse Venemaa-Itaalia ühisettevõttes Voronežis). Juhul kui katsetuste tulemus on edukas, hakkab Rõsji kasutama luure ja õhudessantvägede spetsnaz, lisaks raadioelektroonilise võitluse allüksused ja polgu tankitõrje patareid. Sel juhul ostetakse aastatel 2013–2015 kuni 3000 soomusautot Rõsj.
Itaalia soomuk Freccia Iveco Pariisis relvanäitusel „Eurosatory 2012”. Foto: Scanpix
Selle aasta augustis-septembris toimusid õhudessantvägede ja Lääne sõjaväeringkonna väeüksuste ühisõppused. Meil Eestis tuleks tähelepanu pöörata nende õppuste kahele iseärasusele. Esiteks taktikalistele kopteridessantidele. Sellest aastast alates harjutatakse niisuguseid dessante kõigil sõjaväeõppustel. Teiseks, esimest korda hakati Lääne sõjaväeringkonna luurajaid välja õpetama uue metoodika järgi. Ohvitserid-instruktorid, kellel on viimastel kümnenditel lokaalsetes relvakonfliktides saadud lahingukogemusi, õpetavad sõjaväelasi tegutsema vaenlase tagalas ja iseseisvalt otsustama, kui puudub side ülemjuhatusega.
Lõpuks, selle aasta 8. augustil teatas Vladimir Putin, et ammu enne konflikti Lõuna-Osseetias koostas Venemaa eriplaani, mille järgi 2008. aasta augustis tegutsetigi. Tema sõnul koostas plaani kindralstaap 2006. aasta lõpul 2007. aasta algul, see kooskõlastati ja kinnitati tema (Putini) poolt.
Lõpuks, selle aasta 8. augustil teatas Vladimir Putin, et ammu enne konflikti Lõuna-Osseetias koostas Venemaa eriplaani, mille järgi 2008. aasta augustis tegutsetigi. Tema sõnul koostas plaani kindralstaap 2006. aasta lõpul 2007. aasta algul, see kooskõlastati ja kinnitati tema (Putini) poolt.
Linnulennu järgi ennustamine
Selle aasta septembri algul, kui Vladimir Putin lendas motodeltaplaanil väikese kureparve eel, hakati rääkima presidendi PR-üritusest. Arvatavsti peaks õiget vastust otsima kindral Šamanovi selle aasta 24. veebruaril antud intervjuust, kus ta kurtis, et õhudessantväel „on suur puudus motodeltapaanidest”. Ma olen kindel, et nüüd olukord muutub.
Niisiis, Venemaal on relvajõude välismaal kasutada lubav seadus, on ka jõud ise (suurendatud ja ümber formeeritud), mis treenib erioperatsioonide teostamist vaenlase tagalas. Venemaa juhtkonnas on hulgaliselt eriteenistustest pärit mehi, kellel on operatiivtöötaja, mitte poliitiku mõttelaad. Ja mis kõige halvem, Venemaa poliitiline juhtkond on haaratud „üliriigi” müüdist, kuid ei leia sellele müüdile reaalset kinnitust. Seetõttu on närvid pillikeelena pingul.
Eestis tegutseb välisluure agentuur (nii legaalselt kui ka illegaalselt). Herman Simm on selle näide. Esimene, ja pigem siiski mitte viimane. Eestis tegutseb Föderaalne Julgeolekuteenistus (illegaalselt). Selle näiteks on Aleksei Dressen. Esimene, ja pigem siiski mitte viimane. Lisaks kõigele dislotseerub Eestis Venemaa Föderatsiooni kodanike sajatuhandene koloonia.
Kas Venemaa kindralstaabil on olemas eriplaan, mille järgi vajaduse korral kaitstakse Venemaa kodanikke välismaal? Kindlasti on. Ega siis Dmitri Medvedev asjata korraldanud 11. mail 2011. aastal julgeoleku küsimuste laiendatud nõupidamise, kus tegi ülesandeks välja töötada algoritm, kuidas eriolukorra tekkides kaitsta Venemaa kodanikke. „Seejuures peab kaitstuse tase,” rõhutas president, „vastama ohu tasemele.” Teiste hulgas anti toona ülesanne kaitseminister Anatoli Serdjukovile, FSB direktorile Aleksandr Bortnikovile ja välisluure direktorile Mihhail Fradkovile.
Olukorras, kus kriitiliseks muutub faktorite summa, mis lülitavad sisse föderaalseaduse 10. paragrahvi, piisab üksnes ettekäändest. Aga ettekääne on juba tehnika küsimus.
Praegu areneb situatsioon peamise (rahuliku) stsenaariumi järgi, millel on ajalooline analoog. Kolmekümnendate aastate keskel tegutses Helsinkis küllaltki edukalt SARKi residentuur. Selle heaks tegid tööd kuni kuus kohalikku poliitikut ja riigiametnikku. Nõukogude residentuuri mõjuagendid olid peaminister Kajanderi lähikonnas. Toona anti sellele agentuurvõrgule luurepositsioonide tugevdamiseks ja väikeomanike partei moodustamiseks sularaha ligi 10 miljonit marka. Mõne aja pärast tekkis politoloogide sõnastikku termin „soometumine”. Just seetõttu oleks Kremlile kõige parem stsenaarium, kui Eestis tuleks võimule Kremlile lojaalne poliitiline partei.
Olemas on ka halvim stsenaarium. Ent veel ei ole aeg selle stsenaariumi rakendamiseks, ega ole veel leitud ka „sütikut” (ettekäänet). Selles näidendis on kõigest neli vaatust.
1. Teostatakse sotsiaal-majandusliku või rahvustevahelise olukorra destabiliseerimise operatsioon piirkonnas, kus on kompaktne venekeelne elanikkond, kelle hulgas on palju Venemaa kodanikke. Eestis on selliseks piirkonnaks Narva. Ukrainas Krimm.
2. Puhkevad venekeelse elanikkonna massilised väljaastumised, mida juhivad professionaalsed provokaatorid.
3. Vastuseks kasutab valitsus meeleavaldajate vastu jõudu.
4. „Rahutagajate” missiooniga heidetakse alla õhudessantvägede dessant.
Seejuures ei alusta kogu NATO ega ka USA üksi sõda Venemaaga, sest Venemaaspetsnaz teostas „humanitaarse aktsiooni”. Rahumeelse reguleerimise plaaniga saadetakse kohale mõni Sarkozy. Eestist saab ebastabiilne territoorium, aga võimalik, et autonoomne territoorium.
Miks niisugune stsenaarium on võimalik?
Välis- ja kaitsepoliitika nõukogu presiidiumi esimees Sergei Karaganov väitis septembri algul: „Venemaa on võtnud kursi sõjalisele tugevnemisele. Seejuures on väline sõjaoht pretsedenditult väike. Ent kursi mitmesugused variandid jätkuvad. See vastab riigi arengu praegusele sisemisele loogikale.”
Kremli sülemi hiljutine juhtiv ekspert Efektiivse Poliitika Fondi president Gleb Pavlovski täheldas septembri algul: „Sellel suvel vastu võetud erakorralised seadused annavad signaali, et endine kurss muutub. Valitsejate leeris tugevneb marginaalide ja reaktsionääride roll.”
AUTORISTVladimir Juškin on Balti Venemaa Uurimiskeskuse direktor
