Sõprus NSV Liidu kui Venemaa Föderatsiooni õigusliku eelkäija ja Hiina vahel hakkas tormiliselt arenema juba Teise maailmasõja lõpukuudel, kui nõukogude liider Josif Stalin saatis liitlastele appi Punaarmee, et okupantidest jaapanlasi Mandžuuriast ja mujalt hiinlastega asustatud aladelt välja tõrjuda. Nõukogude–Hiina üha tihenev sõprus ning koostöö kestis kuni Nikita Hruštsovi poolt ainuvõimu haaramiseni NSV Liidus 1950. aastate lõpul. Erinevad seisukohad sotsialismi arendamisel ja üha teravnevad arusaamatused piiriäärsete alade territoriaalse kuuluvuse küsimuses, mis põhjustasid koguni Hiina piirivalvurite poolt hõivatud Amuuri jõel asuva Tamanski saare õhkulaskmise nõukogude sapööride poolt, ei võimaldanud aga soojemaid suhteid kahe suurriigi vahel taastada ka Leonid Brežnevi  ja Boriss Jeltsini võimuperioodidel.
 
Väliselt hakkasid Vene–Hiina suhted aga kiirelt soojenema taas Vladimir Putini teise presidentuuri algaastail alates 2004. aastast. Ehkki Hiinas säilis endiselt kommunistliku partei juhtiv positsioon, oli riigi juhtkond asunud radikaalsete turumajanduslike reformide teele, kus tähtis roll oli täita ka välisinvesteeringutel. Kuigi Venemaa oli tollal juba aastaid olnud maailmale deklareeritud kapitalistlikul arenguteel, käisid tema radikaalsed reformid bürokraatia ja kuritegevuse kammitsais vähikäiku. Tekkis olukord, kus tormiliselt arenev Hiina tööstus vajas üha enam Venemaa naftat ja gaasi, viimane aga Hiinas toodetavat odavat elektroonikat ja tekstiilkaupu.
 
2006. Aastast kasvas Hiina sisemajanduse kogutoodang aastas vähemalt 7–8 protsenti ja koos sellega kasvasid ka riigitulud. See omakorda võimaldas territoriaalsete ambitsioonidega riigi juhtkonnal tõsta 2008. aastal sõjalised kulutused rekordilise 61,9 miljardi USA dollarini. Üks USA juhtivaid militaarkäsiraamatuid ehk nn Pentagoni valge raamat, samuti Stockholmi Globaaluuringute Rahvusvaheline Instituut (SIPRI) rõhutavad, et Hiina varjab tegelikult osa oma sõjalisi kulutusi ja näidatud summad tuleks seetõttu korrutada vähemalt 1,4-ga. Kuna ka Hiinat on haaranud globaalse finantsmajanduskriisi negatiivsed mõjud, siis on tema militaarkulud viimastel aastatel kõikunud 2008. aasta näitaja lähedal seda ületamata. Samas vajab Hiina sõjatööstus tõsist tehnoloogilist uuenduskuuri ja seda eriti laeva- ja lennukiehituses. Moodsat militaarkasutuslikku tehnoloogiat ei soovi aga Hiinale anda ei lääneriigid ega Venemaa. Viimane on siiski nõustunud Hiinale müüma mitmesuguseid reaktiivhävitajaid ja diiselallveelaevu, lisaks muu otstarbega pealveelaevu. Ka on Venemaa müünud Hiinale mitmeid kergrelvastuse tootmislitsentse (näiteks Kalašnikovi-tüüpi automaatide tootmiseks).
 

Hiina töölised tee-ehitusel Irkeshtami kurus Hiina–Kõrgõzstani piiril 2010. aasta detsembris. Kui seni on Hiina laiendanud oma majanduslikku mõju ja pingutanud diplomaatilisi muskleid eelkõige Ida- ja Kagu-Aasias, siis viimastel aastatel on ta vaikselt kinnistamas oma kohalolekut lääne suunas aladel, mis traditsiooniliselt on kuulunud Venemaa mõjusfääri.  Foto: Scanpix

 
See kõik paraku Hiina Rahvavabastusarmee vajadusi ei rahulda, mistõttu riik tegeleb hoogsalt tööstusspionaažiga ja loodab sedapidi kopeerida välisriikide moodsat relvastust. Ka püütakse ära kasutada sel eesmärgil mitmesuguseid välisriikide vahendusfirmasid ning vorst-vorsti-vastu-teeneis võõrriikide võimalusi, et ületada niiviisi arenenud riikide poolt moodsale relvastusele kehtestatud müügiembargot. Nii näiteks üritas Hiina 2011. aastal endale Iisraeli kaudu hankida 69 USA Patriot-tüüpi õhutõrjeraketti, ehkki valdav enamik moodsaid õhutõrjerakette on nii NATO riikides kui ka Venemaal kuulutatud Hiina jaoks embargo all olevaks kaubaks. Tookord raketikaup Hiinasse ei jõudnud, sest neid vedanud mootorlaev Thor Liberty allutati Kotka sadamas põhjalikule kontrollile, mille käigus avastati kauba tegelik lõpp-punkt ja eksitavad kattedokumendid, mis justkui tõendasid, et kaup viiakse Lõuna-Koreasse.
 
Siiski on Hiina teinud raketinduse alal suuri edusamme. Internetiportaali news.rambler.ru/asia teatel andis Hiina korporatsioon CPMIEC 2011. aasta kevadel Hiina relvajõududele üle uue moodsa moodulpõhise operatiiv-taktikalise raketikompleksi, mille tegevusraadius olevat vähemalt 400 kilomeetrit. Kuna tegu on kahe juba varem Hiinas toodetud raketisüsteemi SY-400 ja BP-12A moderniseeritud sümbioosiga, mis asetsevad liikuval platvormil WS-2400, siis võimaldab see liikuv kompleks tulistada välja nii 400 mm kui ka 600 mm kaliibriga rakette, mille lõhkepea mass on ligi 300 kg ja kus võib rakendada erinevaid lõhkepeatüüpe (näiteks fugass-kildpea või fugass-süütepea). Kokku teatakse praegu Hiina Rahvavabastusarmeel olevat üle 150 mobiilse õhutõrje-raketikompleksi ja üle 15 000 õhutõrjekahuri või seniitraskekuulipilduja. Hästi on Hiinal välja arendatud reaktiiv-suurtükivägi, mille väljatulistusseadmed töötavad kaliibreis 273–320 mm. Viimaste tulejõud on täiesti võrreldav kuulsate USA MLRS-tüüpi ja Venemaa Smerch-tüüpi samalaadsete seadmetega.
 
President Putini KGB aegadest pärit suurima sõbra, praeguse „Rosnefti” presidendi Igor Setšini pealesurumisel on Hiina Rahvavabastusarmee 4. õhutõrje-raketibrigaad saanud Vene päritoluga moodsad Tor-tüüpi õhutõrjeraketid. Maailmatasemel on ka Hiinas valmistatud tankid Type-96. Paraku asuvad pea kõik need tipptasemel relvad Pekingi ja Shenyangi sõjaväeringkondade käsutuses, millest esimene on orienteeritud eriolukordades tegutsema Venemaa Siberi sõjaväeringkonna vastu, teine aga vastavalt Venemaa Kaug-Ida sõjajõudude vastu.
 
Eriliselt on Hiina juhtkond hoolitsenud oma 38. armee eest, mis paikneb otse Venemaa Primorje kraiga kulgneva piiri vahetus läheduses. Hiina juhid ei tee seejuures saladust, et tegu on siin ründearmeega, mille koosseisus on ülimoodsa relvastusega 6. tankidiviis, võimsad liikurplatvormidel asuvate automaatlaadimise ning täppiskompuutersihtimisega kahuritega komplekteeritud suurtükiväedivisjonid, mis on välja treenitud Siberi aladel edasitungimiseks keskmise kiirusega 1000 km ööpäevas. Samas on Indiale ja Indoneesiale orienteeritud Chengdu ja Guangzhou sõjaväeringkondade väed suhteliselt tagasihoidlikult ning sealjuures vananenud tüüpi relvadega varustatud.
 
See näitab kujukalt, millised „sõprustunded” on Hiinal Venemaa vastu võrreldes teiste naaberriikidega. Juba 2004. ja 2005. aastal pasundasid Venemaal kõmuuudiseid edastama harjunud ajalehed Zavtra ja Versija, et Hiina Rahvavabariigis on osa strateegilisi rakette sihitud Venemaa suurimatele linnadele. 2006. aasta septembris kirjeldasid Venemaa suuremad ajalehed tollel kuul Hiinas 10 päeva kestnud Pekingi ja Shenyani sõjaväeringkondade vägede suurejoonelisi ühismanöövreid, mille käigus imiteeriti nende sõjajõudude sissetungi Siberi aladele koos vastavate kohtumis- ja läbimurdelahingutega. Venemaa üks juhtivaid militaareksperte Aleksandr Hramtšihhin märkis, et toimunud suurmanöövrite peaeesmärgiks olid kahtlemata ettevalmistused ründesõjaks Venemaa Föderatsiooni vastu. Samas presidentlik Kreml ja Venemaa valitsus aga vaikisid.
 

Vahisõdur Põhja-Korea esimese kruiisilaeva merelemineku tseremoonial Rasoni erimajandustsoonis augustis 2011. Laev viis 130 turisti Rajini sadamast Venemaa–Hiina ja Põhja-Korea piirikolmnurga lähedalt Kumgani mäe kuurordisse Lõuna-Korea piiri naabruses. Põhja-Korea riiklik turismiagentuur on kruiisiturismi edendamiseks sõlminud lepingu ühe Hiina reisifirmaga. Tegemist oli rahvusvahelises isolatsioonis elava Põhja-Korea kõigi aegade esimese kruiisilaevaga. Päevinäinud alus, mida selleks kasutati, vedas varem reisijaid Põhja-Korea ja Jaapani vahel.  Foto: Scanpix

 

 Moskvas 2008. aasta oktoobris Hiina peaminister Wen Jiabao ja Putini kohtumisel polnud Hiina sõjalistest ettevalmistustest Venemaa vastu juttugi. Kiideti hoopis kahe riigi ühiseid hästi organiseeritud sõjaväeõppusi, mis olid vahepeal toimunud Venemaa Föderatsiooni territooriumil ja kirjutati alla lepped naftajuhtme ehitamiseks Venemaalt Hiina territooriumile ning naftatarnete tegemiseks kogusummas 25 miljardit USA dollarit. Pahaks pannes Euroopa Liidu Venemaa-suunalist kriitikat seoses Gruusia–Venemaa sõjalise konfliktiga, teatas 27. oktoobril Venemaa riiklik meedia, et Venemaa on valitsuse otsuse kohaselt oma eksporti Euroopa Liidult ümber suunamas Hiinale ning mõningal määral ka Indiale. Selle otsuse tulemused said nähtavaks 2011. aastal, mil Venemaa–Hiina vastastikuse kaubavahetuse maht suurenes rekordilise 83,5 miljardi USA dollarini. Ent nagu selle peale teatasid maailma juhtivad majandusajalehed, oli kõnealune maht ikkagi tervenisti 4,5 korda väiksem Venemaa ja Euroopa Liidu vastastikusest kaubavahetuse mahust, mistõttu Venemaa lubatud ekspordi märgatavast ümberorienteerimisest ei saa rääkida. Küll aga sai Venemaa juhtkonnale ja hiljem mõnel määral ka üldsusele teatavaks Hiina tippjuhtkonna 6. detsembril 2011. aastal toimunud erinõupidamise temaatika. Tollel erinõupidamisel esines osalejaile president Hu Jintao, kes andis oma sõjamerejõududele korralduse valmistuda sõjaks. Ta andis kuulajaile otse mõista, et Hiina jääb oma loodusressursside ja vaba territooriumiga lähiaastail kitsikusse, mistõttu tuleb valmis olla sõjaliseks konfliktiks naaberriikidega, kellega Hiinal on vaidlusaluseid territooriume, nagu Brunei, Filipiinid, Malaisia, Vietnam ja võib olla veel üks suurem riik.
 
Peagi hakkas kõmu sellest nõupidamisest levima ka Venemaa võimukoridorides. Veidi ärevaks muutunud Putini lähikond leidis siis, et küllap on Hiinale selleks nimetuks suureks riigiks USA, mis poleks Venemaa strateegilisi huve arvestades talle sugugi halb variant. Ent juba 2012. aasta mais tegi visiidi USA-sse Hiina RV kaitseminister Lian Guanle. Tema visiidi puhul kirjutas Hiina juhtkonna seisukohti väljendav ajaleht Renmin Ribao, et Hiina–USA pidevalt tihenevad kaubandus- ja majandussuhted lubavad peagi kaotada seni veel eksisteeriva usaldusdefitsiidi ning vältida sõjalist vastasseisu Aasia Vaikse ookeani piirkonnas. Selline hinnang oli nagu külm dušš Kremlile, kes oli lootnud Hiina–USA suhete halvemat perspektiivhinnangut eriti pärast aprillis toimunud Hiina–Vene ühiseid mereväeõppusi „Morskoje vzaimodjeistvije 2012” Kollases meres Tsindao linna lähedal. Noist õppustest lootis Kreml suurenevat Hiina poole tunnustust. Ent kuigi Venemaa tõi välja kogu oma tippsõjalaevade koosseisu, näiteks raketikandja Varjag ning hävitaja-laevad Admiral Tributs ja Marssal Šapošnikov, osutusid need õppusi vaatlevate ajakirjanike arvates armetuiks alusteks võrreldes Hiina poole demonstreeritud ultramoodsa lennukikandjaga.
 
Nende õppuste kohta kirjutas Venemaa keskseis ajalehtedes Poliitilise ja Sõjalise Analüüsi Instituudi asedirektor Aleksandr Hramtšihhin, et „hiinlased kasutasid ühistel mereväeõppustel venelasi vaid selleks, et näidata oma veenvat üleolekut”. Hiina juhtivais ajalehtedes rõhutas Hiina tuntud militaarekspert Fan Bin, et Hiinal oli lennukikandja ehitamine ja kasutuselevõtt vältimatu samm oma suurvõimu demonstreerimiseks. Nüüd hakkasid juba ka vähemtähtsad Venemaa massiteabekanalid meenutama riigi tuntuimate Hiina-asjatundjate (näiteks Aleksander Šaravin ja Andrei Piontkovski) juba 2010. aastal tehtud hoiatusi, et Hiina suurendab pidevalt oma sõjalist kohalolekut piki Venemaa piiri, mis võib esile kutsuda sõjalise konflikti. Meenutati ka Piontkovski hinnangut, et Venemaa Kaug-Ida piirkonna saatuseks on muutuda Hiina energia- ja toormevajaduste rahuldajaks, kusjuures seda saadab hiinlaste massiline ja varjatud sisseimbumine Siberi aladele.
 
Putin ja tema nõunikud ei taha aga sellistest hoiatustest kuuldagi. Nad (eriti Sergei Prihodko) väidavad  hoopis pidevalt, et Venemaa Kaug-Idas elavat vaid 6,7 miljonit inimest, kellest tühise osa moodustavat hiinlased, mistõttu selle piirkonna hiinastumisest ei saavat rääkidagi. Ka kiitis Putin lausa taevani oma 2012. aasta juunis seoses Šanghai Koostööorganisatsiooni 12. istungjärguga Hiinasse sooritatud visiidil allakirjutatud kümmet „otsustavat” (Putini väljend) lepingut, mis nii aatomienergeetika, nafta-gaasitööstuse, turismi, kõrgtehnoloogiate kui ka helikopteriarenduste alal muutvat Vene–Hiina „hea sõpruse” ka „maailmatasandil heaks partnerluseks”.
 
Sellele hinnangule nagu irooniana saabus 14. augustil 2012. aastal Hiinast Vene poolele sõnum, et ühise piiri täpsustamisel Mägi-Altai piirkonnas nõuab Hiina Venemaalt enda kasuks 17 hektari suurust territooriumi. Mis aga puudutab Hiina soovi ühist helikopteriarendust teha, siis on Vene juhtivad militaareksperdid sellise koostöö ohtlikkusele juba ammu osutanud, teatades, et Hiinal puuduvad senini ründekopterid ja olemasolevate kodumaiste tavakopteritega juhtuvat alailma õnnetusi. Milleks siis poputada Hiinat paremate kopteritega, kui need ühel heal päeval ilmselt pöörataks rünnakumasinaiks Venemaa vastu. Mis aga puudutab Putini kiidetud koostööd Hiinaga Šanghai Koostööorganisatsiooni raames, siis Venemaa analüütilise keskuse Strategia Vostok-Zapad peadirektori Dmitri Orlovi hiljutisel hinnangul on see organisatsioon praegu vältimatu valiku ees: kas hakata seal kohe arendama võrdpartnerlust või jätkata senist perspektiivitut Hiina huvide teenindamist. Kui esimest valikut pole võimalik teostada, tuleks Venemaal Orlovi arvates sellest organisatsioonist lahkuda.
 

Maailma vanim teadaolev vaip Pazõrõkist, Altaist, eksponeerituna Peterburis Ermitaažis. Näitusel on väljas leiud, mis pärinevad Altai piirkonna matusepaikadest 5.–3. sajandini eKr. Mägi-Altai lõunaosas on Vene–Hiina läänepoolne ühispiir. Foto: Scanpix

 

AUTORIST

Juhan Värk on Eesti-Ameerika Äriakadeemia õppejõud, PhD rahvusvahelistes suhetes ja Euroopa uuringutes