18. detsembril 2010 araabia maades alanud suur protestide laine sai tuntuks araabia kevade nime all. Paljud lootsid, et see toob demokraatlikumaid muudatusi ning vanad diktaatorlikud re žiimid kaovad. Protestilaine kogus jõudu, algasid mässud olemasolevate re žiimide vastu, mõnes riigi puhkes lausa kodusõda. Osa vanadest re žiimidest kaduski – Muammar Gadaffi sai surma 2011. aasta sügisel, Hosni Mubark kukutati ja on vangistuses. Kuid muutusi kasutasid ära islamistlikud ja fundamentalistlikud rühmitused.
Tundubki, et islamistlikud jõud ja radikaalsete vaadetega usufanaatikud hakkavad mängima aina olulisemat rolli Lähis-Ida poliitilisel maastikul. Võib tekkida ohtlik olukord, kus nad muutuvad domineerivaks jõuks Lähis-Idas. Seega on islami ja eriti selle kõige radikaalsema elemendi roll maailma poliitikas aina kasvamas.
Radikaalsed islamirühmitused ja -liikumised aktiveerusid 21. sajandi alguses. Hiljuti tulid islamistid võimule Egiptuses Muslimi Vennaskonna näol. Egiptuses, kui tekkis soodne olukord kukutada diktaator Mubarak ja tema re žiim välja vahetada, astus Muslimi Vennaskonna grupeering aktiivselt võimuvõitlusesse ja haaras võimu oma kätte. Egiptus liigub vaikselt, aga järjekindlalt islamiseerumise suunas. Ent Egiptus pole kaugeltki erand. Peab tõdema, et järgmistel valimistel võivad mitmes Lähis-Ida riigis tulla võimule islamistid. Küsimus on ainult selles, kui radikaalsete vaadetega nad on. Näiteks Iraanis eksisteerib juba ligi 35 aastat esimene teokraatlik islami riik – Iraani Islami Vabariik, kus 1979. aastal leidis aset islamirevolutsioon ja kukutati monarhia.
Süürial on islamismiga täiesti omamoodi suhe. Barry Rubin kirjeldab Süüria islamismi nii: „Islamismi mõttes on Süüria tähelepanuväärselt anomaalne piirkond. Süürias on ametlikult sekulaarne riigikord, mida juhivad mittemuslimid, kuid hoolimata sellest on Süüriast saanud üks peamisi islamismi toetajaid araabiakeelses maailmas.”
Tänapäeval pole ainult Süüria, vaid ka arvestav osa Lähis-Idast suuresti nagu püssirohutünn. Paljudes piirkondades käib kodusõda, toimuvad rahutused, mässud, islamistide tegevus aktiveerub ja radikaliseerub. Mitmes piirkonnas toimub inimõiguste rikkumine või kohati isegi genotsiid. Sudaan, Mali, Egiptus, Liibüa jne – kõik need ja veel paljud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigid on väga keerulises ning ohtlikus situatsioonis. Eriti raskes olukorras on siiski hetkel Süüria, kus kodusõda kestab juba rohkem kui kaks aastat.
Araabia kevad pole toonud mingit demokraatiat ega liberalismi. Vastupidi – see on tekitanud Lähis- ja Kesk-Idas lisaks Iraagile ja Afganistanile mitmeid tõsisemaid probleeme ja muresid, teravdanud vanu probleeme ja raputanud soola vanadele haavadele. Kõik see on viinud Lähis-Ida regiooni väga ohtlikku olukorda. Veel 2011. aastal märkis Mart Helme oma artiklis väga tabavalt: „Nii võimegi kokkuvõtvalt tõdeda, et araabia kevade paljulubavad õied on sügiskülmades närbunud, jättes järele pigem kibedad kui söögikõlbulikud viljad”.
Paljude läänemaailma ennustajate üpris lootusrikkad ja optimistlikud prognoosid ei ole täitunud. Selleks et demokraatia ehitamine lääneliku mudeli järgi Iraagis, Jeemenis, Sudaanis või Süürias oleks võimalik, ei piisa ühest generatsioonist, mööduma peab terve sajand.
Näiteks sõjajärgne Iraak pole sugugi sarnane II maailmasõja järgse Saksamaaga, kus pärast natsire žiimi kukutamist suutis Lääs Lääne-Saksamaal demokraatliku süsteemi kehtestada ja edukalt toimima panna. Ameeriklased lootsid Iraagis pärast Saddam Husseini kukutamist üles ehitada demokraatliku re žiimi, toetudes oma kogemusele Lääne-Saksamaal. Samamoodi pole Süüria sarnane Prantsusmaa või Inglismaaga, kus isegi pärast suuri rahutusi jätkavad funktsioneerimist demokraatlikud printsiibid ja valitsuse valib rahvas. Süürias on hoopis teised traditsioonid, teised arusaamad ja teised ajaloolised ja kultuurilised omapärad.
Kui päris aus olla, siis pole Lähis-Ida regioon kunagi olnud erilise rahu ja stabiilsuse kants, aga hetkel see on niivõrd ebastabiilne, kui see üleüldse olla võib. Kriisikoldeid on Lähis-Ida lähiajaloos olnud väga palju. Selles mõttes pole ka Süüria kodusõda erand. Süüria riik on üle elanud mitmeid vapustusi, sh riigipöördeid ja mässe.
Süüria valitsusvastased mootorratastel. EL välisministrid tühistasid relvaembargo ja andsid mai lõpus vabad käed igal liikmesriigil ise otsustada, kas müüa vaslitsusvastastele relvi või mitte. Foto: Scanpix
Süüria riigi ebastabiilsuse üks põhilisi põhjustajad on ühtsuse puudumine. Ta on alati olnud paljurahvuseline. Tänapäeva Süüria riik on väga kirju nii etnilises kui ka religioosses mõttes. Lisaks araablastele, keda on enamik, ja kurdidele elavad Süürias veel aserid, juudid, türklased, armeenlased ja muud rahvad. Samuti on Süürias väga palju konfessioone. Suurimad neist on sunniidid. Vähemusteks võib pidada alaviite, druuse ja kristlasi, kuid see pole kaugelkti kõik. Ka muistses Süürias on olnud etniline ja religioosne pilt väga kirju – nt II eelkristlikul aastatuhandel elasid seal amorealased, assüürlased, babüloonlased, hurriidid, hetiidid, egiptlased jne. I aastatuhandel eKr läks pilt veelgi kirjumaks, kui muistsed Assüüria kuningad hakkasid läbi viima oma massküüditamise poliitikat – tuues Süüria aladele juute, hetiite, elamiite, pärslasi, meedlasi, babüloonlasi jne.
Etniline kirevus suurenes veelgi Pärsia, Kreeka-Makedoonia ja seejärel Araabia kalifaadi võimu ajal ning ka hiljem osmanite valitsemise all. Keskajal on Süüriast läbi käinud türgi hõimud, mongolid, pärslased, Euroopas pärit ristisõdijad jne.
Kõige rohkem on Süürias sunniite, kellest paljud ei salli šiiite ega Süüriat valitsevaid alaviite. Sunniite on rohkem kui pool Süüria rahvastikust. Süüria valitseja, president Bashar al-Assad kuulub alaviitide konfessiooni. Alaviidid on Süürias selges vähemuses. Neid on vaid 15% elanikkonnast. Alaviidid on šiiidid, vähemalt formaalselt, ja sunniidid ei usalda neid. Samas ei usalda neid ka kõik šiiidid. Selle põhjuseks on paljuski nende rituaalid. Suuruselt teine usuline vähemus Süürias on druusid, keda peetakse üldiselt küll muslimiteks, kuid kelle rituaalid sisaldavad päris palju kristliku liturgia elemente, mis erinevad kohati tunduvalt nii šiiitide kui sunniitide omadest. Lisaks neile on Süürias veel palju kristlasi. Araablaste kõrval elab Süürias umbes 1,7 miljonit sunni usku kurdi, kes moodstavad ligikaudu 9% kogu riigi rahvastikust.
Kütuse salakauba äri Süüria-Türgi piiril. Foto: Scanpix
Bashar al-Assad, kes tuli võimule pärast oma isa Hafez al-Assadi surma 2000. aastal, jättis vasakpoolsuse ja sekularismi, mida ta isa edendas 1970. aastatest peale. Bashar Assad on oma riigis valitseja, kelle võim on paljuski piiramatu. Ta on täiesti võrreldav teiste Lähis-Ida despootlike diktaatoritega nagu Saddam Hussein või Muammar Gaddafi. Süürias viidi sisse valitseja isikukultus veel Assad vanema ajal. Presidendi käes on sisuliselt absoluutne võim. Süüria valitsejat iseloomustab onupojapoliitika, korruptsioon, karm valitsemisviis, repressiivmeetodid, riigis võimutseb salapolitsei – kõik need omadused on olnud väga tuntud Lähis-Ida despootidele alates muistsest Assüüriast või isegi varasemast perioodist. Olles oma isa järglane, valitseb Bashar Assad oma riiki nii, nagu seda valitsesid muistsed hõimuliidrid ja despoodid või araabia kaliifid, määrates tähtsatesse ametitesse oma alaviitidest suguvõsa, klanni ja hõimu esindajaid ja sõpru.
Kodusõda on tõsine probleem Süüria geopoliitilise asendi tõttu, kuna esiteks on Süürial piirid NATO riigi Türgiga ja väljapääs Vahemerele ning Tartusis, mis on suuruselt Süüria teine sadamalinn, asub Venemaa viimane sõjaväebaas väljaspool endisi NSV Liidu alasid. Nii mõjutab Süürias toimuv tema lähimaid naabreid ning laiemalt tervet Lähis-Ida. Süüria on oluline strateegiline sõlmpunkt, kus ristuvad mitme suurriigi – USA, Venemaa ja Hiina, aga ka näiteks Saudi Araabia, Iraani, Iisraeli ja Türgi huvid. Lähis-Ida piirkonna ühele võimsamale riigile Iraanile on tähtis Süüria püsimine Iraani mõjusfääris, sest Süüria Hizbollahi kaudu saab Iraan mõjutada Liibanoni. Samas Saudi Araabia toetab Assadi reþiimi kukutamist ja Süürias olevaid sunniite. Radikaalsed islamistid tahavad kindlasti suurenda oma võimu ja positsioone ning haarata riik täielikult oma kontrolli alla. Iisrael ei taha näha sõjaliselt tugevat Süüriat, samas usufanaatikute või muude ekstremistide võimule pääsemine Damaskuses poleks kindlasti Tel-Avivi jaoks hea lahendus. USA oma Lähis-Ida poliitikas lähtub paljuski just oma liitlase Iisraeli huvidest.
Liibanonlane Sahar Ashrafiyeh oma kodus Tripolis kohvi keetmas. Süüria konflikt on lahti rebimas vanu kodusõja aegseid arme ka naabermaal Liibanonis, mille kogukonnad toetavad Süüria erinevaid osapooli. Mai lõpus kinnitas Assad, et ka Süüria pinnal võitleb Hizbollahi liikmeid. Foto: Scanpix
Venemaa, kellel on Süüria praeguse režiimiga üpris soojad suhted juba nõukogude ajast peale, üritab oma positsioone regioonis säilitada, tema huvi Lähis-Ida vastu on jätkuvalt suur. Lisaks oli Süüria NSV Liidu pikajaline partner ning Moskvale tekitab muret kindlasti ka nende sõjaväebaasi ähmane tulevik Tartusis, kui Assadi režiim langema.
Kui Assadi režiim kukub, on Süürias võimalikud järgmised arengustsenaariumid: sõjalise hunta kehtestatud sõjaline diktatuur (vrd Mubaraki-aegne Egiptus); ilmalik pärilik sõjaväel tuginev klanni- või hõimuvalitsus (vrd praegune alaviitide klann eesotsas Assadiga); teokraatliku riigi teke – sisuliselt tähendab see islami fundamentalistlikku diktaatuuri; Süüria lagunemine väiksemateks aladeks või isegi väiksemateks riikideks, mida kontrollivad osaliselt Al-Qaeda, Muslimite Vennaskond või muud radikaalsed ja terroristlikud islamistlikud rühmitused või siis kurdid, druusid, alaviidid, kristlased. Viimasel juhul on pikaajalise kodusõja oht eriti suur.
Lõpptulemus Süürias pole siiski etteaimatav. Võimalik on ka see, et Assadil ja tema klannil õnnestub jääda võimule veel mõneks aastaks, kuna ta on osutanud tunduvalt visamaks kui Gadaffi või Mubarak. Assadile truud väed on praegu võidukad ja see võib tähendada, et Assad niipea veel Süüria poliitiliselt areenilt ei kao. Samas Assadi ja tema alaviitliku klanni võimutsemine ei kesta Süürias igavesti. Igal juhul võib Süüria tulevikuperspektiiv osutuda masendavamaks, kui see hetkel tundub Iraagis.
23. juulil 2012 kirjutas Postimehe arvamusartiklis Riigikogu liige Marko Mihkelson: „Süürias toimuv kodusõda pole sugugi mustvalge heade ja pahade võitlus, mistõttu võib segaduste periood kesta kauem kui üksnes võitlus Assadi režiimi lammutamise nimel.” Ja tal on õigus. Need, kes võitlevad Assadi režiimi vastu, ei tundu olevat liberaalsed ja demokraatlikud jõud. Kasutades vägivalda ja terrorit, ei erine nad eriti oma jõhkrate meetodite poolest Süüria diktaatorist.
TAUSTAKS31.05.2013 Süüria president Bashar al-Assad ähvardas avada Iisreali vastu Golani kõrgendikel uue rinde. Assad ütles Liibanoni telekanalile Al-Manar antud usutluses, et ta tunneb avalikkuse survet avada Golani kõrgedikel uus vastupanurinne Iisreali vastu.Lisaks on Al-Assadi sõnul Süüria põhimõtteliselt nõus osalema rahvusvahelistes rahuläbirääkimistes, kuid tema nõudmisks on, et võimaliku rahulepingu suhtes peab korraldama rahvahääletuse.Süüria opositsiooni liider Süüria Rahvuskongress teatas, et ei osale USA-Venemaa poolt korraldavatel rahuläbirääkimistel, kui president Bashar al-Assadi režiim ei lõpeta sõjategevust ning jätkab senisel viisil.
KASUTATUD KIRJANDUSLähis-Ida ajaloo kohta vt A. Goldschmidt Jr., L. Davidson. A Concise History of Middle East. Eighth Edition, Westview Press, 2006; W. J. Spencer. The Middle East. Eleventh Edition. Global Studies. McGraw-Hill/Contemporary Learning Series, Dubuque, IA 52001, A Division of The McGraw-Hill Companies, 2007. Tänapäeva Lähis-Ida kohta vt James L. Gelvin. The Modern Middle East. Oxford University Press, New York – Oxford, 2005.Islami liikumiste ja demokraatia kohta vt nt Ahmad Moussalli, The Views of Islamic Movements on Democracy and Political Pluralism – Islamic Movements. Impact on Political Stability in the Arab World, The Emirates Center for Strategic Studies Research, transl. by Dr. Ahmad Moussali, Abu Dhabi, United Arab Emirates, 2003, 113–156.N. Lahoud, A. H. Johns (eds). Islam in World Politics. Routledge. Taylor&Francis Group. London and New York, 2005.
P. Espak. Moslemi Vennaskond – hunt lambanahas. – Postimees. Arvamus. 10.02.2011. (http://arvamus.postimees.ee/386159/peeter-espak-moslemi-vennaskond-hunt-lambanahas/)Vt nt A. Gavahi. Islamic Revolution of Iran. Conceptual Aspects and Religious Dimensions. Doctotral thesis. Faculty of Theology. Uppsala University. Sweden. First edition 1988.Islamismi kohta vt ka R.-C. Martin, A. Barzegar (ed.) Islamism, Contested Perespectives on Political Islam. Standford University Press. Standford, California, 2010.B. Rubin (ed.), Guide to Islamist Movements, Volume 2, M.E.Sharpe, Armonk, New York, London, England, 2010, lk 385.Süüria kodusõja kohta vt A. Laast. Süüria – väikse ja suure vastasseis. Maailma Vaade nr 17, 2012, lk 13–14. Süüria kohta vt ka Espak, Peeter; Sazonov, Vladimir (2013). Vägivalla ummik. Postimees, 12.01.2013, lk 4; Espak, Peeter; Sazonov, Vladimir (2012). Süüria „suurkuningate” võimu lõpp? Diplomaatia nr 108, lk 2–4.Araabia kevade kohta vt M. Helme 2011. Araabia kevadest araabia sügisesse. – Maailma Vaade, nr 11, 2011.Е. Примаков, Ближний Восток на сцене и за кулисами. «Российская газета», Москва, 2006, 353-358.Assüüria kohta vt W. Mayer, Politik und Kriegskunst der Assyrer. Abhandlungen zur Literatur Alt-Syrien-Palästinas und Mesopotamiens, hrsg. von M.Dietrich, O.Loretz, Band 9, Ugarit-Verlag, Münster, 1995; V.Sazonov, (2012). Küüditamis- ja terroripoliitika Kesk-Assüüria ja Uus-Assüüria impeeriumites 13-7 saj eKr. KVÜÕA Toimetised, lk 16, 180–202.Spencer, The Middle East, lk 162–163.Sazonov, Vladimir (2013). Masendav perespektiiv. Postimees, 20.03.2013. lk 12 - 13.M. Mihkelson, Assadi kukutamine ei teeks Süüriast kohe demokraatlikku õigusriiki – Postimees, 23.07.2012. (http://arvamus.postimees.ee/916260/mihkelson-assadi-kukutamine-ei-teeks-suuriast-kohe-demokraatlikku-oigusriik).
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused
