16. oktoober 2018
Foto: Johnathan Ernst/Reuters/Scanpix

Troonide mängud Donald Trumpi õukonnas –tõsieluseriaal Ameerika Ühendriikide poliitikaareenil

Holger Mölder

Hiljuti ilmus Ameerika teeneka uuriva ajakirjaniku Bob Woodwardi sulest Donald Trumpi administratsiooni telgitaguseid valgustav raamat „Fear. Trump in the White House.“ („Hirm. Trump Valges Majas“)
(1). Woodward, kes sai tuntuks Watergate’i skandaali paljastamisega, alustab augustist 2010, kui äärmuskonservatiivsete(2) vaadetega produtsent ja intellektuaal Steve Bannon kohtub konservatiivse Vabariikliku Partei aktivisti David Bossiega, kes soovib teda tutvustada teletähe Donald Trumpiga, kelle saade „The Apprentice“ („Õpilane“) on üks vaadatavamaid tõsielusarju USA telemaastikul.(3) Bannon on ettepaneku üle väga üllatunud, sest ta ei pea Trumpi tõsiseltvõetavaks poliitikuks. Trump on küll varem teinud mitmeid kaitseid poliitikasse siseneda, ta on vahetanud erakondi nagu särke(4), kuid enamasti täielikult läbi kukkunud. Bossie näeb kõvasti vaeva, et veenda Bannonit Trumpiga kohtuma. Kohtumisel tutvustab Trump end kui kandidaati, kes tuleb väljastpoolt Washingtoni bürokraatiaaparaati ning kaitseb kolledžihariduseta ja lihttöödega palehigis oma igapäevast leiba teenivale tavalisele ameeriklasele kalleid konservatiivseid väärtusi. Kui Bossie viitab Trumpi varasemale elukäigule, mis tõestab nii mitmelgi juhul risti vastupidist, siis Trump ei näe selles probleemi. Ta palub külalistel öelda, mida ta peaks teisiti tegema, sest tähtsad pole mitte teod ise, vaid sõnum, kuidas sa oma tegevust avalikkusele müüd. Bannonile avaldas Trumpi esinemisoskus ja enesekindlus muljet. Viis, millega Trump oma lihtsakoelisi väiteid esitas, sobitus hästi nii õlleklaasi taha mõnes New Yorgi baaris kui ka publikut haaravasse telesaatesse, kuid ta ei uskunud endiselt, et Trump on võimeline poliitikas midagi saavutama. Kuue aasta pärast oli Bannon juba Donald Trumpi valimismeeskonna strateeg, kes sai endale juhtiva koha ka uues administratsioonis. Loe edasi >>



08. oktoober 2018
Foto: AFP/Scanpix

Eesti julgeoleku prioriteedid ja partnerlus-suhted 2018

Viljar Veebel, Balti Kaitsekolledž

Rahvusvahelises plaanis pingestunud julgeolekuolukorra tõttu on arutelud riigikaitse ja julgeolekupoliitika üle praegu Eestis vägagi ulatuslikud ja tulised. Siiski on neis esiplaanil eeskätt nn julgeoleku lihtsustatud mõõde, mis keskendub sellistele küsimustele nagu kes tuleb Eestile appi reaalse kallaletungi korral, kust suunalt Venemaa ründab jms. Selline lähenemine juhib aga tähelepanu kõrvale nii üldistelt julgeolekuohtudelt kui ka strateegilistelt partnerlussuhetelt, mille tunnetamine ja millega arvestamine on olulised riigi julgeolekukontseptsiooni arendamisel pikaajalises vaates.

Kirjutis tutvustab Eestis julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonna ekspertide hulgas 2018. aasta kevadel tehtud küsitluse analüüsi tulemusi riigi julgeolekuohtude ning strateegiliste partnerlussuhete kohta. Küsitlus toimus rahvusvahelise teadusuuringu raames, kus osalesid Eesti riigiametnikud, kaitseväe esindajad, tunnustatud julgeolekueksperdid ja teadlased. Kuna küsitlus hõlmas kaitse- ja julgeolekuekspertide hinnanguid julgeolekuohtudele ja partnerlussuhetele nii tagasiulatuvalt kui ka ettevaatavalt, annavad küsitluse tulemused olulist lisandväärtust siinsetesse aruteludesse selle üle, millised on Eesti strateegilised julgeolekuprioriteedid pikaajalises vaates ning kuidas sobituvad need Eesti julgeolekupoliitilise diskursuse ja riigi julgeolekupoliitilise käitumisega. Loe edasi >>


19. juuni 2018
Giotto di Bondone allegooriad „Tarkus" ja „Rumalus" Paduas Scrovegni kabelis, 14. sajand. Foto: Wikipedia

Lootuse ja heaoluühiskonna mõte

Jari Ehrnrooth

Euroopas räägivad kõik poliitikud väärtustest – inimõigustest, õiglasest kaubandusest, sotsiaalkindlustusest ja õiglusest, kõigi inimeste võrdsusest, kliimamuutuse peatamisest, heaolust kõigile. Heake küll, ent mul on tunne, et kogu selles lennukas jutus Euroopa väärtustest on midagi viltu.

Miski on puudu. Ja see miski on suur ühine visioon või helge tuleviku tõotus või lõplik eesmärk meie paljuväärtustatud kultuurile ja vabaduseühiskonnale. Mul on tunne, et eurooplased ei tea tegelikult, kuhu nad oma ajaloolise arenguga välja jõuda tahavad. Ja ometi see areng kestab ning peatada seda ei saa – seega oleks taas paras aeg käsitleda inimolemuse põhiideid ja inimarengu eesmärke. Loe artiklit siit >>


15. juuni 2018
Foto: Jevgeni Odinokov/Sputnik/Scanpix

Kas Lääne ja Venemaa suhted lähevad halvemaks?

Andrei Kuzitškin

Venemaa ja Lääne suhetest rääkida on nii lihtne kui ka keeruline. Lihtne, sest läbi ajaloo on vene poliitilises kultuuris olnud ilmne tendents käsitada Läänt kui vaenulikku jõudu, kellele on antud deemonlikud omadused, ja kellel on ainult üks siht – alistada vene rahvas ja omastada Venemaa loodusvarad. Keeruline, sest see tendents on jõnksuline, ja Venemaa ajaloos on tehtud ka mitmeid katseid ühiskonna ja majanduse korraldust läänepärastada. Paraku iga kord, kui järjekordne Vene või Nõukogude liider on püüdnud Läänelt konstitutsiooni, demokraatia, relvajõudude korralduse või turumajanduse aluseid üle võtta, on see lõppenud suure häda ja viletsusega nii sellele liidrile kui ka riigile. Sellepärast on igale läänepärastamisele järgnenud tagasipõrge ja naasmine traditsiooni juurde. Loe artiklit siit >>


07. juuni 2018
Foto: Stephane Lemouton/AFP/Scanpix

Keerulised päevad Saksa-Prantsuse teljel

Erkki Bahovski

Lähiaja olulisim sündmus, mille taustal vaagida Saksamaa ja Prantsusmaa välispoliitikat ühelt poolt läbi sisepoliitilise ja teiselt poolt läbi Euroopa Liidu prisma, oli kahtlemata Brexiti referendum 2016. aastal. Teatavasti lõppes see Briti hääletajate otsusega viia Ühendkuningriik Euroopa Liidust välja.
Miks on Brexit nii oluline? Ehkki Euroopa Liit loodi eesmärgiga juurida Euroopast välja jõupoliitika, ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et ühenduse sees jõupoliitika paratamatult toimib. Alates Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomisest 1952. aastal on Prantsusmaa soovinud euroorganisatsioonide kaudu saavutada Euroopas ülemvõimu. Saksamaa on aga tahtnud siduda ennast rohkem Euroopaga ja sel viisil rehabiliteerida end kontinendi silmis. Suessi kriis 1956. aastal tegi Prantsusmaale veelgi selgemaks, et vanamoodne, imperialistlik maailmapoliitika enam ei tööta ja et ainus võimalus end maailmas kuuldavaks ja nähtavaks teha on teha seda eurointegratsiooni kaudu. Kujunes välja Saksa-Prantsuse telg Euroopa Majandusühenduses, millest sai 1993. aastal Euroopa Liit.  Loe artiklit siit >>



01. juuni 2018
Foto: Ralph Peters/Scanpix

Millised reformid peaks Iraan tegema selleks, et täita rahapesuvastase töökonna (FATF) nõuded ning lõpetada rahapesu ja terrorismi rahastamine?

Lars Adaktusson, Euroopa Parlamendi liige

Pärast seda, kui Iraaniga saavutati kokkulepe – mida selle tegijad kutsuvad ühiseks laiaulatuslikuks tegevuskavaks (JCPOA) –, on USA ja mõni ELi riik andnud maailma ainsale teadaolevalt terrorismi rahastavale riigile hulga rahalisi privileege. USA rahandusministeeriumi teatel on pärast kokkuleppe saavutamist Iraanile kättesaadavaks tehtud 100 miljardit dollarit. Alates rahast, mida sinna isiklikult kohale toimetati (Obama administratsiooni eralennukiga, summas u 4–8 miljardit dollarit), kuni summadeni, mis seni olid külmutatud ja on nüüd Iraanile jälle kättesaadavaks tehtud, on Iraan saanud enda käsutusse tohututes kogustes dollareid ja eurosid.
Iraani režiimi sotsiaal-majandusliku arengu vaatlejana ning ka ELi välispoliitika ja inimõiguste komisjoni liikmena olen Iraanis toimuvat arengut aastaid jälginud. Üllataval kombel ei ole niivõrd suur hulk raha, laenusid ja vabastatud vahendeid riigi majandust makrotasandil mitte mingil märkimisväärsel määral parandanud. Iraani sisemajanduses ei ole midagi muutunud ja tema võlakoormus pole grammigi kahanenud.
Euroopa Parlamendi liikmena olen uurinud küsimust, kuidas Iraani valitsus terrorismi rahastab, ja mõelnud, kas raha, mis on Iraanile tuumakokkuleppe alusel juba üle antud – rääkimata rahast, mis talle edaspidi kättesaadavaks tehakse –, võib Iraan kasutada terrorismi rahastamiseks või kogu piirkonna ning eriti riikide nagu Iraak, Süüria ja Jeemen jätkuvaks destabiliseerimiseks. Loe artiklit siit >>


05. märts 2018

Foto: SIPA/Scanpix

Revolutsioon. Saksa parempopulismi tõus

Florian Hartleb, poliitikaekspert

Aasta 2016 oli annus horribilis ja hoiatus tõejärgse poliitikaga tekkinud uue reaalsuse kohta. Toimusid Brexit ja pagulaskriis, pidevad ja arvukad rünnakud õhutasid hirmu islamiterrorismi ees, parempopulistlikud erakonnad kasvatasid populaarsust ja maailm oli üldisemalt liikumas suurema autoritarismi poole. Pärast seda, kui liberaalsele demokraatiale ja ELile kui poliitilisele süsteemile sui generis on kogunenud tohutult hoiatussignaale, on arutatud kaht stsenaariumi: Kas 2016. aasta oli populismilaine tipp, kus Hollandi ja Prantsuse valimised toimisid reaalsuskontrollina (Marine Le Pen ja Geert Wilders ei suutnud saavutada ebarealistlikku eesmärki saada omal maal vastavalt presidendiks ja peaministriks), või kõigest populismi kui Euroopa tähtsaima poliitilise jõu algus? 
Lisandub tõsiasi, et isegi Saksamaal pääses esimest korda pärast sõda suuruselt kolmanda erakonnana parlamenti paremäärmuslik erakond – Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland, AfD). Selle poliitilise maavärina juured ei ole majanduslikud, vaid kultuurilised, ning migratsiooni- ja pagulashirmus. AfD on oma lühikese ajaloo jooksul sarnaselt teiste Euroopa paremäärmuslastega kasvanud kiiresti euroskeptikutest majandusteadlaste erakonnast rahvuslik-konservatiivseks ja migratsioonipoliitika vastaseks parteiks. Populistid tahtsid esimest korda kasutada rahvusvahelist sündmust ära selleks, et leida toetajaid kodumaal. Tegelikult ühendas neid soov „Euroopa poliitika trumpistada“ – vähemalt poliitilise turunduse mõttes. 
Loe artiklit siit >>

23. jaanuar 2018

Foto: AFP/ Scanpix

Muutuv maailmakord ja president Trump: esimese aasta kokkuvõte

Matthew Crandall, TLÜ rahvusvaheliste suhete dotsent

2016. aastal, kui maailma poliitikas valitsesid rahutud ajad, võitis USA presidendivalimised temperamentne populist. Viimane Trumpi-sarnane USA president oli võib-olla Andrew Jackson (1829–1837). Presidendikandidaadina eiras Trump oma hooplevate säutsude ja kohatute kõnedega käitumisnorme, mida tulevaselt presidendilt tavapäraselt oli oodatud. Maailmas oli nii palju rahutust viimati Nõukogude Liidu lagunemise ajal: tuumapommiga Põhja-Korea, jõudu näitav Venemaa, Aafrikas püsivad konfliktid, sõda Lähis-Idas ja sellega kaasnev suur rändelaine. Trumpi kriitikud maalisid pilte maailmalõpust ja leidsid, et rahututel aegadel on vaja külma peaga ja kindla käega juhti. Olukord maailmas on endiselt ebastabiilne, Trump säutsub ikka, mida sülg suhu toob, kuid ükski maailmalõpuennustus ei ole täitunud. Möödunud on juba aasta ja see on hea aeg, et hinnata president Trumpi ametisolekut ja selle mõju maailmakorrale ning eriti transatlantilistele suhetele. Loe artiklit siit >>


15. jaanuar 2018

Foto: Scanpix/Reuters

Kuidas sul läheb, Hiina?

Liisi Karindi, hiina strateeg

Kui meil on levinud (ehkki kohati ka vaidlustatud) mõtteviis, et mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi, siis hiinlased usuvad hoopis vastupidist: mis kord probleemi lahendas, võib teha seda uuesti. Seega vaatavad nad vastuste otsimisel tihti minevikku, et lasta end kogemustel nõustada ja juba olnul-tehtul uute lahenduste väljatöötamist inspireerida. Selle tulemusena sünnivad lahendused, mis vähemalt kõla ja mõtte poolest just nagu uuenduslikud polegi: eksperimendid, katseprogrammid, eritsoonid jne. Siiski, nagu Sunzi nn strategeemide (sõjakavaluste) puhulgi, mille kasutusviis ei piirdu ainult sõjaplaanidega, vaid on leidnud oma koha ka poliitikas, ühiskonnas ja äris, on tähtis jälgida rakenduslikku poolt. 2013. aastal Xi Jinpingi poolt välja kuulutatud uue Siiditee algatus on üks selliseid minevikust nopituid ideid, mille edukas elluviimine tänapäeval tähendab mitte ainult geopoliitiliste jõujoonte, vaid samuti majandustegevuse raskuskeskme ümbermängimist – ning seda globaalselt. Loe artiklit siit >>


1. oktoober 2017
Foto: ERP fraktsioon

ELi strateegia Venemaa suhtes peab rajanema usaldusväärsel tõkestusjõul ja sanktsioonide jätkamisel

Intervjuu Tunne Kelamiga. Küsis Anneli Kivisiv  

Euroopa Parlamendi Euroopa Rahvapartei fraktsiooni (ERP) büroo töökoosolek Tallinnas 7.-8. septembril keskendus ELi kaitseteemadele. ELi riikide kaitseliin on tegelikult pidevas sõjas, sest küber- ja infosõda ei ole mitte teoreetiline, vaid igapäevane reaalsus. Kahjuks Eesti meedia kogunemisest kinni ei haaranud. Mida koosolekul kõneldi-arutati ja milliseid kokkuvõtted tehti?
Fraktsioon võttis vastu kaks Tallinna deklaratsiooni: seisukohad Venemaa poliitika suhtes ning tulevase ELi kaitseliidu perspektiivi. Esimese deklaratsiooni teeb eriti väärtuslikuks asjaolu, et fraktsioonis ei ole Venemaa küsimuses alati üksmeelt, kuna Vahemere-äärsed liikmesriigid ei ole eriti huvitatud põhimõttelisest vastasseisust Venemaaga. Nad otsivad pidevalt võimalusi, kuidas sanktsioone lõdvendada, ilma et Venemaa oleks midagi omalt poolt vastu teinud. Loe edasi >> 


14. september 2017

NATO ja tema partnerlused Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas versus „läände marssiv“ Hiina: kas tekkimas on uus maailmakord?*

Vlad Alex Vernygora

Võimupooluste ümberpaigutumine maailmas on juba muutunud tänase tegelikkuse pärisosaks – paljud lugupeetud rahvusvaheliste suhete uurijad peavad seda iseseisvaks muutujaks. Stalini, Roosevelti ja Churchilli poolt 1945. aasta veebruaris paika pandud raamistik meenutab üha enam muinasaja atavismi. San Francisco konverents, mis oli Jalta kolme „ravitseja“ antud „retsepti“ peaaegu täpselt järginud, tahtis veenda maailma, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) loomine on 51 riigi ülesanne. Nende ülesanne see igatahes ei olnud, aga nii pandi alus suurejoonelisele müüdile. Sealtpeale on poliitilised liidrid teinud ÜRO Peaassamblee igas üldises arutelus kümnete kaupa avaldusi selle kohta, kui uhke on minna ajalukku võimsa ÜRO asutajaliikmena. Sellistes olukordades tekib alati kiusatus küsida näiteks Ukrainalt paar lihtsat küsimust: „Hei, Ukraina! Kas see, et teid võeti ÜROsse vastu 24. oktoobril 1945, aitas teil peatada Venemaa hiljutist agressiooni? Miks tegid teised „rahuarmastavad riigid“, mis ÜRO alusdokumendi kohaselt „on võtnud endale [...] põhikirjas sätestatud kohustused ja kes [ÜRO] arvates peaksid olema võimelised ja soovivad neid kohustusi täita“, 2014. aasta augustis Ilovaiski lähistel toimunud tragöödia ärahoidmiseks nii vähe? Kuidas saab olla, et üks neist „rahuarmastavatest riikidest“ on ise tegelikult agressor? Vastata ei ole vaja – need on retoorilised küsimused“.  Loe edasi >> 


2. juuni 2017
Foto: WMCES

Venemaa nähtav ja nähtamatu käsi Euroopas*

Kalev Stoicescu, Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

Venemaa kasutab Euroopa Liidu ning üldiselt läänemaailma nõrgestamiseks mis tahes vahendeid, mis toovad Kremlile kas või näilist kasu. Pööraksin tähelepanu eelkõige kolmele kõige ohtlikumale aspektile: desinformatsiooni levitamine, korruptsioon ning sekkumine lääneriikide (sise-)poliitilistesse protsessidesse, sh eriti suure kaaluga valimistesse. Need meetodid ja vahendid on mõistagi omavahel tihedalt seotud.

Venemaa propaganda on eristamatu desinformatsioonist ning Kremli poolt Lääne vastu peetav infosõda on asümmeetriline vähemalt kahes mõttes. Läänemaailm on täiesti avatud Kremli propagandarünnakutele ehk desinformatsiooni laviinile. Mõned üksikud riigid on sulgenud oma inforuumi Venemaa teatud propagandakanalitele, kuid üldiselt tolereeritakse Kremli infooperatsioone läbi nn alternatiivinfokanalite (RT, Sputnik jne), sest meediavabadus on Euroopa ja Põhja-Ameerika üks kõige olulisemaid väärtusi. Samas saadakse suurepäraselt aru Venemaa nn alternatiivinfo olemusest ja eesmärgist ning isegi sellest, et enamikku Vene ajakirjanikest võib sama hästi pidada infospetsnaz’i ohvitserideks. Venemaa ise on sisuliselt sulgenud oma inforuumi, eeskätt televisiooni, mis on venemaalaste peamine infokanal. Seega on pea kõik telekanalid Kremli kindla kontrolli all.  Loe edasi >>
 

2. mai 2017

Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika kevadel 2017


2011. aastal kirjutas ajakiri "Maailma Vaade” Araabia kevadest ja sügisest, 2013. aastal Araabia talvest. Meenutame, mis tollal juhtus ja mis neist riikidest tänaseks on saanud. Kas Pakistanis ja Afganistanis on olukord stabiliseerumas? Kas Lähis-Idas on võimalik riigipiiride muutus?
Millised on Süüria tulevikustsenraariumid, milline on USA käitumise võimalik kulg? Kuidas kulgevad Türgi liitlaste otsingud. Nendele ja paljudele teistele küsimustele vastas Riigikogu liige Mart Nutt. Küsis Anneli Kivisiv



15.04.2017

Maailma Vaade soovitab – Karu lambanahas


Kristina Potapova
, raamatu kaasautor

„Karu lambanahas“ on esimene põhjalikum ülevaade Kremli rahastatud ja juhitud mõjukanalite tegevusest Euroopas. Pärast ingliskeelse versiooni avaldamist on raport „Karu lambanahas” leidnud laia vastukaja paljude Euroopa maade online- ja trükiajakirjanduses. See on uurimus organisatsioonidest, mis on Kremli abi- vahenditeks Euroopa avaliku arvamuse mõjutamisel, et muuta selle kaudu Lääne sise- ja välispoliitilist kurssi. Sääraste organisatsioonide hävitustegevus on sihitud demokraatia ja euroopalike väärtuste vastu.

Meie euroopalike väärtuste kohaselt on igal inimesel õigus oma seisukohale. Ühiskonna solidaarsus rajaneb sellel, et on olemas tingimused teiste inimeste ja nende vaadete mõistmiseks, kujutlus- ja kaastundevõimeks. Ühiskond ise rajaneb rühmadevahelisel suhtlusel, aga mis saab siis, kui teatud „seisukoha” edendamine on tegelikult autoritaarse riigi strateegia Euroopa avaliku arvamuse mõjutamiseks ning seeläbi Euroopa Liidu sise- ja välispoliitilise kursi muutmiseks?  Loe edasi >>